kolmapäev, 26. november 2008

23 Wh lisaaku mu Linuxile (nämm nämm nämm anna süüa plörts lurts tänan prööt)

Kuigi eelmised katsed mõnega Linuxite suguvõsast lähemalt tuttavaks saada olid lõppenud mitte just eriti julgustavalt, tuli mul ikkagi tahtmine uuesti proovida. Oktoobris ilmusid 8.10 versioonid vist kõikidest olulisematest distributsioonidest, lisaks uuendas Nvidia Linuxile sobivat draiveripakki. Seekord otsustasin valida Kubuntu, sest see oli veel seni proovimata, pealegi on KDE Asuse tillukestes sülearvutites ja üks neist on plaanis õige pea ka Lenori kätte toimetada. Kui on enam-vähem sama asi, siis on ehk probleemide korral lihtsam nõu anda.
Sisetunne oli hea, eelmistest katsetest oli jäänud kettale Linuxikõlbulik partitsioonindus, nii et selle võrra tõotas asi kiiremalt ja vähem hirmutavalt kulgeda. Peamiseks küsimuseks, mis natuke kripeldama jäi, oligi see, kas õnnestub videokaardi draiverid tööle saada.
Ja siis need tillukesed torkivad üllatused. Selgus, et Kubuntu on see Linux, millele valmis partitsioonid ei meeldi. See, mis muidu / jaoks ette nähtud, pidanuks olema vähemalt 4.5 GB, vastasel juhul võinuks install ebaõnnestuda. Või vähemalt nii mind hirmutati. Ja hirmutatav ma olen. Käivitasin vahepeal Windowsi, logisin msn-i, kilkasin oma edusammudest, kasvatasin möödaminnes partitsiooni suuremaks. Aga ju siis on Kubuntu parem kui teised Linuxid kui tal rohkem ruumi vaja läheb (Xubuntu nõudis / partitsiooniks kõigest poolteist GB)
Kahjuks oli ka teine katse määratud mürtsatuse saatel seinas lõppema. Proovi kuidas tahad, Kubuntu ei jäänud rahule ja teatas, et swapi mountimine ebaõnnestus. Peale mitut üritamist tuli mõte kõik senised partitsioonid hävitada (peale Windowsi ja Dell Utility oma muidugi). Kubuntuga kaasas oleva kettanäppimisvahendiga tehtud uued sobisid ja algas failide kopeerimine. Või siis mittekopeerimine, sest silma jäid teated stiilis "selecting files to skip copying". Ja kui Kubuntu oli (mitte)kopeerimisega ühele poole saanud, algas enam-vähem sama müstiline tegevus - "removing packages". Nagu üsna humoorikalt kommenteeriti, meenutasid Kubuntu teated käsilolevate tegevustega natuke sellist mängu nagu The Sims, mis käivitamise ajal kuvab ekraanile selliseid kirju nagu "calculating compatibility matrix" või "enhancing relationships routes" või "disarming ballistic missiles"
Peale üsna pikka ooteaega oli pilt lõpuks ees. Ja milline pilt veel, draiverite paigaldus käis adepti abil kiiremini kui arvata oskasin ja peale käsureale nvidia-xconfig kirjutamist ja graafilise keskkonna restarti oli lõpuks ometi Linuxi keskkonnas Powermizer tööle saadud. Sai muid asju uurima ja avastama hakata.
Draiverite töölesaamise rõõmu kippusid rikkuma veidrad pisiasjad. Olgu, kui on Kubuntu, siis võivad olla ka muud K tähega programmid, kuigi ootasin, et brauseriks on Firefox ja sõnumivahendajaks Pidgin. Sain Konquerori ja Kopete. Töötavad mõlemad kui vihvi leitud, kahjuks ei käinud see ühe hiireklikiga nagu näiteks Xubuntu puhul. Pool miinuspunkti, sest ega tegelikult keeruline ka polnud, aga mugavuse asi. Natuke harjumatu ja ebamugav tundus kogu kubu, aga eks harjub millalgi. Või siis mitte. Pilt, mida Firefox näitab, on hoopis teistsugune kui Windowsi keskkonnas. Aga vist õnnestus kuidagi sobivam font leida.

Peale seda kui pilt ees on (olgu ta siis nii hea või halb kui parajasti viitsid või suudad), on järgmiseks mureks muusika mängima saamine. Kahjuks ei tööta Latitude'i helitugevuse reguleerimise nupud. Hiirega liugurit lohistades saab mingi heli küll kõlaritesse, aga see on vaikne ja hädine. Umbes sama kõva mjäu teeb väline kõvaketas kui läpaka küljest lahti ühendada. "Safely remove hardware" ei peata millegipärast ketta pöörlemist. Veidraid asju ja ebamugavusi ja täitumata lootusi oli tegelikult veel, aga kõik kahvatub ühe suurema probleemi ees. Sellest sai see postitus ka oma pealkirja.
Nii mõnigi ütleb, et Linux vajab töötamiseks vähem ressursse ja säästab seega ka akut. Kui juhtme seinast tõmbasin, näitas Kubuntu, et akut on veel kolme tunni ja neljakümne minuti jagu. Täpselt samades tingimustes (minimaalne ekraaniheledus, töötav wifi, Firefox, MSN, Word) jätkub XP keskkonnas akut kahe tunni võrra kauemaks. Kolm pool tundi viie ja poole vastu? Mjäu.

teisipäev, 25. november 2008

See ei ole järjekordne raamatumeem

Aeg-ajalt ikka juhtuvad blogosfääri ringlema "Mitut raamatut sina oled lugenud, äh?" küsimustikud, kusagilt ridada vahel märge "Keskmine ameeriklane on lugenud kolme". Kui sattusin Apollo korraldatava PARIMA RAAMATU valimise lehele, pidin tunnistama, et seis on nutune. Järgnevast nimekirjast pole ma lugenud ühtegi raamatut.

Flandria päevik, Tõnu Õnnepalu
Ivan Orava mälestused, Andrus Kivirähk
Liiseli võti, Ketlin Priilinn
Lähedal, Aita Kivi
Punane elavhõbe, Andres Anvelt
Püha Maama, Elo Viiding
Umbes ülehomme, Marta Karu
Koos, see on kõik, Anna Gavalda
Tuule vari, Carlos Ruiz Zafón
Ühe elu muusika, Andreï Makine
Hurini lapsed, J. R. R. Tolkien
Koletislik rügement, Terry Pratchett
Võlur ja klaas. Tume Torn, Stephen King
Ülemlord. Must võlur, Trudi Canavan
Jõgi asfaldi all, Liisi Ojamaa
Lõige, Doris Kareva
Soe õhtu, Mats Traat
Su ööd on loetud, Asko Künnap
Teiselpool järve, Jaan Kaplinski
Äramõte, Maria Lee
Bert ja külm sõda, Sören Olsson, Anders Jacobsson
Lotte olümpiaraamat, Janno Põldma, Heiki Ernits
Sinine lootos. Tintini seiklused, Hergé
Ãœkskord, kui sadas vihma, Evelin Samuel
Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga, Mari Tarand
Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused
Eesti kunsti lugu, Juhan Maiste
Eesti Leegion sõnas ja pildis, Mart Laar
Kuhu kadus kõik see armastus?, Käbi Laretei
Musta pori näkku, Mihkel Raud
Tartu päevik 1928-1941, Elo Tuglas
Uus külm sõda, Edward Lucas
(millegipärast on kahtlane tunne, et selliste pealkirjadega raamatuid ei õnnestu mul ka Apollost osta, kleebin otsaette punase hoiatusmärgi "Less literary" ja ohkan)

neljapäev, 13. november 2008

Küberkvartalnaja: Q3 2008, Voore

Teisipäev algas nagu kvartalnajapäevad ikka ebainimlikult varase ärkamisega. Juba 10 minutit enne üheksat oli Ariel kontori juures ja ootas autot, mis ta Voorele viiks. Autojuht ise oli tunduvalt nutikam, jõudes kohale umbes 10 minutit pärast üheksat.
Tavaliselt (tegelikult küll vaid kahel eelmisel korral, sest rohkematel pole Ariel veel osalenud) kisub asi natuke enne kohalejõudmist viltu ja tuleb õiget teed otsima hakata. Seekord oli auto teine ja juht teine ja ka lood teised.
„Voore jääb Jõhvi ja Kallaste tee vahele,“ teadis autojuht. „Ei, oot, kas Voore oli Jõhvi maanteele lähemal ja Kallastel elasid karud või elasid Kallaste kandis karud ja Voore jäi Jõhvi tee äärde?“
Igaks juhuks keerati auto nina Kallaste poole.
Kaua sõit kesta ei saanud, sest peale üht kurvi istus keset teed midagi suurt ja pruuni ning Jaak pidurdas nagu suutis.
„Mmmm....meepüss,“ ütles pruun kogu.
Auto tegi kannapöörde ja kihutas tuldud teed tagasi.
Jõhvi teed mööda sõites oli Voore leidmine juba lihtsam, õiges kohas oli suunaviit ja peale mingi väikesest asulast sõitmist oldigi kohal.
Kokkutuleku esimeseks päevakorrapunkt oli saabumine ja hommikukohv. Peale kõigile nimesiltide väljajagamist alustati kell 10 I sessiooniga, mille esimene pooltund kulus tavapäraselt uute inimeste tutvustamisele. Seejärel räägiti ITO strateegilistest otsustest meditsiini- ja tolliinfosüsteemide osas, visioonidest teadustöös, projektihalduse protsessidest ning projektide auditeerimisest. Siis oligi kell juba 13 ja aeg lõunasöögiks. Et täis kõht uimasust ja õppimisvõimetust ei põhjustaks, olid kohe selle järele planeeritud tegevused vabas õhus (kiired ja osavad mängivad jalgpalli ning teised teevad mängust huvitavaid fotosid).
Mõned suutsid kõrvale hiilida nii mängimisest, pildistamisest kui lihtsalt pealtvaatamisest (tõenäoliselt tegid tööd, va suslikud sellised), siiski suudeti komplekteerida kaks meeskonda, leiti ka kohtunikud ja jätkus isegi pealtvaatajaid. Tormilised aplausid olid siiski natuke väikesekaliibrilised, aga ehk toob keegi järgmisel korral Wii asemel kajamasina vms kaasa. Põnevust toodi mängu sellega, et platsiks valiti võimalikult vildakas ala (Vooremaal üsnagi keeruline ülesanne), mille ühele servale jäi veesilm. Küberid aga olid ootamatult innukad, pall ei käinud kordagi vees, mäng aga käis suure osa ajast kusagil üleval nõlval (ja väravatest üsna kaugel). Lõppkokkuvõttes võitsid tartlased 6:2, sest arvates, et nad võidavad niikuinii, jätsid nad värava hooletusse ja kõndisid 15 minutit enne mängu lõppu minema.
Peale jalgpallimängu algas II sessioon (mis on sessioon ja miks neid järgmisele päevale ei jätkunud, pole päris kindel, aga ehk on mõne tulevase kokkutuleku üheks teemaks „Sessioonid – kust neid saada ja miks nad lõpevad“). Kõigepealt rääkis ynzoqn moodulite liideste projekteerimisest (algselt pidi jutt olema teekidest, aga kirge moodulite vastu oli raske maha suruda), sellele aga järgnes seniste kvartalnajate põnevaim ettekanne – peale ebaõnnestumist Roostal pidi Volli seekord rääkima sellisest toredast asjast nagu Visual Paradigm. Kuna tal polnud suurt hulka pauerpointi ette valmistatud nagu teistel (ühe küberkokkutuleku pauerpoindist peaks piisama Titanicu uputamiseks), otsustas ta huvilisi harida praktilise näite abil, joonistades oma läpakas kõigi nähes valmis trips-traps-trulli olekumudeli. Et asi liiga pikaks ja keeruliseks ei kujuneks (ettekandeks oli vaid pool tundi), seadis Volli mõned piiravad tingimused – arvuti peab alati võitma, seega teeb ta esimese käigu ja alati mõnda nurkadest.
Mõnda aega joonistas ta nohisedes kaste, veerand tunni pärast oli ka kolmas valmis. Kahjuks oli sel väike viga – sel olev lause venitas kasti pikaks peenikeseks nuudliks.
„Visual Paradigmi viimasel versioonil on mingi kahtlane teksti murdmise bug,“ seletas Volli ja asus vajalikku sümbolit ühest varasemast projektist kopeerima.
„Selle peale siis analüütikute tööaeg lähebki?“ küsis keegi.
Volli nohises keskendunult.
Ühel hetkel aga otsustas ta vist, et ametisaladusi tuleb hoida ning ekraan muutus siniseks ja keegi ei näinud enam ühtegi kasti.
„Pole hullu, sul on veel kaheksa minutit,“ lohutati teda.
„Äkki ta kuugeldab praegu valmis vastust?“
Volli põrnitses oma läpakaekraani, mõtles natuke ja teatas siis: „Noh, põhimõtteliselt nii see käibki. Jah, nii ongi. Kas kellelgi on küsimusi?“
Küsimusi ei olnud.
„Noh, eks järgmine kord läheb paremini,“ arvas Volli.
„Kas sa arvad, et sulle antakse veel kolmaski võimalus?“
„Loodetavasti mitte.“
II sessioon koosneski vaid kahest ettekandest, Visual Paradigmiga tutvumisele järgnes kolm tundi tööd gruppides. Tollikad olid suurim grupp ja vallutasid konverentsisaali, kuigi erinõuetega süsteemide kampa kuuluv Valjur keeldus lahkumast ja urises omaette nurgas kuni ta lõpuks välja visati. Kella seitsmeks olid kõik küberid (Valjur hiilis juba varem sisse) konverentsisaalis tagasi, sest oli õhtusöögi aeg. Peale seda võis igaüks teha mis tahtis, kasutada oli kolm sauna, konverentsisaali kohal pidavat asuma piljardi- ning pingpongilauad ja ühes peremajadest pidavat olema ka lauamänge (ja Wii, vähemalt oli selline nimesilt hommikul laual olnud).
Ibupuuduse all kannatav Ariel otsustas, et proovib siiski piljardilaua ära enne kui magama läheb. Esimene katse mängida oli kevadel Roostal ning läks üsna edukalt. Voore nägemus piljardilauast oli midagi kaks korda väiksemat ja umbes sama vildakat kui plats millel jalgpalli mängiti. Lisaks oli puudu kriidiklotsid ja kolmnurk, mille abil palle paika sättida, kiide otsad meenutasid närimisjälgedega kustukumme ning must pall oli tegelikult valge, millele keegi rohelise markeriga kirjutanud „Must“. Mõne aja pärast arvas Ariel, et aitab sellest piljardimängu mõnitamisest (kõik partiid kestsid pool tundi ja esimeseks sisseläinuks oli alati „Must“) ja asus maja otsima, kus öö veeta.
Tuli välja, et ta tuba asus peamajas, mille alumisel korrusel asus baar, mis oli tõsiselt pühendunud alkoholi müümisele tulnukatele, kes maja ees pingil istudes oma pasastest mp3-telefonidest veel pasasemat õntsu välja punnitasid.
Ariel hiilis neist mööda, ronis kolmandale korrusele ja keeras oma toa ukse lahti. Sees ootas juba Roostalt tuttav külmus, võimalik, et soojus polegi hinna sees. Õnneks leidis Ariel poolkogemata mingi korstnalaadse asja ja seina vahele peidetud tillukese elektriradiaatori, mille regulaatorit tükk aega kruttides süttis lõpuks ka südantsoojendav punane tuluke. See oli tõsiselt tore, sest varuplaaniks olnuks läpakas mingi mängu käivitamine ja arvuti abil tekialuse kütmine, sellest aga poleks kauaks jätkunud, sest lähim pistik asus Liiga Kuradima Kaugel.
Uinuda oli raske, sest maja võdises kohutava krigina-ragina saatel. Võimalik, et karud olid jälje üles võtnud ja tegelesid nüüd plekkkatuse maha rullimisega. Lahendus peitus klappide kõrva litsumises ja mitme teki alla peitu pugemises.
„See olen mina, Mati Unt,“ teatas akna taga hõljuv vari ja vedas küüntega üle katuse, ent Ariel magas juba.
Puud kahisesid tasa. Ariel sonkis varbaga liiva ja imes mõtlikult kokteili.
„Lennukid,“ teatas ta siis ja viipas käega mere suunas.
„Pommilennukid,“ täpsustas ta, kui esimene propellerdis kõrgust kaotama hakkas.
Oli viimane aeg varju otsida, lähedalolev järskude nõlvadega org tundus sobivat. Õnneks oli see täis kuhjatud kokkulitsumata piimapakkidest pungil prügikotte, kõige otsas troonis hiiglaslik tordikarp.
„Prügi on võitmatu,“ teadis Ariel ja kaevus sisse. Prügi vahelt välja piiludes võis näha liiva kohal kihutavaid läikivmusti pontsakaid pomme, mis valmis maasse kaevuma. Hetk hiljem vappus kõik plahvatuste jadas, õhk oli täis prügikottide ribasid ja tordikarp leegitses lõbusalt, levitades meeldivat lõhna.
„Didilibomm,“ pomises Ariel varjendist välja ronides.
„Didilibomm,“ ütles mobiiltelefon. Oli aeg ärgata, võtta rätikud, pasta ja hari ning asuda end korrastama.
WC ja duširuum tundusid täiesti korralikud.
Ariel pigistas hambaharjale tudiseva kuhja pastat, keeras kraani lahti ja...kõlas kohutav pauk ning valgus vilkus.
„Karud!“ ahhetas Ariel ja otsis vanni, ent kahjuks oli tegemist duširuumiga. Veidi end kogunud, taipas ta, et tõenäoliselt läks hoopis pirn läbi. Või siis oli tegemist kohekohe läbipõleva pirni viimaste vilkumistega, sest pimedaks ju ei läinud.
„Milline imelik maja,“ arvas Ariel kui hammaste nühkimist saatsid pidevad kõmakad ja välgatused. Imekspandav, et selliste anomaaliate puhul võõrastemajal veel kliente jätkus.
Esimese korruse baarist hommikusööki otsima minnes märkas ta, et nii duširuum kui WC olid hõivatud, tegeldi hommikuste hügieenitoimingutega. Ariel üritas kokku lugeda, mitu kolakat kahele (või enamale) küberile osaks saab, ent kui pikka aega kahtlaselt vaikne oli, hakkas juba arvama, et asi oli hoopis temas endas. Siis aga käis järjekordne pauk, isegi tugevam kui ennist hambapesu ajal. Peale väikest pea kratsimist jõudis kohale teadmine, et kolakate põhjus on see, et kolmas korrus on arhitektuurimälestise nime väärt, sest see oli ehitatud uskumatult keerulise kujuga viilkatuse alla, mille täpsemaks kirjelduseks oleks vaja liiga mitut lohisevat liitlauset, mis ühegi nurga alt vaadates ei saavutaks seda elegantsi, mille poolest viimane korrus hiilgas.
Peale hommikusööki oli esimene ettekanne Korea tollimessist, mille Mait lõpetas millegipärast fotoga söövast tollivaldkonna juhist.
„Koer,“ selgitas ta, „tõenäoliselt. Me tegime nii kaua erinevate dialektides auh-auh-auh kuni see lauda toodi.“
„Šnautser,“ täpsustas Arno, „maitses nagu šnautser.“
Kui koera söömine oli millegi pisikesteks tükkideks tegemine, siis järgmiseks ettekandeks oli pisikestest tükkidest ühe suure tegemine ehk siis ülevaade kõigist tehtud ja tegemisel tollisüsteemidest. Millegipärast alustas ta küll jutuga ühtsest põllumajanduspoliitikast ja väitis, et Euroopa on pooluste kõrval ainuke koht maailmas, mis on absoluutselt sobimatu igasuguseks põllumajandustegevuseks, sellepärast ongi eurooplased leiutanud subsideerimise. Lõpuks jõuti ikka ka tollisüsteemideni.
Peale Arnet läks jutujärg Trippile, kes üritas
jälle kübereid uue muutusehaldustarkvara headu
veenda. See oli iseenesest väga keeruline üles
sest Atpask tundub olevat mõeldud pigem projek
kui päris inimestele. Tarkvara kiiksude ilmest
on käesolev lõik atpaskitatud - atpaskil nimel
on 3 veeru jaoks tervelt 1002 pikslit ja tekst
mis kitsa sisestuskasti jaoks liiga pikk, teha
lühemaks kõige lihtsamal ja loogilisemal viisi
Seda lihtsalt ei kuvata. Lisaks üritasid kuula
Tripile kaikaid kodaratesse loopida, uurides n
millise tööülesande juurde või mis kategoorias
märkida see aeg, mis möödub söögilauas tööasja
rääkides. "Ärge raisake kogu aega kontranäidet
väljamõtlemiseks!" röögatas Valjur lõpuks. Pea
Tripi pühendunud veenmistööd oli Arieli seisuk
siiski muutunud, arvamusest "vaatamata toredat
pisiasjadele ikka pask" sai "vaatamata pasaste
pisiasjadele siiski tore". Või oli see nüüd va
Peale Trippi läks asi jälle huvitavamaks, sest järgmiseks teemaks oli personalitöö hetkeseis – tulemuspalgad ja kvalifikatsiooniastmed.
„Oma rolli ja kvalifikatsiooni saate igaüks Atpaskist näha kui oma profiilil klikite,“ selgitas personalijuht.
Ariel oli seda juba teinud, seal oli kirjas Pimmu Tröögats_E. A tähendanuks algajat, E aga on edasijõudnu. Edasijõudnuks saab vähemalt ühes projektis algusest lõpuni osalemise järel. Aga võimalik, et karud olid millalgi aega väänanud. Seda nad oskavad.
Kuna Maril polnud infosüsteemide auditeerimisest nii palju huvitavat rääkida kui kavas kirjas, jätkas personalijuht üllatusettekandega, mille nimeks oli „Belbini teejuht“. Kõlas nagu oleks oodata muljeid osalemisest mingil Ida-Siberi tollimessil, aga tegelikult oli ettekandele sisu andnud raamatu pealkirjaks „Kuidas tööl edu saavutada“ ja räägiti hoopis meeskonna edukuse sõltuvusest liikmete rollidest. Innovaator, hindaja, koordineerija, teostaja... Kokku 9 liiki, palju pilte ja vähe juttu.
„Nüüd vaadake oma vasakpoolset naabrit ja mõelge, kes ta on – kas innovaator või teostaja või kujundaja.“
Ariel vaatas vasakule.
„Hei,“ ütles Mati Undi vaim.
„Nüüd vaadake paremale.“
Paremale Ariel vaadata ei julenud.
Kui personalijuht lõpetanud oli, anti pool tundi aega toitumiseks, siis sai eLabori tiim pool tundi demoks ning seejärel asus Freddie rääkima regural expressionitest. Peale pikka seletamist ja järjest enam vaimustumist jõudis ta vähemalt mõne kuulaja arust tsitaadini, millega ta kahetunnist koolitust alustanud oli.
’Some people, when confronted with a problem, think "I know, I'll use regular expressions." Now they have two problems. — Jamie Zawinski’
See oli ka viimane ettekanne, järgnes Marika kokkuvõte kokkutulekust ning paika sai ka järgmise kokkutuleku kava esialgne mustand.
Järgmisel kvartalnajal peaks räägitama Vimist, SQL-ist, DITA-st, sellest, kuidas on edenenud Atpaski juurutamine, ja sellest kas päkapikud on olnud head lapsed ning halva koodi ära viinud.
Enne saalist lahkumist korjati kõigilt nimesildid tagasi. See jättis natukese halva tunde, meenutades lahingus hukkunute laipadelt identifitseerimistunnuste eemaldamist. Karud kohal, jajah.
Autosse istudes märkas Ariel, et tagaukse tihend oli lahti rebitud ja tolgendas salongis. Karud olid vahepeal sisse murdnud, aga möllasid ilmselt nüüd mõnes majakestest.
„Valest kohast otsite,“ muheles Ariel ning kujutas ette seda kaost, mida võõrastemaja segi pööravad ja Mati Undi vaimuga võitlevad karud põhjustavad.
Ent kui ta koju jõudis, oli välisuks lukust lahti, korter ise aga tundus pime ja inimtühi...

pühapäev, 2. november 2008

Jõuludeks supersoodaks!

Gmail on päris osav prahisorteerija, väga suur osa hot.ee postkasti risustavast prügist suudab ta välja filtreerida kui hot.ee-d kontrollimas käib. Mõned asjad aga pääsevad läbi. Vähemalt ühe toreda leiu kuus suudab Gmail ikka pakkuda.
November algab toredalt Vipoksjoni abiga. Kui tavaliselt on eestimaisel rämpspostil, mida hot-i postkastist leida võib, kaasas ka seletus kuidas seda edaspidi vältida (Juhul kui Sa ei soovi saada infot ja reklaami erinevate toodete ja teenuste kohta, siis muuda ära oma hot.ee kasutajakonto seaded: Seaded > Partnerite pakkumised > Soovin saada infot erinevate toodete ja teenuste kohta.), siis Vipoksjoni reklaami saba seda teadet pole, küll aga hõisatakse "Kutse vaid VIP-ile, Sinust sai just VIP !" ja "Teie aga kuulute väljavalitute hulka".
Niisiis, vipoksjoneerijate reklaamist ei selgu, miks nad mu väljavalituks kuulutasid, kust nad mu aadressi said või miks nad hüüumärgi ette tühiku tekitasid. Sendioksjoneid, kroonioksjoneid ja muid samalaadseid peaks olema juba piisavalt olema, mis teeb siis vipoksjoni nii ainulaadseks, et neist huvituma peaks?
Vastuse leiab mängureeglite tutvustusest:
Vip Oksjon on vähempakkumine. Oksjoni võitja on see, kes oksjoni lõppedes omab madalaimat unikaalset hinda. Kui suudad pakkuda tootele madalaima hinna, mida keegi teine pakkunud ei ole, siis oledki supersoodalt selle toote omanik.

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Uus Flash Player - rohkem flashi, rohkem blingi, rohkem leeki

Ninii. Nüüdseks on Adobe jõudnud juba kümnenda blingpleierini. Adobe kodukal on palju toredaid hüüdlauseid selle kohta, mida kõik uues versioonis head on. Tasuta asju pole muidugi olemas ja kaudselt tuleb ka praegu silmailu eest maksta - muidugi tahab uus Flash Player paremat arvutit. Arieli Latitude'is on veel eelmine väljalase. Arieli Latitude on eelmine väljalase.
Adobe lehel olev flässreklaam uue versiooni headusest tähendas üldjoontes seda - Latitude'i protsessor kiirendati 5% üle, koormatus oli pidevaly 50% või natuke üle selle ja animatsioon hakkis. Kas see julgustab klikkima nupul "Get Flash Player 10"? Lisagem valemisse veel uuendushimulised veebimeistrid, kes usinasti uusi võimalusi kasutama hakkavad ja tulemuseks ongi vajadus uus arvuti osta.

Muidugi on võimalus, et mu läpakas oli lihtsalt uutest võimalustest natuke elevil ja jahmunud. Kolmandal katsel enam ei jõnksutanud.
Väike video Flash Player 11 Beta katsetamisest on siin.

laupäev, 4. oktoober 2008

thedailyquake.com

Tere,
Mul oleks selline mure, et tõmbasin netist sellise faili nagu kubuntu-kde4-8.04.1-desktop-amd64.iso ja tahtsin seda siis plaadile kirjutada, aga Nero ütles, et waiting for the device to get ready vms ja edasi ei saanudki midagi (arvuti on ka 64 bitti). Aga kui ma ühendasin selle arvuti külge kõvaketta ja mälupulga, et wordifaile mälupulgale kopeerida, siis tuli viga et stream on kadunud ja kas ma tahan kinnitada, et :KAVICHS=DATA. Kõvaketast otse selle arvuti külge ühendada ei saa, millel on printer, sest see arvuti on vana ja tal on ainult USB 0.1 ja ma kardan, et pöörleks liiga aeglaselt ja printerit ei saa selle arvuti külge ühendada, millel kõvaketas on, sest printer on sama vana kui arvuti ja ta pistik on liiga suur. 11 aastat ja printer ka. Aga failid sai ikka välja printida, aga siis järsku jäi poole peal seisma ja leht enam välja ei tulnud (natuke paistis sealt, kust välja tulevad, aga mitte nii palju kui sealt kust sisse lähevad, aga enam ei läinud, sest mõte lõppes otsa). Ma proovisin sikutada, aga ta ei tulnud ja kui ma kõvemini sikutasin, siis tõusis printer õhku.
Kas selles kubuntu failis võis viirus olla?

Lugupidamisega,
Leonhard, Nugis-Võileib,

PS, vastake palun kiiresti, printer on päris raske.

esmaspäev, 22. september 2008

Mandriva Linux ehk miks Arielid enam tükk aega linukseid ei puutu

Yay, uus Linux! Saab jälle mängima hakata. Lahe, eksole?

Eelmiseks kaheks uuritavaks olid Fedora ja Xubuntu, esimese puhul oli graafikadraiverite install algaja linuxikasutaja jaoks liiga kuradima keeruline, eeldada, et ta rõõmuga graafilisest režiimist väljub, et Xorg vanema versiooni peale mudida, on ehk natuke liig. Xubuntu oli asja petlikult lihtsaks teinud, märgi ainult üks valikukastike ja paramparaa ja hopsassaa. Esimese restardini. Siis pead jõllitama ja nuputama, kas see on ikka tõsiselt mõeldud, kui pakutakse kahte resolutsiooni - kas aasta 89 (SVGA) või aasta 87 (VGA). Lühidalt: vt Truecrypt eelmises Linuxi-postis.

Aga õnneks on Linuxeid veel. Kui kunagi oli tahtmine Linux toppida Saksamaalt pärit Medioni läpakasse, mis uhkusega kandis hellitusnime Kukenikk, oli ainukeseks distroks, mis graafilise kasutajaliidese välja manada suutis, Mandrake. Nime Mandrake enam ei kasutata, aga Mandriva peaks olema sama asi uues kuues. Lootus sureb viimasena, eksole.

Algas polnudki hirmus, Mandriva tuvastas Xubuntust jäänud partitsioonid ja pakkus, et teeb rõõmuga sinna pesa. Nagu hiljem selgus, oli nüüd käes see "ükskord on ikka esimene kord", mil mul õnnestus teha bootloader, milles Windowsit pole. Mõned kahtlased asjad jäid installi käigus silma ka. Valikust "Choose your country" ei suutnud mina leida Eestit. Djibouti - olemas, Kiribati - olemas, Saint Kitts & Nevis - kuidas siis muidu. Eestit ei paista. Ohjah. Vähemalt klaviatuuri seadistamisel oli võimalik õige valida. Kellaaja poole pealt pakuti kas UTC, mis oli 3 tundi vale või siis õige kellaaeg, mis oli, noh, õige. Pärast tagasi Windowsisse kolides oli vahepeal 4 tundi valeks läinud sealne kellaaeg. Õnnitlesin end ka selle puhul ja hakkasin kella-kuue-postitust kirjutama.
Ja oi kui tore seda on XP abil teha peale Mandriva katsetamist. Rahulik ja vaikne. Tuvid kakerdavad rahulikult õues ringi, mitte ei väeta punase pastana muru.
Sest Mandriva oli tõsiselt häirivalt loll ja lollilt häiriv. Kogu installatsiooni saatis üsna tugev white noise, mis õnneks ei olnud protsessori ventilaatori surmalaul või graafikakaardi viimased hetked, vaid tuli kõlaritest. Maha vaigistada ei õnnestunud, aga jäi lootus, et mingi draiver on paigast ära vms ja peale restarti asi paraneb. Sest restardi käskis Mandriva teha.
Peale restarti oli üks üllatustest, et root-kasutajana sisse logida ei lubatudki. Kui midagi muuta tahad, siis sisesta parool ja hakka aga ehitama. Mühina ja sahina ja vastiku valge müra saatel. Helitugevuse reguleerimiskatsed jooksid tühja, isegi "mute" klikkimine ei toonud vaikus ja rahu. Lisaks oli Mandriva installi käigus akut kõvasti tühjemaks imenud ja nüüd tuli mõte juhe seina pista.
See oli viga.
See oli suur viga.
Või siis mitte.
See sahin ja krabin jatontteabmiskuratveel läks kaks korda valjemaks.
Mis tähendas, et Ariel ei hakanudki mingeid uusi pakette ja parandusi otsima, vaid lülitas arvuti lihtsalt välja.
Mis edasi?
Edasi tuli XP plaadi sisestamine ja recovery console ja fixmbr.
Ongi kõik. Ei mingit Linuxit enam.

Truecrypt.
Truecrypt.

(mu truecrypt-fail on kaitstud 32 sümbolit pika salasõnaga)

Konkurent Elioni porrile


Kellegi meelad silmad ja paljulubav kiri "Assapauk". Nihelen ootusärevuses...kas sina oled juba pildile klikkinud?

Telli endale ka temaatiline T-särk:


Sellele klikkisid?

Ja uuenenud blog.tr.ee näeb välja nagu oleks assapauguga pihta saanud.

kolmapäev, 17. september 2008

Ariel installib Linuxit ehk läbikukkumine mitmes vaatuses

Vaene arvuti, mis kõik selle järgnevalt kirjeldatava vaikides välja kannatama pidi, on oma siseelundite poolest selline:
Protsessor: 2.2 GHz T7500
Mälu: 2*1 GB 667 MHz DDR2
Videokaart: 256 MB Nvidia Quadro NVS140 M
Ekraan: 15.4’’ WSXGA+ 1680*1050
Emaplaat: PM965
Kõvaketas: Hitachi 160 GB 7200rpm

Põhjus sellesse Linuxi toppimiseks: ei oskagi täpselt öelda. Vist oli mingi lootus näha keskkonda, kus kõik on imetabaselt lihtne ja mugav ja silmale ilus vaadata. Ja uurida natuke ka netiga ühendumist, ühe pahura säästukompakti puhul, millele Ubuntu Wubi abil otse Windowsisse poogitud, olid vihviga kurvad lood.

Igatahes sai varustatud end üsna mitme plaadiga, natuke ka sellepärast, et mingit veebikirjutist uskudes oleks Core 2 Duo puhul õigem siiski 64-bitise Linuxiga asjatada. Algne plaadikogu koosnes vististi Fedora 9 Live CD-ist, DVD-installikast, lisaks mõlemast 64-bitine variant. Ja lühidalt...the cake is a lie.
Live CD pealt bootides oli Linux üsna ilus. Muidugi, iga hiireklikk põhjustab vigina su plaadilugejas, aga sellesama ühe klikiga sai ka wifiühenduse, väga vähese vaevaga tööle Pidgin, mis oskab nii msn-i kui googletalk’iga rääkida, veebibrauser oli peaaegu sama Firefox, millega Windowsi keskkonnas harjunud (Fedoraga tuli vist kaasa 3.0b5 ja üldse tundub, et linuxis meeldib rebastele veebilehti natuke teisiti näidata. Ja ei, sa ei saa flashi tööle)
Järgmiseks sammuks oli kõvakettast varukoopia tegemine ja tarkvara otsimine, millega partitsioone saaks mugavalt närida. Kuigi Linuxil peaks selline asi endal olemas olema, selgus hiljem, et Windowsi keskkonnas susserdamisest võib tublisti abi olla. Iseasi, kas Paragon Partition Manager võimistandoligi selleks parim vahend on. Esimene muudatus, milleks oli ca 30 GB kettaruumi Windowsi hammaste vahelt kiskumine, et sinna Linux peale panna, läks üsna kiirelt ja kergelt.
Kulmukortsutamised ja kuklakratsimised (millele järgnesid peagi lauanurga närimine, aknalauale maanduvate tuvide surnuks karjumine jms) algasid peale „päris“ Fedorat ehk siis kui sai Live CD-st pärit meeldiva mulje põhjal install ära tehtud.
Kõige esimene küsimus, mis tekkis, oli: „Mis asi see nüüd on?“
Oli nagu Linux, st ta polnud Windowsi moodi, aga kusagil oli mingi häiriv ebakõla. Ja lühikese ajaga tekkis tunne, et Linux on ikka väga käsureapõhine opsüsteem. Asju, mida näppida saaks, leidis esmapilgul üsna vähe ja iga olulisem liigutus põhjustas mingi hoiatuskasti väljahüppamise. „Oled sa ikka kindel, et sa seda teha tahad?“ „Sisesta parool nüüd, sa võll!“ „See tegevus on võimalik vaid root-kasutajana“. Meenutas natuke Vanqishi Vistat, ma ei teagi, kumb neist tüütum oleks. Alguses ei lasknud Fedora ka Windowsi kasutada oleval ntfs-partitsioonil olevate failide ligi. Üsna nõme "our users must protected to be, yes!" poliitika. Osade teadete puhul ei lasknud Fedora ka „Ära mulle seda enam näita“-kasti linnukest panna. Bling-ja-blõnn blingblõnni otsa.
Kuna bluetoothi väljalülimise kohta ma esimese hoobiga ei leidnud, sai sellele öeldud, et ole nüüd kenasti peidus vms. Püsimatu bluetooth suutis vakka olla tublid mõned minutid, siis kargas välja teatekastike, mis huilgas, et bluetooth on nüüd jälle aktiivne. Nojah.
Ja kuigi ma mõne silmatorkimise põhjused välja nuputasin, ei ole siiski tore kui Live CD ja päris install erinevad üksteisest kui öö ja sardooniline (Mis asi on sardooniline? Ma saan aru, et öö on öö, aga...kas see pole üldsegi mitte omadussõna? Midagi merega seoses?) Kui Live CD-ga oli wifisse jõudmine vups ja valmis, siis installitud Fedora ütles „Bang! Disconnected! Fuck off!“ Jah, ühenduse ma sain, aga selleks tuli kõigepealt linnukesi panna (ei, üldse ei ajanud naerma)
Siiski, mingi oma võlu oli Linuxil ka kõiki vajalikke vidinaid paigaldamata. Tundus, nagu liiguks kõik kiiremini ja ka tuvipostiga oma edusammudest raporteerides ilmusid tähed ekraanile juba enne kui ma vajaliku sõna välja suutsin mõelda. Arvuti ise aga oli kuum. Huvitav? Muidugi. Miks oli arvuti kuum? Õige vastuse eest auhinda ei anna, aga millegipärast ei tahtnud Fedora protsessori taktsagedust vähemaks keerata, asi sai vist korda alles peale mingit liigutuste tegemist, jälle vaja netist mingi pakett rebida vms. Fedoras mugavalt kätte saadav Power History aga väitis, et isegi 800 MHz puhul kulutab arvuti umbes 22 W tunnis. Mis elektriarve poole pealt on null, aga... XP-s sai Nvidia graafikadraiveritega kaasa Powermizeri, mistõttu pidas tavaline 6 elemendiga aku keskmise ekraaniheleduse puhul wifit kasutades üle 3 tunni vastu. Lavalys Everesti andmetel oli võimsuseks sel juhul 15-16 W, mis 2.2 GHz protsessori, eraldi videokaardi ja 7200rpm ketta puhul ei olegi vist halb saavutus. Käsitsi nVidia draiverite install? Noh, keegi vihjas, et kui kord asuda Linuxit ise putitama, siis jäädki seda käsitsi iga natukese aja tagant uuendama. Käsuridadega, arvatavasti. Saast? Saast.
Kuna tegevuse käigus tekkis üha uusi ja uusi küsimusi, sai veebis kolatud ja muuhulgas ka Wikipediasse eksitud. Vahepeal olin kusagilt juba lugenud, et Fedora Live CD-l on Xfce desktop, installi puhul aga saad Gnome’i nimelise asjanduse. Mida siis Wikipedias Gnome’i kohta kirjas on:

The GNOME project provides two things: The GNOME desktop environment, an intuitive and attractive desktop for users, and the GNOME development platform, an extensive framework for building applications that integrate into the rest of the desktop. ”
The GNOME project puts heavy emphasis on simplicity, usability, and making things “just work”. The other aims of the project are:
* Freedom—to create a desktop environment that will always have the source code available for re-use under a free software license.
* Accessibility—ensuring the desktop can be used by anyone, regardless of technical skill or physical disability.
* Internationalization and localization—making the desktop available in many languages. At the moment GNOME is being translated to over 100 languages.
* Developer-friendliness—ensuring it is easy to write software that integrates smoothly with the desktop, and allow developers a free choice of programming language.
* Organization—a regular release cycle and a disciplined community structure.
* Support—ensuring backing from other institutions beyond the GNOME community.

Sõna saab Linus Torvalds:
„This "users are idiots, and are confused by functionality" mentality of Gnome is a disease. If you think your users are idiots, only idiots will use it. I don't use Gnome, because in striving to be simple, it has long since reached the point where it simply doesn't do what I need it to do. Please, just tell people to use KDE.“

Ja Ariel ütleb: „Ma tahan Nvidia graafikadraivereid, raisk!“
Aga ei saa. Mitte nii lihtsalt, sa väike rohutirts.
Akende lohistamine käib mingil peaaegu toimival "must use powers"-meetodil, mitte Quadro abiga. Sa näed, kuidas arvuti ei jaksa, aga ei saa kuidagi abiks olla.
Õnneks on päris paljud inimesed sama probleemiga põrkunud ja nett kubiseb vastustest, mis aitavad sind jälle sammu võrra edasi. Rõhk sõnal „jälle“, sest neid samme võib päris palju tulla. Ja graafilisest režiimist väljumist ning käsureal pakettide paigaldamist ja muud taolist Linuxi-võhikule üsna koledat tegevust. Ühe tüütusena jääb seejuures silma, et „Logout“ klikkimine ei toimi, peale mõningat asjatamist näitab Fedora sulle musta ekraani paljude veateadetega ja sa pead käsureale ise „logout“ kirjutama.
Ja kõik see ehitamine ei vii tegelikult kuhugi. Samm nr „liiga palju“ viib sind peadpidi seina – Fedora 9-ga on kaasas Xorg 1.5, Nvidia draiverite installikas aga on nõus koostööd tegema vaid Xorg 1.4.x või madalamaga, niisiis peaks selle trollinimelise asja eemaldama ja käsitsi vanema versiooni lisama. Nagu netist arenduspakettide laadimisest, et ise draivereid kompileerida, veel vähe oleks. Ei, aitäh.
Vähemalt töötab dual-boot. Ma saan Linuxi keskkonnas tuvitada ja Openoffice’is asju kirjutada. Tõsi, selleks ohverdasin F12 klahvi funktsioneerimise, mis lasi mugavalt valida, kas bootida kettalt, plaadilt või muust kohast, mis hetkel kõige õigem tundus. Nüüd tuleb Live CD kasutamiseks BIOS-is boot order ära muuta, sest grub kirjutas asju üle. Võimalik, et tegin ikkagi midagi valesti, aga kui linuxi install peabki olema raketiteadus, siis jäävadki pisipehmikud võidutsema. Noh, teada on, et XP re-install kirjutab omakorda grubi üle, nii et viimasena linux ei naera. Vist.
Parandus: F12 ei kadunud kuhugi, lihtsalt aeg, mille jooksul seda vajutada saab, on kuidagi lühike. Samuti annab Fedora käivitatava opsüsteemi valiku ekraanil väga väikese mõtlemisaja, pilguta silmi ja oledki XP asemel Linuxis.
Kõik see andis kokku teadmise, et tuleb endale toredam linuks otsida. Ja järgmiseks kandidaadiks sai…Ubuntu, mis peaks ka võhiku puhul üsna vähe suitsiidikatseid põhjustama. Täpsemalt siis Xubuntu, millel seesama Xfce, mis Fedora Live CD-I puhul üsna meeldiv tundus.
Fedorast jaoks oli juba 30 GB partitsioon tehtud, nii et lootsin selle nüüd Xubuntule kinkida. Ja Xubuntu partitsioonimeister saatis mu väga koledasse kohta. Kuna Fedora pakkus installil välja, et ta paigutab end vabale kõvakettaruumile, siis sai temast jäänud LVM-i sisse 30 GB unallocated space’i tehtud. Halb mõte, ei toimi.
Väike netiabi, Windowsis posu partitsioonide väänamine ja tagasi uuele katsele.
Ja vigin, niutsumine ja veel paar kärvanud tuvi.
Ubuntu enda help ütleb, et / jaoks peaks piisav olema 150-250 MB. Xubuntu ütles: „Puuks! Mina tahan umbes 1.5 GB!“ Linuxi enda abil partitsioonide suurust sobivaks muuta ei õnnestunud, anti vaid kimp kelmikaid veateateid. Uuesti windowsisse. Paragon Partition Manager hakkab vaikselt urriks muutuma, sest partitsioonide suuruse muutmine käib vaid liugurite abil ning on ebatäpne. Millegipärast surus ta ka asjasse mittepuutuva 150 MB /boot-partitsiooni 32 MB suuruseks, aga õnneks see midagi ära ei tapnud.
Neile inimestele, kel partitsioonide mudimise käigus midagi ära sureb ja arvutit ostes XP või Vista plaati kaasa ei antud, leidub netis ka sõbralik õpetus:
Example request for Windows OS CD / DVD recovery media
You:
"I am about to install Ubuntu Linux and that will change my partition table. I was not given an OS install disk with my system, but a system restore program which is on a hidden partition. If, for some reason, the PC restore tool is no longer able to find the image partition, I would not be able to restore my system. The system restore tools that came with my system are not adequate for my needs. I need an operating system disk. Would you send me one?"
PC manufacturer rep:
"Sure, we'll send one out to you. It should take two or three days for you to receive it."

Kui nüüd lõpuks / 1.5 GB suuruseks tehtud, sai lõpuks ka installiga ühele poole. Mitmes katse see kokku oli, ei oskagi öelda. Ärge laske arvutikaugeid windows-inimesi Linuxi installide juurde.

Siia vahele mahub nüüd ka linuksitesse mittepuutuvat hala.
Office 2003 makrosalvestus on saast. Paste special(unicode unformatted text) läheb kirja niimoodi:
Sub pastespecial()
Selection.PasteAndFormat (wdPasteDefault)
End Sub
Ja tavaline paste on:
Sub pastenormal()
Selection.Paste
End Sub

Et milles siis probleem seisneb? Peaks ju erinev tulema? Esimesel juhul peistitakse sulle paljas tekst, vorminguteta, teisel juhul saad tulemuseks täpselt nii suured ja punased tähed kui veebimeister, kelle lehelt sa kopeerid, heaks arvas.
Ei. Tulemus on täpselt sama. Toreda puhta teksti asemel võidutseb Wordis mingi plöga, täis linke ja meetrikõrguseid tähti. Ja sakilisi alljooni.
Well then... what's orange? If this is red, I wanna know, What's orange?

Ja tagasi Xubuntu juurde. Install läks valutult. Elukas ise on...lage, Openoffice’i asemel on mingi Abiword, et arvutit meelepäraselt seadistada, tuleb jälle tükk aega pakette laadida. Ja oi kui palju restarte. Kes viriseb Windowsi restartimismaania pärast...Xubuntu ei ole parem. Restardid võtavad lihtsalt natuke vähem aega.
Cybernetica „killukogust“:
Margus – „Pagana ubuntsik. Ei tea, kas ma hakkangi nüüd pärast iga rebooti nvidia draiverit installima?“
Alexander – „Huvitav. Windowsi strateegia on see, et pärast iga installi tuleb teha reboot. Ubuntul on siis vastupidi: pärast iga rebooti tuleb teha install.“
Ariel luges, muigas ja unustas.
Mõneks ajaks.
Nvidia draiver hakkas probleemideta tööle. Powermizer samuti. Keskmiselt sai arvuti kuhugi 18 W piirimaile. Kust saaks võrgukaardi välja lülitada kui parajasti akutoitel ja kaabel pole ühendatud, jäi esialgu leidmata. Aga kuna lisapakette saab ka hiljem lisada, vajutas Ariel läpakal kaane kinni ja...
Windowsi strateegia-Ubuntu strateegia. Ubuntu strateegia-Windowsi strateegia. Kahvlid laes ja surnud tuvid.
Järgmisel käivitamisel teatas Xubuntu, et tema ei ei tea draiveritest midagi, tema pole neid näinud, pole teinud, pole nendega siin käinud. Resolutsiooniks pakub kas suuremeelse 800*600 või 640*480. Nvidia xconfig ütleb, et tema ei taha ja tema ei tee, sest draiverid pole. Xubuntu kontrollpaneelil „Restricted drivers“ paistab, et installed ja in use.
Nii palju siis sellest.
Nii palju siis sellest.
Tegelikult oleks tore, kui keegi teaks soovitada amatöörile sobivat linuxit. Midagi, mis ei tapaks midagi ega kedagi. Ja seejuures toimiks nii, et midagi ikka tehtud saaks. Kuigi kui küsida, milleks mul üldse linuxit vaja on, jään vist vastuse võlgu. Võiks ju olla? Ei?
Restarte jätkub tulevikku ilmselt veelgi. Millalgi peaks ka windowsi paging file’i uuesti võimaldama, Truecrypti katsetuste käigus sai see nulli keeratud. Otsest jõudluspuudust pole, tõsi küll, märganud, ju siis 2 GB mälu on ikkagi piisav.
Ah et milleks mulle Truecrypt, mida ma selle abil säilitan?
Roppe sõnu.

ERROR
Your HTML cannot be accepted: Tag is not allowed: meta equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"
Mitu korda peab üht postitust publitseerima?
Väga sobivalt maandus just üks tuvi Cyberi katuseaknale. Ma näen ta perseauku. Varsti näeb seda ka tema.

teisipäev, 16. september 2008

esmaspäev, 15. september 2008

Rändom meelelahutus...

enne kui ma lähen uuele ringile Linuxi katsetamisega (seekord siis Ubuntu või Xubuntu), oma eksirännakutest blogipotsu kirjutan ja nõnda oma margi täis teen :D

Your result for The Greek Mythology Personality Test ...

The Oracle

0% Extroversion, 100% Intuition, 28% Emotiveness, 90% Perceptiveness

The Oracle

Heuristic, detached, and analytical to a fualt, you are most like The Oracle. You are able to tackle any subject with a fine toothed comb, and you possess an ability to pinpoint nuances and shades of meaning that other people do not have and cannot understand. Accomplishment and realization of ideas are, for you, secondary to the rigorous exploration of ideas and questions -- you are, first and foremost, a theorist. You hate authority, convention, tradition, and under no circumstances do you accept a leadership role (although, you will gladly advise leadership when they're going astray, whether they want you to or not). Abstraction and generalities are your interests, details and particulars are usually inconsequential and uninteresting. You excel at language, mathematics and philosophy.

You are typically easy-going and non-confrontational until someone violates one of the very few principles that you deem sacred, at which point you can fly into a rage. Although you possess a much greater understanding of process and systems than the people around you, you are always conscious of the possibility that you've missed something or made a mistake. You don't tend to become attached to particular theories, and will immediately discard mistaken notions once they're revealed to be incorrect (but you don't tolerate iconoclasts who try to discredit validated theories through the use of fallacies and bad data). Despite being outwardly humble, you probably think of yourself as being smarter than most other people. That's because you are. In fact, in your dealings with people your understanding of their motives is so expansive that you know what they're going to say before they say it, and in world affairs, you usually know what is going to take place before it actually does. This ability would make you unbeatable in debates if only you were a little less pensive about your own conclusions, and a little more outgoing.

Famous people like you: Albert Einstein, Charles Darwin, Adam Smith, Thomas Jefferson, John McWhorter, Ramanujan, Marie Curie, Kurt Godel
Stay clear of: Apollo, Icarus, Hermes, Aphrodite
Seek out: Atlas, Prometheus, Daedalus

kolmapäev, 6. august 2008

Elion, va tont

Millegipärast otsustas Elion, et nüüdsest tuleb Korrusmaja Interneti ühenduse loomine teisiti korraldada. Varem tekitasid sa neile arvutitele, mida vahel võrgukaabli otsa ühendada tahtsid, desktopile ikooni. Ühekordne kasutajanime ja parooli sisestamine ja hopsti valmis. Millal iganes sa ka tahtsid netti panna, oli ühendus vaid hiirekliki kaugusel. Kuidas käib asi nüüd? Avad brauseri ja sisestad Elioni autentimisvormile nime ja parooli. Edaspidi võiks nüüd korras olla, eksole? Lülitan arvuti välja, järgmisel päeval uuesti sisse, nett olemas? Noh, peaaegu. Iga kord kui sa kaabli teise arvuti külge tõstad - K-lefil näiteks on kaks lauaarvutit ja läpakas - tuleb brauser käivitada ja autentimise jura ära teha. Ja kõigepealt saad vaadata, kuidas eelmine kord lahti olnud tääbid üksteise järel "page loading error"-eid kuvavad. Sellele järgneb tõeline nomidavittu-efekt, kui igasse tääbi hakkab see autentimisvorm end istutama. Võinuks ju arvata, et Elion tekitab uue saki, aga ei. Need, kes esimese hooga midagi puruks ei löö, avastavad, et kui ühel sakil end sisse logida, siis teised leebuvad ja kuvavad selle, mida sa sellel näha tahtnuks. Aga ikkagi. Mis kuradi päralt peab Elion mu sakke käkerdama? Ja netiühenduse saamiseks suvalisse arvutisse peab nüüd kuhugi nähtavasse kohta jätma sildikese kasutajanime ja parooliga? Nummi, ülimegahüpersuperpersotorsonummi. See võtab terve igaviku kuni kõik sakid laadimise lõpetavad ja kirja "Image" asemele sisselogimisnupu saad. Ja osadele sakkidele õnnestus ilutsema saada teade: "Connection Interrupted. The connection to the server was reset while the page was loading. The network link was interrupted while negotiating a connection. Please try again." Kas back-nupp töötab, ühendus ju nüüd olemas? Töötab? Töötab? Hmm...
Kes oleks Annelinnas parem teenusepakkuja? STV? Starman? (muud variandid ei tule vist arvesse, sest on kusagilt on nagu meeles, et korteriühistu leppis kunagi mingi teenusepakkujaga kokku (STV tõenäoliselt), et istuda tohib vaid ühe, ühistu poolt heaks kiidetud juhtme otsas (teisalt, elionikorrusmajaüksmegabittsekundis on kättesaadav, ehk on keegi ikkagi ümber mõelnud))
Rõõmsama poole pealt - vähemalt ei sunnita autentimiseks IE-d kasutama.

Edit (fuih):

Operat kasutades jõuad enne 23 korda vanaks jääda ja maha surra enne kui https://dhcpportal.elion.ee/redirect?ip=rändomhuinjaa avaneb. Võimalik, et õnnestub näha pigem sellist teksti:
Error!
Could not locate remote server
You tried to access the address http://blog.tr.ee/, which is currently unavailable. Please make sure that the Web address (URL) is correctly spelled and punctuated, then try reloading the page. Make sure your Internet connection is active and check whether other applications that rely on the same connection are working.

IE avaleheks on siin arvutis about:blank ja autentimisvorm automaatselt ei avane kuni sa ise mõne aadressi sisse toksid. Ja soovitud blog.tr.ee asemel satud siis Elioni kodukale, mis rõõmsalt teatab: Internet sinna, kuhu teised ei ulatu.

Noh, Elion tundub olevat omadega seal, kuhu ulatuda ei tahagi.

Ma ei tea mis siis saab kui peaks tekkima tahtmine kaabli otsa ruuter suruda, mis nt 3 läpaka vahel netti jagama hakkaks. Igikestev valu?

neljapäev, 3. juuli 2008

Eneseabiraamatud - enam paremaks minna ei saa

Kõikvõimalikud lõksud varitsevad meid igapäevaelus. Tahtsin vaid hommikul silmi prödist puhtaks rookida, aga nii kui vannitoa ukse lahti tegin, ründas seni pimedas varitsenud raamat. Ulme! Autorit enam ei mäleta, sest nagu ajalehtedegi puhul alustasin viimasest lehest, et koomikseid leida. Ei leidnud, aga vähemalt andis autor vastuse küsimusele, kuidas JUMAL saab olla lõpmatult hea ja armastav kui maailm ei tundu olevat just eriliselt ilus ja hea. Asi lihtne - kõik kole ja paha pärineb inimestest, JUMAL laseb neil segamatult tegutseda, sest TA austus ja armastus inimeste vastu on piiritu. Samal põhjusel olevat ka Jeesus kuulekalt ristil surnud, kuigi ta võimuses olnuks kõikide piinajate ja nende sugulaste ja nende järeltulijate veri veeks muuta ja seda 23 põlve järjest. "Noh, eks ma siis ripu kui see nende tuju paremaks teeb..."
See nullib muidugi kõik väited, et mõrvarid, lapsepilastajad jms ei pääse taevasse. Pääsevad küll, sest vastupidine oleks JUMALAST silmakirjalik ja diskrimineeriv, üldsegi mitte armastav.Nii et kõigil, kes tahavad paradiisis nt Tšikatiloga vestelda, on see võimalus. Segaseks jääb, kes siis põrgusse lähevad, sest kindlasti meeldiks ka saatanale kui kõik see pöörasem seltskond taevas normaalsete inimeste hulgas tralliks, aga eks seda seletab mõni teine raamat. Seni võib end abistada lolcat-piiblit lugedes, milleni jõudsin blogtree abil kellegi Erlessa blogisse sattudes.

reede, 27. juuni 2008

Blogipotsatajad, va nuhtlus

Contentsuppressed? Veider küll, aga kui ma Orkutis oma profiili vaatasin, siis oli veebileheks mu blogiaadressi asemel http://contentsuppressed. Millal see juba selliseks muutunud oli, ei oska öelda, aga ju siis Google otsustas, et nii on parem. Kiire pilk English-Zemonia-English sõnastikku andis vasteks "Marianne Mikko, Marianne Mikko", see ei öelnud suurt midagi, aga uuesti tagasi tõlkides oli tulemuseks "Dirty joke, dirty joke". Niimoodi siis.
Eks ta ole, blogindus on iseenesest kuritegelike kolevantside pärusmaa ja neid tulebki alla suruda. Huvitav, kus ma end registreerida saaks, et mul lubataks netis oma blogi aadressi levitada? Kas sellega kaasneb ka mingi piirang, mitu potsu ja millisel teemal teha tohib? Et kui reegleid rikun, võetakse konto käest ja asendatakse millegi inimkonnale vajaliku ja ilusaga. Näiteks Vanqishi blogi vaadates (registreerimata blogija, aadressi ei julge anda) ja sealtkaudu Misantroobi (registreerimata blogija, blog võõrandatud) veebipäevikusse minnes avastasin, et viimatimainitu pealkirjaks on nüüdsest "Naprosyn. Pharmacy blog." Kõik keelatu on magus ja väga tahaks teada, mida Misantroop oma blogisse kirjutas, et see võimude tähelepanu äratas, aga kuni ma sel teemal mõtisklesin, sulges Naprosyni veebipäevikus asuv "Rahvusliku julgeoleku tagamise skript" mu veebiühenduse ja taastus see alles tunni aja pärast kui ma juba maha rahunenud olin.
Ilusad ajad, ilusad ajad (Eesti-Zemoonia-Eesti sõnastik tõlgib sellegi "Marianne Mikko, Marianne Mikko". Leian, et sõnastikud tuleks ära keelata)

teisipäev, 17. juuni 2008

Grosse Point Balance

Zem kratsis kukalt. Ta ise oli esmaste vaatlustulemuste põhjal pääsenud vaid mõne kriimu ja muhuga, ent ta metalsest sõbrast oli järel vaid suitsev vrakk. Kus suunas ja kui kaugel lähim linn asus, ei osanud mees peale sellist loksutamist ja raputamist öelda.
Ta kõrval peatunud musta-kollasekirjust autost ronisid välja korravalvurid Zukin ja Fukin, vaatasid kord Zemi, siis ta sõiduvahendit, ning vangutasid pead.
"Ee..., see tähendab..." alustas Zem arglikult, "keegi ju viga ei saanud ja...ja...autost olin niikuinii ilma, et... äkki nagu ei saaks... väga suurt trahvi..."
"Nojah, auto põles maha," nõustus Fukin, "see teeb sust põhimõtteliselt ohvri. Kahju küll."
"Eh? Mismõttes?" sattus Zem segadusse.
"Sa ei ole vist siitkandist?" uuris Zukin.
Zem viipas autonumbri poole, kust hea tahtmise korral võis veel tuvastada Henlandia päritolu.
"Teadmatus ei vabasta veel karistusest," ütles Zukin.
Fukin tõi labida, mis Zemonias politseiautodel standardvarustuses oli.

neljapäev, 12. juuni 2008

GPS TomTom 80 000 krooni eest?

Okei, tegelikult kõik ei saada 15.- maksvaid sõnumeid. Mõned kasutavad sendioksjoni sisemist rahaühikut "lol" ja seega on GPS-i pihta välja käidud summa tõenäoliselt väiksem. Aga mine tea, sest samas on oksjonil ka saadaval paketid "50 pakkumist", mis seni ca 25 kroonise hinnani jõudnud (st kokku tehakse sadu pakkumisi, et soodsamalt saada 50 juurde, kusagil on siin äriidee peidus, ma ütlen, polegi "päris asju" nii palju vaja müüki panna kui saab müüa taaskasutatavaid pakkumisi. perpetuum mobile). Igatahes on poes 3800 krooni maksva GPS-i hind sendioksjonis hetkel ca 506 krooni, mis tähendab, et halvimal juhul on eestlased sõnumite peale kulutanud juba üle 80 000 krooni, et saada õigus see vidin 500 krooni eest endale saada.
K-lef muidugi väidab, et lihtsameelsetelt tulebki raha ära võtta, see on asjade loomulik käik, kui tema osaleks, siis ta võidaks kõik mida tahab, sest tal on iivõl mästerplän. Ta lihtsalt hirmutaks kõik nõrganärvilised minema, sest ta julgeks rohkem raha mängu panna. Sinisilm. Ta pole vist teadlik kunagi mingil telekanalil olnud sms-mängust, mis toimis umbes nii, et sms-i teel sai väravasse läkitada virtuaalse jalgpalli, mängu tegijate programeeritud väravavaht aga üritas blokeerida. Päeva edukaim mängija sai auhinnaks mingi bensukates 99 krooni eest müügil oleva rämpsmuusikaplaadi, mille nimel ta sõnumite peale sadu kroone raiskas.
Probleem nendelt lihtsameelsetelt raha ära võtmisega on see, et mõned neist on pärast kurvad ning suskavad keset päist päeva sulle noa ninna, et su rahakott endale saada. Viimane aeg relvastumiseks, ma ütlen. Peab vaatama, kas sendioksjonis on müügil mõni järgnevatest:
Steyr TMP
Desperate Beaver
TAR-21
Kel-Tec RFB
AK 47
Lihtsalt tõhus vahend

Edith (Höh): Neile, kes puht sportlikust huvist toimuvat jälgivad, võiks iga kauba juures 10 viimasele pakkujale lisaks näidata, kui palju iga pakkuja kokku raha välja on käinud. Nii mõnigi saaks üleolevalt irvitada kui nt kasutaja nimega Võitja 300 kroonise kohvimasina saamiseks 1000 krooni eest sõnumeid saadab, ent sellest hoolimata on pärast vaid tühjad pihud.

Edith (Doublepiaf): TomTomi võitis 5941. pakkumise teinu. Kokku läks jublakas kõigile huvilistele, nii võitjale kui kaotajatele, maksma siis (7.70...15.00)*5941+534.69 krooni. Minimaalselt ca 46280, maksimaalselt 89650 krooni. Tõde on kusagil vahepeal.

pühapäev, 8. juuni 2008

Jaanipäev sujuvalt juulisse

Aeg on selline üsna keeruline asi. Date, DateTime, TimeToDate...Iga kord kui ma näen väljendit "Joda Time", tuleb millegipärast "Star Wars" meelde (Mmmust uuse ttime....). EMT-i jaoks tulid nädalavahetused alati teistega võrreldes kahtlaselt varem, vähemalt selles osas mis puutus telefoni abil saatekava vaatamisse. Järgmise nädala kava on tore asi küll, aga tegelikult huvitaks ikka käesolev rohkem. Paistab, et EMT on mu salajaseid palveid kuulnud ja lõpetanud tulevikus elamise. Nüüd saadavad nad mu telefoni mai esimese nädala kava. Noh, vähemalt ei tule ülbet veateadet stiilis "Antud perioodi kohta (2.06-8.06.108) andmed puuduvad)" Võib-olla annaks kuidagi seletada ka K-lefi hot.ee postkastis olevate kirjade negatiivset arvu - "Ajal kui te veel tegelikult kontot avanud polnud, oleks te postkastis olnud 23 rämpskirjakirja (mida te oma tehnovõhiklikkuse tõttu nüüd ei saanudki). Hetkeseisu kohta andmed puuduvad"
Ah et jaanipäev? See on seotud Viasati reklaamiga, mis ütleb: "Kui keskmine Eesti mees peale igat vahekorda kanalit vahetaks, jätkuks Viasatist talle terveks aastaks. Zuumiga ei vea välja isegi jaanipäevani". Viasatil on 55 kanalit, Zuumil 27 ja jaanipäev ei jää tõepoolest aasta esimese 179 päeva sisse.

kolmapäev, 4. juuni 2008

Anaalintrusiivne reklaam ehk...

...katke oma tagumikud, härrased, Postimees on kohal.

"Nää! Nää! Mingi nõme reklaam on kohal jälle!" vehkis K-lef ekraani suunas. Tõepoolest, "Postimees online"-s lehe ülaossa hiirega eksimisel viskas lahti suure EMT reklaami. Seda ei kuvata küll pidevalt, vaid iga x-nda artikli vaatamisel, aga nõme on ikkagi. Samasugune hüpikreklaam on tihti ka näiteks neti.ee-s, selle vahega, et seal vupsab reklaam väikeseks tagasi kui kursor mujale liigutada. Postimehe EMT-bling kaob vaid siis kui klikkida kirjal "Sulge", mis, kui mu mälu nüüd ei peta, on mingi võimalikult väikeses kirjas lingike. Ja Postimehe reklaam katab nende oma sisu ehk kui EMT-i kinni ei suru, siis osasid uudiseid lugeda ei saa. Meeldiv. Väga meeldiv. Übermegahüpersuperpersotorsoviisakasjaniikuradimakenateist. Huvitav on muidugi see, et kõik teised reklaamid on AdBlock maha tapnud, EMT-i oma aga tungib läbi. Ega siis midagi, Ariel lisas AdBlockile uue filtri - postimees.ee/lib/reklaam/*
Aga tuleb välja, et see ei ole lahendus. Nüüd saab Postimehe lehel ringi uidates igal korral kui peaks päisesse reklaam kuvatama, toreda veateate, mis ütleb: "This page requires AC_runActivecontent.js"
Ahniih.
Kuigi kiri "OK" on suurem kui kiri "Sulge" algsel reklaamil, on tulemus tegelikult valusam. Teisi tääbe ei saa enne vaadata kui selle veateate kinni vajutad.
Ei, lahendus ei ole AdBlocki sobivaks mudimine. Postimees.ee tuleb lihtsalt Sõnumilehe või Delfi või muu säärase vastu vahetada. (sobib ka elu24.ee. Lily Allen värvis pea roosaks. Woohoo)

esmaspäev, 2. juuni 2008

Jäpe -tühista!

Puud on lehes? WTF?! Sirelid õitsevad? WTF?! Mesilinnud lendavad? Noh, see on alati WTF, arielidel on sumisevate elukatega kogu aeg sõbralik suhe olnud. Tartu vahel on õnneks võimalus pihta saada üsna väike. Põdrakärbsed – neid on, kolinud va raiped lausa kesklinna, mis kohastumine see veel olgu, ei oska öelda. Mesilinde peaks ise otsima, näiteks Ihastest. Parem siiski kui seda ei tee.

Pühapäeval lajatas suvi igatahes täiega. Lõuna paiku Eedeni suunas roomates (ikka e-e-e-d-a-s-i ja-a-a-a-a e-e-e-d-a-s-i, m-i-i-t...) kõrvetas päike nii toredalt, et arielid hakkasid kahtlema, kas nad äkki ikka veidikese vampiirid pole. Terve päev maha magada – vaat see mõte kõlas hästi. Üheksast viieni tööpäev kõlaks ka hästi. Üheksast õhtul hommikul viieni siis. Eelmisel suvel olevat nt. Märt Lauri toas umbes 38 kraadi sooja olnud. Sellise kuumaga hakkaks vist igaüks ulmet kirjutama.

Ei, mööda Pikka tänavat ukerdav ariel ei kannatanud säärase kuumuse käes. Vähem oli, aga kulgemine oli ikka vaevaline, tuli end läbi õhu kaapida, et edasi jõuda. Kingatallad tundusid asfaldi külge liimuvat. Anne kanali ääres püherdasid merilõvid ja kaapisid laiskade loivaliigutustega üksteisele liiva peale.

Ja ega ta takistamatult kohale jõudnudki. Kanali bussipeatuse kandis tuli vastu perekond – isa, ema, väike lapsemardikas, ehk viieaastane või nii, mõni võis veel olla, aga arielid on tuntud oma ignoreerimisvõime poolest – kes juba kaugelt arielile ebatervet tähelepanu osutama hakkas. Esialgu piirdus see jõllitamisega, aga kui kohakuti jõuti, kõnetas pereema arieli. Ja ariel, kes oli pahaaimatult viisakas (viga, mida ei tasu teha, aga ikka juhtub), võttis pärismaailma hülgavad klapid peast, et teada saada, mida temast tahetakse. Ja alles siis kui klapid kõrvast tõmmatud, võttis naine välja mingi järjekordse jehoovatunnistajate voldiku ja küsis: "Kas sa tahaksid teada, kes on JEHOOVA – tühista!" Täpselt sama oli kirjas ka sellel trükisel: "Kas sa tahaksid teada, kes on JEHOOVA – tühista!" Kas selle pärast tuleb lubada neil puude tapmist, et nad saaksid voldikule kirjutada sama mida nad niikuinii küsivad? Ja JEHOOVA-tühista? Ei taha teada. Näkää. Selle kuumaga ei olnud jaksu esitada neile ka mõnda toredat vastuküsimust, nt. "Kas sa tahaksid teada, kes on Mõmmnääg-tühista! Ei, mul ei ole voldikuid." Väike poolsurnud naerukõõksatus, klapid kõrva ja e-e-e-d-a-s-i j-a-a e-e-d-a-a...

Kui lõpuks Eedenisse jõutud ja sealse külmleti ees aju uuesti töötemperatuurile saadud, hakkasid tekkima küsimused. Kas kõrvaklapid, selle asemel et edastada sõnumit "Sind ei ole mu jaoks olemas, ära ürita minuga kommunikeeruda", tõmbavad hoopis jehoovatunnistajaid ligi? Millegipärast tundub küll sedamoodi. Ehk on nende karjajuhid neile seletanud, et klappidega liiguvad tänaval vaid mingis kahtlases reaalsuses elutsevad tegelased, kes päris maailmaga sinasõbrad pole ja seega peaks leiduma viljakas pinnas sinna jehoovaseemne külvamiseks? Sellise mõtte peale tuleb meelde kuidas Face mingit usundiloo eksamit tegema läks, endal kummitamas Marilyn Monroe. "I'm the god of fuck, i'm the god of fuck..." Arielil mängis Múm – "We Have A Map Of The Piano". Kas see on selline lugu, mis välja kiirgab ja paneb jehoovatunnistajad nihelema?

"Please don't flow so fast

You little mountain hum

I'll take a bottle down to you

Kärbsed pekitüki peal, kärbsed pekitüki peal"

Kõige jubedam oli tegelikult see, et ka väike pägalik oli välja koolitatud uusi ohvreid otsima. Tema pilk lukustus arielil samuti juba mitmekümne meetri peal. Ja mine tea, ehk oli ta seljakott pungil täis mõttetult tapetud puudest pressplaaditud "JEHOOVA-tühista!"-materjale, sest ega ema ja isa kõike kanda jõua ja vaevalt et JEHOOVA-tühista! koorma kergemaks teeb, tal niikuinii muud paremat teoksil. Miks ikkagi ariel? Kas oli tegemist kergelt masohhistliku grupiga, kes saab rahulduse kindlate äraütlejatega rääkimisest? Sest arielid võtavad jutule ainult neid jumalakuulutajaid, kel on kaasas konkreetne pakkumine koos kõikide soodustuste ja kohustustega ning kohe kindlasti peab seal olema kõnealuse jumala enda poolt paberile veetud allkiri. Jumal, kes ei suuda oma allkirja paberile tekitada, on umbes sama palju väärt kui see värgindus, mida Latte massaažitooli teeb.


"Mäletad sa üldse, mis ta nimi oli?" küsis Mõmmnääg ja tõmbas järgmise mahvi trimbeejot.

Lilith mõtles veidi ja raputas pead.

"Puuri küljes oli silt "JUMAL! Mitte toita". Minu teada on ta end kogu aeg JUMALAKS kutsunud, pannes seejuures erilist rõhku sellele, et suurtähed välja hääldataks."

"Nuh, peale seda kui Glirp! ta sõna otseses mõttes ära sõi, pole tal vist enam erilist alust ülbitsemiseks," arvas Mõmmnääg, "ja ma ei tahaks teda kuidagi jumalaks nimetada. Et...kes siis meie oleme?"

"Jaaah..." venitas Lilith. "Äkki ei räägikski tast enam üldse."

"Mingi imelik nimi oli," arutles Mõmmnääg endamisi, "LHV, JHP, JP...."

"Jäpe!" plahvatas äkki Lilithil. "Jah, just see ta oligi, Jäpe."

"Sobiv," arvas Mõmmnääg, "täiesti sobiv."



*tühista! – et muu jutu sees JUMALA nime mainides teda mitte asjata elevile ajada. Muidu võib ta veel hakata üldise jutuvada seest palveid otsima ja omadega suisa sassi minna.


Edith (Röhh): avastasin, et olen kunagi suutnud blogi kujunduse selliseks keerata, et lingid jäävad silma vaid siis kui neid kursoriga torkida. Noh, palju õnne. (tegelikult saab siit uue spordiala: otsida arielide plogipotsudest linke)

pühapäev, 25. mai 2008

Isegi Cat Stevens laenab Bilani geniaalsust

Võidulaul on ju hea, kui me juhtusime Face'iga mingit eelvooru vaatama, siis see lugu kutsus kohe kaasa laulma, küll kõvasti ja valesti, aga lootsime, et küll Vanqish olukorra päästab, TÜ naiskoor ju ja puha. Vanqishi esitus oli tõepoolest kõrvale meeldivam, aga kahjuks hakkas ta hoopis valet lugu laulma, refrään kõlas umbes nii: Oh, baby, baby it's a wild world, it's hard to get by just upon a smile. Väike uuring netis tuvastas, et tegemist on Cat Stevensi looga "Wild world", kes kaverdab Mr Bigi, kes on juba jõudnud Bilanilt ideid laenata. Vaat sedamoodi siis.
Järgmise aasta võidulugu on juba välja lekkinud, selleks on Bilani ja Kirkorovi võrratu duett "Vertaljot letaajet, mator rabootajet." Publiku peade kohal aga sumistab ringi lennumasin, mis erinevalt grusiinide kasutada olevatest analoogidest lihtsalt heast peast alla ei kuku, ning nopib välja need isendid, kes piisavalt vaimustust ei väljenda.

Järgneval klipil pole eurovisiooniga midagi pistmist, ma lihtsalt mõtlesin, et muutun ka popiks ja hakkan vidinaid ja videoid lisama.

pühapäev, 11. mai 2008

Kübersünnipäev. Piisonitega

9. mai hommikul oli ilus ilm, vähemalt Tartus küll. Aga võis oletada, et 80% tõenäosusega täitub küberrasmuse ennustus, et 90% tõenäosusega sajab niikuinii kogu Piisonifarmis olemise aja ladinal vihma. Kaitseks ähvardava vihma eest sai küberariel seega rahulikult jaki kaasa võta (jakk nagu riietusese, mitte veel üks veis), kuigi tegelikult ei julenud ta lihtsalt täiskauboivarustuses läbi linna patseerida. Mälu värskenduseks võib nüüd siin üles lugeda, mis täpselt sinna varustusse kuulus.
*Erkroosa kaabu, valge karvase serva ja LED-tulukestega
* Sama värvi kummikindad
* Punaseruuduline särk (sest pullidele meeldib punane värv ja siis nad ei tule ehk kallale, kui näevad, mis küberarielil rotilõksus on)
* Punane kaelarätt, samal põhjusel
* Valge t-särk TROD-i vapiga
* Siristaja, puust, Henry Griini kätetöö (vt. ka "Mehed mustas VI")
* Ze Bäkk-App Gann - umbes 35 cm lühike püstolkuulipilduja, kahjuks samuti puust, õnneks samuti Griinilt (vt ka "Mehed mustas XIIX")
* "Smoke it or die trying"-sigar
* pudel tequilat "Tres sombreros silver"
* erinilbe pehme mängulehm, peadpidi uhket nime "Victor" kandvas rotilõksus, mida küberariel kuldse paelaga järel lohistas
* hobune/kägistustraat (vt "Monty Python ja Püha Graal" ja mõnda rändom-vaiolenss-maffiafilmi)
Natuke enne parklasse jõudmist, kus buss Tartust pärit küberpiisoninäppijaid ootama pidi, kraamis küberariel ülejäänud vajamineva nilbuse kotist välja ja marssis siis uhkelt bussi poole, rotilõks asfaldil kõrisemas. Suurem osa küberitest olid juba bussis, välja arvatud küberjaan, kellelt polnud keegi üle küsinud, kas ta ikka teab, et väljasõit pool tundi varasemaks lükati. Kompensatsiooniks sai ta täisteenuse ehk bussi täpselt koduukse ette. Tehtud väike ring aga tähendas seda, et giid suutis juba enne Tartust välja jõudmist küberarieli aju informatsiooniga üle koormata ja kõik järgnev kirjapandu ei pruugi omada mingit sidet tegelikkusega. Teekond Rakvereni oli muide täpselt nii pikk, et küberariel, kes alati millegipärast just siis üles ärkas kui giid mainis, et kui keegi juhtub kunagi aega saama võiks ta külastada ka seda ja toda ja veel mõnda vaatamisväärsust, langes lõpuks masendusse. Niipalju nägemata kohti! Niivõrd sihipäratult elatud elu! Giidi juhtnööre polnud kahjuks enam mõtet kirja panna kui eelmised 618 kõrvust mööda lipsanud.
Õnneks oli plaanis enne Piisonifarmi külastamist teha väike matkake Viru rabas. Vastavalt küberrasmuse ennustusele hakkas natuke enne pärale jõudmist sadama.
"No vaadake nüüd, sellest oli isegi kasu, et nii vara välja ei sõitnud," arvas küberjaan ning näitas eessõitva kollase Taisto bussi poole, "nüüd jõuame koos kohale." Kuna plaanis oli matkaraja alguses tallinlastega kokku saada, et siis ühiselt jalutama asuda, oli jutus iva täiesti olema. Vihm ikkagi ja värgid ja puha. Ent veidi aja pärast hakkas giid nihelema ja kui giidid hakkavad nihelema, on asi kahtlane.
"Kas me sõidame ikka õige bussi järel?" uuris ta lõpuks.
"Aaaga mee eeii teaaaa..." lõõritasid küberid ja giid pilgutas ehmunult silmi.
Klõps! tegid ta silmad ja küberariel pilgutas ehmunult silmi.
"Minu arust tuli teises kohas metsa minna," ütles giid.
Asoo.
Kas keegi teab mõne kollases Taisto bussis oleva kübertallinlase numbrit?
Lõpuks leiti üks ja personalijuht/küberuuno proovis teda toru otsa saada. Tükk aega kuulis ta vaid kutsuvat tooni, võpatas siis ja pillas telefoni käest.
"Mida? Mida? Mida ta ütles? Mis juhtus?" käratsesid küberid.
"Ma arvan," ütles küberuuno, ülim jahmatus näkku tarretunud, "et see oli karu, kes vastu võttis."
Tuli ikkagi nii välja, et buss ukerdas natuke, pööras ringi ning sõitis sinna tagasi, kus pidanuks olema see õige koht Tallinnast pärit küberite ootamiseks.
Vihm sadas muidugi sõbralikult edasi, aga vähemalt selgus, et kauboide peakatted on üpris tõhusad vihma hoopis naabri peale suunamises. Need aga, kes igapäevariietuses tulnud, nihelesid natuke ja pärisid selle kohta kaua raba läbimine aega võtab.
Giidi jutust selgus, et kõige kiiremini läbisid raja kunagi mingid kooliõpilased, poole tunniga, aga kuna nüüd on laudtee märg ja kaks inimest niikuinii kõrvuti käia ei saa, naudib sajapealine küberjoru raba ilu märkimisväärselt kauem.
Tallinlaste bussist välja vupsanud pärisgiid teatas, et kuna rabaõhk on magneesiumirikas ja seega uimastav, siis lausa märkimisväärselt kauem kui märkimisväärselt kaua. Ja kõik need infotahvlid ja värgid, mis teadmistenäljas matkajate tarvis raja äärde pandud!
Ja enne teele asumist oli giidil veel paljupalju infot, mida tingimata vaja jagada. Küberarielil jooksis see muidugi ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga pole hullu, vihm pesi kõik puhtaks. Vähemalt ei olnud ta ainuke, kes ajuseisaku all kannatas. Kui ta igavledes ringi vaatas, märkas ta, et kübermadis jõllitab teda kivistunult, pea viltu. Lõpuks suutis kübermadise aju läbi töötada kogu info, mida hõbedasse nilususse raamitud LED-id edastasid, ta tegi paar kramplikku liigutust, ohkas sügavalt ja vajus aeglaselt lompi.
Küberariel jõllitas sel ajal juba ennastunustavalt rabagiidi. Rabagiid, nagu ka paljud teised rabaasukad, kelle evolutsioon on uppumiskindlaks kujundanud, meenutas vormilt veidi heinasaadu, ent torkas silma ühe veidra anatoomilise eripära poolest, tal oli keha esipoolel suur etteulatuv moodustis. Mis funktsiooni see täitma pidi, oli raske öelda, sest rabagiid oli kaetud lotendava erkkollase vetthülgava nahaga.
"See on fotoaparaat," ütles küberandres. Küberariel ohkas pettunult, ta oli mõttes juba vastavastatud uuele liigile nimegi pannud - ükstiss-kuulgiid - kuid öeldut võis vist uskuda, kandis ju küberandres 70-300mm Nikonit ja ju ta siis teadis millest rääkis. Tuju oli natuke rikutud, targem oli vist tervendavat rabaõhku hingama minna, osa kübereid juba kilkas kusagil keset raba, kostus hüüdeid "Kull! Kull!" ja mõned teistsugused ka.
Laudtee oli tõesti kitsas ja kaks inimest kõrvuti käia ei saanud. Lehm oli lausa erakordselt kohmakas ja ukerdas suure osa teest mudas ja mätastes, vahepeal ka laugastes ujudes. Jutt magneesiumi uimastavatest mõjudest ei paistnud aga paika pidavat. Vaevalt sai viimane küber jala sillakesele tõsta kui raba teisest otsast tulid kiiremad juba ringiga tagasi. Rahvast oli tegelikult ka ootamatult palju, Tallinna bussist valgus välja väga suur hulk tundmatuid tegelasi, kes omavahel tundmatus keeles rääkisid. Võimalik, et tegemist oli navigatsioonisüsteemide osakonnaga, kes nädalalõpuks rappa harjutama tulid. Nende pealiku nimi tundus rinnasildi järgi olevat Sussaanin.
Väide, et rabavesi on nahale kasulik, tundus aga tõene olevat. Lehmal ei olnud peale väikest suplemist näos ühtegi vistrikku.
"Miks su lehm koos lõksuga ujub?" uuris keegi.
"Ei mina hakanud teda välja võtma, äkki hammustab," vastas küberariel. "Eeh, kui ma noorem olin, sai teisi ikka paljakäsi püütud, ainult õiget sööta vaja, aga vanast peast, näe, tuleb abivahendid appi võtta."
"Paljakäsi?" imestati.
"Oo," kostis mitmest suust, kui küberariel demonstreeris kuidas hobuse ja lasso/kägistustraadi abil neid parasiite kahjutuks teha saab.
"Mis nad siis tulevad mu porgandeid varastama!" teatas ta võidurõõmsalt kui lehm oimetult lompi kukkus.
Kui ta oleks edasi liikudes aeg-ajalt üle õla tagasi vaadanud, oleks ta võinud märgata, et pikivahe oli tunduvalt suuremaks veninud. Aga vähemalt polnud ta porgandid enam ohus.
Umbes poole maa peal edasiliikumine takerdus, tõenäoliselt oli giid infotahvlite asemele, millest kõik mööda tuhisesid, mingi uue atraktsiooni välja mananud.
"Minge aga torni, minge aga torni!" utsitas rabagiid. "Ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga."
Küberariel torni ei tikkunud, väideti küll, et kui vaid vähegi aega leiab, tuleb vaatetornis ära käia, sest sealt saab Mälestuse Terveks Eluks, aga torn tundus kahtlaselt madal ega olnud tõenäoliselt järjekorras seismise vaeva väärt.
Lehmale aga, kes vaid 23 cm kõrge oli, oli 6 jala ja 18 tolli kõrgune torn üsnagi ahvatlev, muudkui niheles teine nööri otsas nii et vett lendas.
"Vait kui minuga räägid!" röögatas küberariel ja surus Siristaja lehmale kõrva. Lehm jäi kuulekalt vakka.
"Tule nüüd, mis sa lohised kogu aeg!"
Taganttulijad hoidsid püüdlikult pikivahet ja üritasid omavahel seltskondlikku vestlust arendada.
"Näe, jõhvikas õitseb," ütles üks, "on ju jõhvikas, näe, need väikesed valged õied. On vist aeg kah, suur kevad juba..."
"See on kanarbik," ütles teine, targem.
"See on laugas," ütles küberariel ning lehm noogutas ja vaatas lähemalt.
Väga õpetlik matk oli kokkuvõttes.
Söögipeatus tehti mere äärde jäävas Lambaa-Da baaris. Ei, kõrtsis. Ei, baaris. Igatahes, kui näete onni, millel silt "Lambaa-Da 0 km", oletegi kohal. Seni kui küberid sajast inimesest toidujärjekorda moodustasid, läks bussijuht ja parkis sõiduvahendi liiva. Laisaks minnakse muidu kõhtu täis pugides, las olla siis natuke liigutamise ka peale sööki.
Söök ise oli päris maitsev, mitu erinevat salatit, suitsulest, kook ja kohv. Küberariel kaotas oma lesta kahjuks ära, kukkus teine maha ja enam ei leidnudki. Võõrustaja käis küll vahepeal meiepoolse organisaatori küberpille käest küsimas, kas toitu on piisavalt, aga kuna igale küberile oli kaks suitsulesta ette nähtud vaid siis kui need väikesed on, kobakäppadele niisama lihtsalt juba uut kala ei antud. Küberariel piidles mõtlikult lehma, suskas kahvliga, nentis, et toores veel ja otsustas siis viinerite kasuks, mille baariomanik lauale tõi, et küberid jaksaks selle bussikolaka ta maa pealt (pigem seest) minema toimetada.
Jaksasid. Võib-olla küll suuresti seetõttu, et kogu lükkamise aja rääkis giid nendest juhtumitest, mil tema välismaise turismigrupiga ringi seigeldes busside sohu, merre, karjääri, kuristikku, trepikoja vaheplatvormile ja nõudepesumasinasse kinnijäämist pidi taluma. Enamasti päästis olukorra giidi nutikus kasutada uudset, välismaalastele ennenägematut tehnoolgiat nimega mobiiltelefon.
Piisonifarmi aga giid ei jõudnudki. Ju siis eksis ära. Omanik pidi ise küberitele miniekskursiooni korraldama, valdustele tehti tiir peale ja vaadati kõik elukad üle. Piisonid. Hobused. Lehmad. Lambad. Sead. Jänesed. Pardid. Haned. Kanad. Nutriad. Oravad. Rotid.
"Tahate, ma paaritan mõned ära?" küsis farmi peremees õhinal. "Külalistele meeldib paaritumisi vaadata. Jänesed on kõige popimad, sest neil käib kähku, 5 sekundit ja kukuvadki teadvusetult maha. Ükskord ma paaritasin härga. Pool päeva läks enne kui mütaki ära vajus. Jänes aga ei tõusnud enam üldse. Tahate, ma paaritan mõned ära?"
Kõik taibumad loomad hiilisid vaikselt eemale, aga küberid olid rahumeelsed ja tahtsid vaid oma mänge mängida. Küberariel parima kostüümi eest auhinda ei saanudki, tõenäoliselt oli lehm see, kes piisavat panust ei andnud. Sel teemal on veel mõned tõsised vestlused ees ootamas.
Õhtusöögiks söödi ära suur osa paaritatud ja paaritamata elukatest ("Põletatult, mitte paaritatult" - tundmatu osavõtja, võimalik, et valel teemapeol), pooltoorelt, hüpati siis bussi ja läbi see pidu oligi.
Nüüd jääb üle järgmist kvartalikokkutulekut oodata, mis peaks toimuma umbes nädala pärast.

reede, 2. mai 2008

idiprugat tleslaatoT

Zemmeliine Mary Georgia nohises pahuralt. Viimased paar tundi oli ta põrnitsenud lauset, mille tähendusest tal aimugi polnud, ent tõlget oli vaja. Ja kiiresti. Kõrvust undas suurest pingutusest.
"Kuula oma südame häält," ütles hääl ta peas.
Zemmeliine ohkas, kuulas südame häält, ohkas veel kord ja kirjutas: "Sell kÕige olusisemal korralKui, sul poognat vaja läheb, on see KloAaGIS "
Miski ei tundunud siiski päris õige. Ta koputas mõttesevajunult sõrmega vastu pead ja kõrgsageduslik pinin ta peas lakkas. Zemmeliine naeratas ja parandas vead, mis talle kirjapandus nüüd silma torkasid.
"Sell kÕige olusisemal korralKui, sul grillvarast vaja läheb, on see KloAaGIS "
Ta salvestas dokumendi ilma et tal olnuks aimugi mil viisil see Zemoonia tulevikku mõjutas.

"Oih," ütles Lipelgas kui metalne laegas mürtsatusega ta kõrval maandus. See oleks võinud olla ta pea, mis hoo pidurdas, ent ei olnud. Lipelgas ohkas kergendatult ja keskendus uuesti mehele 23. korrusel, kelle aknast oli Zemoonia kõige tagaotsituma asja õhulend alguse saanud.

Kui Ingel käe grillvarda järele sirutas jäi talle pihku vaid vorst. Isa Keller Zemoonia Normaalsete Inimeste Kirikust naeratas laialt.
"Siin oli ju äsja varras?" küsis naine. "Kahju, ma oleksin tahtnud originaalne olla."
"Mis mõttes?" küsis pahaaimamatu Keller.

Ohjeldamatult vanduv Zem Winston Orm, kes ei suutnud kuidagi mõista, kuidas saab ta autojuht nii vastutustundetult käituda, et lihtsalt ära kaob, koos autoga, üritas viimases ahastuses taksot kutsutada.
"Telefon, millelt te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda," ütles meeldiva häälega automaatnaine.
Orm hakkas lõpuks ikkagi jala minema, ent rääkiva konnaga ei kohtunud ta kunagi.

Ja kui Vikat unenäos sünnipäevalt minema hiilis, ei viinud teejuht teda kunagi kollase maja juurde, mida ümbritsevas aias jalutas naerev panter, kes surnud inimestele kuuluvaid esemeid aiapostide otsa asetas. Pakk peaaegu et maasikamaitselist nätsu jäigi Vikati taskusse kuni ta lõpuks ärkas.

"Mmmmnääg....mmmmnnääääg," oigas Zem läbi une. Ülemisel korrusel toppis proua Anitor pea padja alla.

Nüüd nad kaotasid siis Soome ära

"Tore," mõtlesin kui otsustasin Greatestjournali Bloggeri vastu välja vahetada, "nüüd saan siis lõpuks Google'i Analüütikat kasutada."
Google'i Analüütika (Sest millegipärast on My Account/Minu konto veel tuvastamata seaduspärasusega kord eesti, kord inglise keeles. Ja Veebikolumnist on paganama hea sõna Bloggeri asemele) kohta olin kuulnud ainult häid sõnu, peaks olema üks parimatest hitilugejatest. Ega väga nuriseda ei saa, lühikese ajaga olen saanud rohkem tabamusi kui GJ-s kahe aastaga (aga sinna oli üldse raske midagi juurde ehitada, vähemalt minu oskuste juures)
Aga midagi kahtlast jääb siiski silma. Numbrite vähenemine ei saa kuidagi loogiline olla, ma arvan, et vaid Chuck Norris saaks külastusi tagasi võtta. Praeguse seisuga on vaatamiste kogusumma langenud ca 10% võrra. Samuti on lühenenud nimekiri "Referring sites". Arvasin kunagi, et see näitab kust leheküljelt minu plogipotsudeni jõutud on. Ju siis mitte.
Soome? Jah, külastajate päritolumaade loendist on kaotatud Soome. Võimalik, et Norris paljuneb kui tarakan.
Ega midagi, ma arvan, et kui tahta suuremaid numbreid näha peab lihtsalt rohkem kirjutama. (Paralleelselt valmib praegu juba Tänane Sissekanne nr 23, lõunaks loodan kolmekohaliste numbriteni jõuda)

Edit (plöff): ilmselt polegi väga lihtne leida säärast idiooti kui mulle peeglist vahel vastu vaatab. Analüütika loeb vaikimisi viimase 30 päeva külastusi võms, määra vaid perioodi alguseks 23. märts ja Chuck Norris hiilib häbelikult sisse, poetab lauale virna numbreid ja sosistab siis: "I do not exist."

teisipäev, 29. aprill 2008

Küberaerutamine. Koertega. Ei, koerteta. Ei, koertega. Ei, koerteta.

Kanäe, ei uppunudki ära. Kuigi instruktor üritas enne teele asumist natuke hirmutada, jagades juhtnööre selle kohta kuidas külma vette kukkudes krampidest üle saada, oli tegelik kummipaadis kulgemine sama pingeline kui jalutuskäik pargis. Ainukeseke kokkupuuteks veega jäid need paar uljamat tilka, mis üle serva sisse vupsasid. Start millalgi poole ühe paiku, villid, paus seljanka ja teega, finiš 16 km hiljem. Kuueks kenasti tagasi Tartus. Peale väikeste jõnksude (jällegi, tegelikkus oli igavam kui algne hirmutamine, langus võis vast pool meetrit olla, aga isegi see võib liialdus olla), mille järel sõit mõnda aega selg ees käis, paari kivi otsa kinni jäämise ja mõne takistuse alt läbi mahtumiseks paadis kõhutamise polegi midagi esile tuua. Kõige ohtlikumateks asjadeks osutusid koerad. Üks lärmas sõidu alguses kaldal, mis tähendas, et ei mingit põgenemist neile, kes aerutada ei viitsi, teine oli vahepeatuses, ajas käpad taeva poole ja nurus tähelepanu. Esimene oli korraldaja sõnade kohaselt kanuutajate, parvetajate, paaditajate ja teiste kahtlaste tegelaste poolt kurjaks aetud, ju siis on mõnel inimesel eluks hädavajalik koeri aeruga torkida, teine oli küll nunnu, ent paiskas iga liigutusega õhku udupilve, mis ei pruukinud, aga tõenäoliselt ikkagi koosnes kirpudest.
Ja koerateemal jätkates: täna oli Tarbija24-s nupuke reporter.ee videolõiguga, Raul Sulbi on sinna toimetanud järgmise väite: "Eestis ei tohi pime koos juhtkoeraga siseneda kauplusse, ühistransporti ega toitlustusasutusse." Millegipärast on mul meeles, et linnaliinibussis seintele kleebitud keelan-käsen-poon-ja-lasen nimekirjas oli öeldud, et pimedate juhtkoertele on sõit tasuta. Läksin igaks juhuks aadressile tartu.ee ja leidsin sealt määruse, mille nimeks "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja kehtestamine"
§ 6. Sõitja õigused ja kohustused
(1) Sõitjal on õigus:
5) vedada koera. Koer peab olema lõastatud ja suukorviga, v.a pimeda juhtkoer
(2) Sõitja on kohustatud:
5) tagama, et temaga kaasasolev koer ei sega teisi sõitjaid
§ 7. Sõidu eest tasumine
(15) Valla- ja linnaliinidel koera veo eest tasu ei võeta. Koera vedu, v.a sülekoer ja pimeda juhtkoer, maakonna- ja kaugliinidel on tasuline.
Tartu.ee-s rippuv määrus pärineb tegelikult aastas 2002. Riigiteataja käesolevast aastast muudab tasustamise kohta käiva:
(18) Koera veo eest liiniveol, v.a pimeda juhtkoer, võib vedaja tasu võtta vastavalt kehtestatud korrale.
Mida sellest kõigest nüüd järeldada? Koerad võivad bussis sõita, juhtkoerad ei või? Juhtkoerad võivad bussis sõita, peaasi, et pime nendega kaasa ei lähe? Kas nägijad võivad pimeda juhtkoeraga bussi siseneda (pime tuleb teisest uksest?) või on see ka neile keelatud? Tõenäoliselt peavad juhtkoera bussi sisenemisel ikka kõik teised väljuma, nii pimedad kui nägijad. Ka bussijuht. Rooli taha asub siis juhtkoer, kes koeraküpsiste eest sõiduõigust tõendavaid dokumente väljastab (kuues eksemplaris). Liini kasumlikkuse pärast südame valutamine jääb muidugi Margus "Auh! Kus mu ministriküpsis on?" Hansoni õlgadele.
Ja koerateema lõpetuseks - Kanal2 (HUI) näitab nüüd uut ja ülipõnevat sarja "Surmaüksus", mille sisuks on vaprate vene eriüksuslaste ennastsalgav võitlus tšetšeeni terroristide vastu. Kohustuslik kõigile juhtkoertele.

pühapäev, 27. aprill 2008

Pidu ja pillerkaar

See oli millalgi aasta alguses, jaanuaris vist, kui küberite postkasti sadasid palved vastata sisekommunikatsiooni ja töörahulolu puudutavatele küsimustikele. Õigupoolest küll käsud, mitte palved, aga mittevastajaid maha ei lastud, sest muidu oleks küberlaste arv enam-vähem poole võrra vähenenud. Sisekommunikatsiooni uuriv küsimustik oli tegelikult nõme, kui leebelt väljenduda. Valikvastused, nendel harvadel juhtudel kui oli võimalik vastata "ei oska öelda", khm, ei olnud see tegelikult võimalik, nagu hiljem kokkuvõtteid tehes selgus, vastus "jah" oli lukku pandud ja muuta ei olnud võimalik. "Kas sinu arvates on probleeme blaah boast blaah blaah?" - "Jah." "Vali viis kõige probleemsemat valdkonda küberis? (Jah, sa pead, muidu kuvame veateate (nummismaili)". Töörahulolu küsimustik oli toredam, seal oli võimalus vabalt väljenduda ja seda ka küberid usinalt kasutasid, protsentide arvutamise ja graafikute joonistamise tegi see, tõsi küll, üsna keeruliseks. Millegipärast ei langenud mõlemas küsimuses olnud küsimuste puhul need protsendid kokku. Igatahes, üks küsimus oli selle kohta, kas ollakse teadlik küberlastele pakutavatest hüvedest. Vaid umbes kaks kuud tööl olnuna sai lahtrisse rahulikult kirjutada "Pole aimugi, aga loodetavasti antakse võimalus välja uurida kui huvi peaks tekkima." Või midagi sarnast, täpset sõnastust enam ei mäleta.
Õige vastuse sellele küsimusele sain katseaja lõpus. Ja üks hüvedest on igasugused toredad ühisüritused, nagu nt. kvartalikokkutulekud (kohustuslikud), mis toimuvad umbes kord kuus või tihemini (nii vähemalt tundub). Ja mitte ainult. 9. mail näiteks on kübersünnipäev, mille kellegi kurikaval aju otsustas korraldada stiilipeona. "Tulge kõik kauboina või muidu seisan hiljem puiklejatega tolmusel linnatänaval vastakuti, näpud valmis poolemeetrist revolvrit haarama." No tore, stiilipidu siis stiilipidu. Mida on vaja, et olla piisavalt kauboi, et auhind võita? Mida on vaja, et panna võimalikult palju ajusid välja vurtsama, et edaspidi lastaks inimestel rahus olla ja sünnipäeval lihtsalt juua vms mida normaalsed inimesed teevad? Ruuduline särk? Kaelarätt? Küünarnukini kummikindad? Erkroosa, karvase äärega kaabu, mille led-tulukesed ära näitavad, kes küberitest langetõbisemad on? Puust püstol, mis näeb välja kui Lärmakas Kilk filmist "Mehed mustas"? Rotilõks, milles koibapidi karvane mängulehm? Tequila ja odavad sigarid ja pidurdamatu ropendamine? Kõik muud nutikad ettepanekud on muidugi teretulnud, peaasi et nad liiga kalliks ei lähe, nii varustuse soetamisel kui hiljem avaliku korra rikkumise eest trahvide maksmisel.
Või siis...Nevermind. Küber on ilmselt juba ära jaganud, kes töötajatest sülemisse sulanduda ei armasta, sest teisipäeval korraldatakse seoses ühe tolliprojekti eduka lõpuga veel üks ühisüritus, mille sisuks on kahtlase väärtusega veesõidukiga kärestikulist jõge mööda sõitmine. Kui siia blooogi enam sissekandeid ei lisandu, siis ärge imestage. Suu on lihtsalt vett täis. (Või läks pidu ja pillerkaar veidi ebatervislikult liiale. Tartu kevadpäevade teatmikus on näiteks kava päevade kaupa: kolmapäev, 30. aprill; neljapäev, 30. aprill; neljapäev, 1. mai. Tartlastel on vist kombeks kalendergi segi juua...)

esmaspäev, 21. aprill 2008

Ei julge koju minna, näkää. Eiei.

Hea tõestus sellele, et väljas on suur suvi, on kübermaja sisetemperatuur. Esimene asi hommikul on aknani joosta ja see lahti lüüa, endal kuklakarvad kärssamas. Tõenäoliselt mõjub päike loomu poolest külmaverelistele eestlastele hävitavalt - lahtisest aknast sisse trügivate häälte järgi võiks arvata, et Tartu on tõepoolest Emajõe Chicago, sireenid uluvad vahetpidamata ja tänavatel lainetab meri, kuum ja punane.
Nii ei saagi Ariel kontori kaitsvast embusest väljuda, siin on vaid katuseaknad ja uksed hoitakse hoolikalt lukus. Mitte et ta midagi kriminaalset teinud oleks, ent Ariel on vaid 1.62 pikk, politseinikud aga pikad, pikad, pikad... Mine tea mis kõik juhtuda võib. Vaid öö varjus saab välja hiilida, et kibekähku natuke toitu otsida (öösiti on millegipärast vaikne, ju siis kurjategijad magavad).
Ja igaks juhuks on Arielil ka malakas, mille ta ühe suure pargipuu küljest lahti näris, et seda hellalt kaisus hoides kõikjal kaasas kanda. Kord kodus olles pani ta selle käest, hetk hiljem kostis ukse tagant röhkimist ja mörinat, siis lendas see pilbasteks ja sisse marssisid Joseph Mengele Juunior Juunior ja Neonatsionalistlik Puhkpillikvartett, kõigil kaheraudsed ghettoblasterid seljas. Käes kandsid nad hiiglaslikku roosat plakatit kirjaga "Hiired eal ei maga". Püüdes nende tähelepanu kõrvale juhtida hüüatas Ariel "Scheisse! Die Medikopter kommt!", näitas näpuga aknale ja üritas ise kibekähku põgenemiseks põrandasse auku kratsida. Kuid oli juba hilja. "Kook on ahjus," ütles Mengele kohutava aktsendiga ja lisas siis: "Regression test, ja!"
Ja kui puhkpillikvartett viisi üles võttis, alustas Juunior Juunior laulu:
How come I end up where I started?
How come I end up where I went wrong?
Won't take my eyes off the ball again
You reel me out then you cut the string

How come I end up where I started?
How come I end up where I went wrong?
I won't take my eyes off the ball again
First you reel me out and then you cut the string

You used to be alright
What happened?
Did the cat get your tongue?
Did your string come undone?

One by one
One by one
It comes to us all
It's as soft as your pillow

You used to be alright
What happened
Et cetera, et cetera
Facts for whatever
Fifteen steps
Then you'll die

reede, 18. aprill 2008

Tegelikult võiks Lays läpaka asemel ju raha kinkida...?

Eilsel filmiõhtul Face'i, Bono ja H'omo seltsis vupsas krõpsupakist välja väike sedelike, mis teatas, et Lays loosib välja 62 sülearvutit.
"Nii palju?" imestati. "See läheb päris kõvasti maksma neile."
Nooh...
Üritasin antud mudeli kohta mingit infot leida ja google tagastas nii vähe vastuseid kui suutis. Suur osa neist rääkis, et läpakas on Eestis müügil. Jah, need kes selle Lays'ilt kingiks saanud on, üritavad sellest millegipärast lahti saada. Üsna kiiresti, umbes 7000 krooniga. Kaasa saab aastase garantii ja osta.ee's on millegipärast poolakeelsed tehnilised andmed. Lays ise annab nende serverist ka inglisekeelse pdf-i, mis ütleb:

Opsüsteem: Genuine Windows Vista® Home Basic 32-bit
Protsessor: Intel® Celeron® M Processor 540, 1.86 GHz, Level 2 cache 1 MB
Mälu: 1024 MB (2 x 512 MB), supports up to 1 GB DDR2 memory
Kõvaketas: 120 GB SATA Hard Disk Drive 5400 rpm, up to 9 GB partition for system recovery
Monitor: 15.4” WXGA High Definition BrightView Widescreen
Resolutsioon: 1280 x 800
Graafikakaart: Intel® Graphics Media Accelerator X3100 (up to 251 MB total available graphics memory)
Liidesed:3 USB 2.0, 1 VGA port, 1 RJ11 modem connector, 1 RJ45 ethernet connector, S-video TV out, 1 headphones-out, 1 mic-in
Kaal: 3.10 kg
Mõõdud: 35.70 cm * 25.70 cm * 2.54 cm (3,96 cm)

Mina küll ei saa aru, mis selles läpakas nii halba on. Kas ma võtan taskust loosikupongi ja sisestan andmed nende veebilehele? Hmmm. Võttes arvesse tuttava pogenisti häid kogemusi ta Säästukompaktiga, siis...

kolmapäev, 16. aprill 2008

0 soovitust mu 16-aastasele minale

Mööda blogardeid kappab järjekordne blogimäng. Üsna huvitav on jälgida selle ajuviiruse levimist ja proovida ennustada, kes järgmisena pihta võiks saada kuni...jõllitad ise teatepulka. Oleks võinud ette näha? Eemmm...ei. Mina arvasin, et mul ripub üsna suur ja kaugelt loetav silt küljes, millel kirjas: "Mis on kohustuslik, pole vahva." Aga näe, ju siis on ära kukkunud. Peaks vist uue tegema. Kuidas kõlaks "Miski, mis vajab järele mõtlemist, pole vahva"?
Vaata kuidas tahad, "10 soovitust minu 16-aastasele minale"-teatepulk on asjandus, mille ma mitte ainult maha ei pillaks, vaid mataks maha ja tambiks kõige kuue jalaga augu äärmiselt hoolikalt kinni. Isegi küsimus, mida ma muudaks kui saaksin päeva jagu ajas tagasi minna, paneks järjekindlal pealekäimisel pigem tulevikku vaatama ja see tulevik oleks täis verd ja vägivalda.
Ja isegi kui ma kuuluks nende hulka, kellele meeldib mingi psühhoanalüüs-blaablaa-sisevaatlused-blaablaa-värk, ei tõuseks mu käsi pulka kellegi pihta viskama.
"Pulk? Sa annad mulle mingi pulga ja ma pean sellega midagi tegema?"
"Ähäh. Ma mõtlesin, et see meeldiks sulle."
"Aga ei meeldi ju, kas sa seda kellelegi teisele ei saaks suunata."
"Ei. Kindlasti mitte."
"No aitäh!"
"Võta heaks. Pean sind edaspidigi meeles."
*Hiigelsuur plakat kirjaga "Tsenseeritud", mille taga võib aimata verd ja vägivalda*
Refxi kirjapandutest kerisin diagonaalis üle, silma jäi viimane:
"10. Kui keegi, näiteks mina, tuleb sulle kunagi kaela oma kümne soovitusega, siis saada ta lihtsalt kuradile ja..." Üsna hea nõuanne ju.

And now something completely different:
blog.ip.uu, sinu lehtedel kepsutamine on pikema perioodi vältel üsna frustreeriv kogemus. Kui vasakul jooksvate uute postituste juures korduvalt "Edasi" klikkida ja lõpuks mõnda silmajäänud posti lugeda, pole mingit võimalust ajaloos tagasi liikuda. Ülemisel ribal oleva blog.tr.ee logo puutumine kuvab avalehe kõige uuemate postitustega, brauseri back-nupp kuvab avalehe uuemate postitustega. Ei mingit postituste 120-160 vms vaatamist ilma kogu rada uuesti läbimata. Iga natukese aja tagant "kukud puu otsast alla". Urghh. Milleks kogu see ajalugu kui sellele mingit mõistlikku kasutust ei leia?

neljapäev, 10. aprill 2008

Kvartalkübernaja unnd Akta Roosen

"Jälle?" imestas Vanqish. "Alles sa ju käisid."
Tõsi. Kvartalikokkutulekud toimuvad kahtlaselt tihti. Eelmisest korrast Kurgjärvel on vaid paar päeva möödas. Aga teatud põhjustel selle kohta blogipotsu veel ei ole ja pole üldse kindel, kas tulebki (nädal hiljem sissekande tegemine on juba rääkimine vanast asjast)
Alustagem siis Roostast.
Alustagem poole seitsmest hommikul, mil Ariel läbi tühja Tartu vantsis. Sel kellajal tundub linn hoooopis teistsugune. Silma jäävad asjad, millele sa varem tähelepanu pole pööranud. Kõige toredam leid oli tilluke ümmargune putka Plasku juures, millel kiri "Sisevalve". Ariel oletas, et ju seal siis seisab keegi keskendunult seina põrnitsedes ja teostab sisevalvet. Ühtegi akent või avaust ehitisel ei paistnud. Sisevalveks ideaalne. Vastu tornikest visatud kivile järgnes vaikus. Ju siis hoidis sisevalvaja püüdlikult hinge kinni. Ariel läks edasi.
Cyberi kontori juurde, kust autod startima pidid, jõudis ta kahtlaselt vara. Parkla oli tühi, ühtegi kaasootajat ei paistnud. Kistet, kes oli loobunud nii lipsust kui BMW-st, Ariel ei näinud. Ei kuulnud samuti, kõrvaklapid on lihtsalt liiga head, hoo pidurdas alles see, et kiste püksisääre küljes rippudes järel lohises.
"Noh? Kuhu sa tormad?" imestas kiste.
"Ma jõudsin varem," oli Arieli napisõnaline vastus.
Veerand tunni pärast jõudsid kohale ka ülejäänud kaks, kes kiste autosse pidid mahtuma, ja sõit sai alata. Kuna Ariel polnud ei juht ega kaardilugeja, sai ta muusikat nautides silmad kinni lasta ja ainult aeg-ajalt kiigata, kas ehk midagi huvitavat on. Selle põhjal, et kaardilugeja töövahendiks oli Google Mapsist saadud väljatrükk, mis põnevate olukordade loomiseks oli tehtud umbes postmargi mõõtu, võis oletada, et enne Roostale jõudmist võiks nagu midagi juhtuma hakata.
Silmad tegi Ariel lahti alles Märjamaal. Mitte sellepärast, et auto oleks kuhugi põllule mööda vagusid rappuma sattunud või oleksid juht ja kaardilugeja edasise sõidusuuna pärast kisklema
hakanud. Pigem oli asi tuvastamatus, ent kahtlases muutuses välismaailmas. Veider pinevus, mingi tundmatu energia.
Auto veeres aeglaselt läbi alevi.
"Pripjat..." pomises Ariel, nina vastu ukseklaasi surutud.
"Me peame siit minema pääsema," oli ta kindel, kui nägu hoonet, millel kiri "KESKERAKOND". Teine silt samal majal väitis, et seal asub pood nimega "Saed ja rattad."
"Pood?" imestas Ariel. "Kas keegi müüb Keskerakonda? Kas Keskerakond müüb midagi? Kas Keskerakond ostab midagi?"
Ta pilgutas hämmelduses silmi ja nägi siis, et kiri "Saed ja rattad" on roostekarva värviga maha tõmmatud ning kirjutatud asemele "Hiired ja traktorid."
"Hiired ja traktorid," pomises ta omaette, "hiired ja traktorid, kõigepealt traktorid, kõigepealt traktorid."
Siis jõudsid nad asulast välja ja õudne lumm lõppes.
Sõit Roosta oletatava asukoha suunas oli juba tükk aega kestnud kui hakkasid tekkima esimesed kahtlused, et kõikidest teedest, mis Roostasse viivad, on just väljavalitu vähemalt natuke vale.
"Ma tean, et plaan oli mööda väiksemat teed lõigata, aga see on juba liiga markkomärtin," arvas kiste. Kristo uuris hoolega postmarki ja kehitas siis õlgu.
Viimaks sai markkomärtin läbi ja jõuti ristumisele mingi suurema teega. Kaardi kohaselt tuli minna vasakule, aga natukese aja pärast hakkas ka see kõhklusi tekitama. Auto pöörati ümber ja sõideti tagasi, silte uurima. Teeviidal olid kirjad "Tallinn", "Pärnu" ja..."Märjamaa". Ehk siis - kui tulla Märjamaalt siis jõuad sildini, mis väidab, et kusagil vasakul umbes 20 km kaugusel on veel üks Märjamaa. Teeäärsest võsast tatsas välja karu, kes kratsis tagumikku ja tegi siis autos olijate suunas sündsusetu žesti. Korraks tekkis kole mõte, et see on sama karu, kelle juurde Kurgjärvet otsides satuti. Õnneks vist ikka ei olnud.
Mis siis ikka. Kui järgmine Märjamaa siis järgmine Märjamaa. Keskerakonna poe ees seisev mees paistis üsna üllatunud olevat, ent manas siis naeratuse näole. Tema suu liikumise järgi võis oletada, et ta hüüdis: "Kook on juba ahjus!". Kiste andis järsult gaasi ja auto vahetas käigu alla.
Küberlaste dokumendipeitmissüsteemis levitatud kvartalikokkutuleku päevaplaanis oli kirjas:
*Ärasõit Tallinnast ca 09.45, Tartust ca 7.00.
* 10.30 – saabumine ja hommikukohv
Saabumisega läks nii, et päris selleks ajaks kohale ei jõutud. Aga et päevakorra järgmise punkti, programmi tutvustuseni oli veel veidi aega, sai isegi natuke ringi vaadata, enne kui "päris asi" lahti läks. Päkapikuküla, vaat mis see oli. Tillukesed majakesed puistatud künklikule maastikule. Enne kvartalikokkutulekut oli Ariel igaks juhuks google'ist Roosta kohta infot otsinud. "Roosta seksipeol jäis seksist puudu" kuulutas elu24.ee artikkel. Njah. Loogiline. Katused oleks ju pealt lennanud.
Peahoone oli siiski suurem ja saal mahutas kenasti kogu kokkutulnud küberpere. Programmi alustati ülevaatega esimesest kvartalist ja uute inimeste tutvustamisega, järgnesid töörahulolu ja kommunikatsiooni uurimuse tulemused. Esimese kohaselt on küberid ühed üsna rahulolevad elukad, teine tõestas vaid, et on lugematu arv viise teha protsentarvutusi nii, et neist mitte muhvigi kasu pole. Järgmisena tuli tulemuspalkade arvutamise teema. Sellega tundus olevat sedapidi, et poolt on kõik, aga ühtegi konkreetset algoritmi arvutamiseks ei oska keegi välja pakkuda. Oletus, et vähemalt tolliprojektides osalejad hakkavad mingil hetkel tulemuspalka saama jäi seniks õhku rippuma kuni ühes viimastest ettekannetest turundusjuht R. Üperaal mulli puruks lasi, teatades kindlameelselt: "Raha ei ole."
Lasnud publikul mõnda aega tekkinud paanikas ujuda ja õhku ahmida, hüppas ta äkki rõõmsalt ja hõiskas: "Aprill!"
"Narr. Kes siis 8. aprillil aprillinalju teeb," pomises keegi lõpuks.
"Aga vaat kui hästi mõjub! Suutäis naeru pikendab elu päeva võrra!" teatas naljahammas ja lahkus naeru pugistades vasakule.
Edasine päevakord:
* 12.30-13.00: majutus
* 13.00-13.30: lõunasöök
* 13.30-15.30: tegevused vabas õhus.
Lõunasöök oli üsna tore. Tase oli veidi teistsugune kui Kurgjärve pioneerilaagris, kus kokad küsisid: "Me teeme tatraputru, sooje viinereid ja teed. Olete ju rahul?", ise seejuures kavalal ilmel pudrunuiasid silitades. Pudrunuiad olid suured ja...ogalised.
Majutumise käigus aga selgus, et eelmised elanikud olid ilmselt põhjapoolsetest piirkondadest pärit pikkkarv-päkapikud olnud. Toatemperatuur oli selline, mille juures hingeaur toredalt mööda tuba ujus ja siis akendele jäälilli üritas teha. Ariel keeras kõik leitud elektriradiaatorid täisvõimsusele ja lahkus huvitavamat tegevust otsima kui krõnksuks külmumine.
Tuli välja, et ühes nurgataguses leidus piljardilaud, ja testimisjuhil õnnestus Ariel lõpuks mängima meelitada.
"Ma pole kunagi mänginud," üritas Ariel küll vastu puigelda, ent abi sest polnud.
"Ära muretse, kriiti ei ole. Tõenäosus, et ma mõne löögi ära soperdan, on täiesti olemas," lohutas Rasmus.
Kriidi puudumise tõttu hoopis teises suunas liikunud pallid tõid kaasa selle, et esimesed 4 lööki läksid sisse. Teine mäng õnnestus Arielil juba võita.
"Kas sa oled üks neist tüüpidest, kes roomavad piljardisaali, ise maani täis, väidavad, et on algajad ja teevad peale kolmandat kaotust ettepaneku suuremate summade peale mängida?" kortsutas Rasmus kulmu.
"Ei," vastas Ariel, "aga mõte on hea. Ja seejärel proovin õnne kaardimängus"
Kahjuks jäi mäng selleks korraks pooleli, sest saabus aeg uuesti ettekandeid kuulama minna. Kõigepealt rääkis teadusdirektor Laud teadustöö paremast korraldusest, seejärel Buldas ja Willemson turvaanalüüsi ründepuudest.
"Tõstke käsi, kes aru saab, millest ma räägin," üllatas Willemson peale pooletunnist sõnavalangut publikut. Tõusis vaid üks käsi. See oli kinnitatud teadusdirektori külge.
Kõik järgmised ettekanded magas liiga-kuradima-vara tõusnud Ariel südamerahuga maha ja ärkas alles õhtusöögiks, mis oli 19.00 Kuigi ilm oli uskumatult ilus ja soe ("Näe, mumm," pomises Ariel, ja maipõrnikas sumises vastuseks), otsustas Ariel ka õhtustest meelelahutustest mitte osa võtta, sest jägmisel hommikul ju vaja jälle vara tõusta. Hommikusöök oli ette nähtud kella kaheksaks.
Järgmine päev möödus koolituste tähe all. Huvitavamad olid talitlusreeglite keele Burula tutvustus, mis rikastatud vilkuvate värviliste tekstide, huilete ja "me loop'ime seda maailma lõpuni"-buratiinomuusikaga, ning Väljamäe ettekanne Visual Paradigmi kohta, mis jäi meelde seetõttu, et ei öeldud ühtegi sõna, ei näidatud ühtegi slaidi. Tuleb kordamisele ka järgmisel kokkutulekul.
Veerand neljaks saadi kõige plaanituga kenasti ühele poole ja võis suuna kodu poole võtta. Sõit oli pikk ja igav.
Märjamaast hoidis kiste eemale.

Edit (pjäff): Paarkümmend kilomeetrit enne Tartut võis tee ääres istumas näha toredat, siidkarvalist rebast, kel veider muie näol. Loodetavasti oli tal asja ka.

 
blog.tr.ee