kolmapäev, 26. november 2008

23 Wh lisaaku mu Linuxile (nämm nämm nämm anna süüa plörts lurts tänan prööt)

Kuigi eelmised katsed mõnega Linuxite suguvõsast lähemalt tuttavaks saada olid lõppenud mitte just eriti julgustavalt, tuli mul ikkagi tahtmine uuesti proovida. Oktoobris ilmusid 8.10 versioonid vist kõikidest olulisematest distributsioonidest, lisaks uuendas Nvidia Linuxile sobivat draiveripakki. Seekord otsustasin valida Kubuntu, sest see oli veel seni proovimata, pealegi on KDE Asuse tillukestes sülearvutites ja üks neist on plaanis õige pea ka Lenori kätte toimetada. Kui on enam-vähem sama asi, siis on ehk probleemide korral lihtsam nõu anda.
Sisetunne oli hea, eelmistest katsetest oli jäänud kettale Linuxikõlbulik partitsioonindus, nii et selle võrra tõotas asi kiiremalt ja vähem hirmutavalt kulgeda. Peamiseks küsimuseks, mis natuke kripeldama jäi, oligi see, kas õnnestub videokaardi draiverid tööle saada.
Ja siis need tillukesed torkivad üllatused. Selgus, et Kubuntu on see Linux, millele valmis partitsioonid ei meeldi. See, mis muidu / jaoks ette nähtud, pidanuks olema vähemalt 4.5 GB, vastasel juhul võinuks install ebaõnnestuda. Või vähemalt nii mind hirmutati. Ja hirmutatav ma olen. Käivitasin vahepeal Windowsi, logisin msn-i, kilkasin oma edusammudest, kasvatasin möödaminnes partitsiooni suuremaks. Aga ju siis on Kubuntu parem kui teised Linuxid kui tal rohkem ruumi vaja läheb (Xubuntu nõudis / partitsiooniks kõigest poolteist GB)
Kahjuks oli ka teine katse määratud mürtsatuse saatel seinas lõppema. Proovi kuidas tahad, Kubuntu ei jäänud rahule ja teatas, et swapi mountimine ebaõnnestus. Peale mitut üritamist tuli mõte kõik senised partitsioonid hävitada (peale Windowsi ja Dell Utility oma muidugi). Kubuntuga kaasas oleva kettanäppimisvahendiga tehtud uued sobisid ja algas failide kopeerimine. Või siis mittekopeerimine, sest silma jäid teated stiilis "selecting files to skip copying". Ja kui Kubuntu oli (mitte)kopeerimisega ühele poole saanud, algas enam-vähem sama müstiline tegevus - "removing packages". Nagu üsna humoorikalt kommenteeriti, meenutasid Kubuntu teated käsilolevate tegevustega natuke sellist mängu nagu The Sims, mis käivitamise ajal kuvab ekraanile selliseid kirju nagu "calculating compatibility matrix" või "enhancing relationships routes" või "disarming ballistic missiles"
Peale üsna pikka ooteaega oli pilt lõpuks ees. Ja milline pilt veel, draiverite paigaldus käis adepti abil kiiremini kui arvata oskasin ja peale käsureale nvidia-xconfig kirjutamist ja graafilise keskkonna restarti oli lõpuks ometi Linuxi keskkonnas Powermizer tööle saadud. Sai muid asju uurima ja avastama hakata.
Draiverite töölesaamise rõõmu kippusid rikkuma veidrad pisiasjad. Olgu, kui on Kubuntu, siis võivad olla ka muud K tähega programmid, kuigi ootasin, et brauseriks on Firefox ja sõnumivahendajaks Pidgin. Sain Konquerori ja Kopete. Töötavad mõlemad kui vihvi leitud, kahjuks ei käinud see ühe hiireklikiga nagu näiteks Xubuntu puhul. Pool miinuspunkti, sest ega tegelikult keeruline ka polnud, aga mugavuse asi. Natuke harjumatu ja ebamugav tundus kogu kubu, aga eks harjub millalgi. Või siis mitte. Pilt, mida Firefox näitab, on hoopis teistsugune kui Windowsi keskkonnas. Aga vist õnnestus kuidagi sobivam font leida.

Peale seda kui pilt ees on (olgu ta siis nii hea või halb kui parajasti viitsid või suudad), on järgmiseks mureks muusika mängima saamine. Kahjuks ei tööta Latitude'i helitugevuse reguleerimise nupud. Hiirega liugurit lohistades saab mingi heli küll kõlaritesse, aga see on vaikne ja hädine. Umbes sama kõva mjäu teeb väline kõvaketas kui läpaka küljest lahti ühendada. "Safely remove hardware" ei peata millegipärast ketta pöörlemist. Veidraid asju ja ebamugavusi ja täitumata lootusi oli tegelikult veel, aga kõik kahvatub ühe suurema probleemi ees. Sellest sai see postitus ka oma pealkirja.
Nii mõnigi ütleb, et Linux vajab töötamiseks vähem ressursse ja säästab seega ka akut. Kui juhtme seinast tõmbasin, näitas Kubuntu, et akut on veel kolme tunni ja neljakümne minuti jagu. Täpselt samades tingimustes (minimaalne ekraaniheledus, töötav wifi, Firefox, MSN, Word) jätkub XP keskkonnas akut kahe tunni võrra kauemaks. Kolm pool tundi viie ja poole vastu? Mjäu.

teisipäev, 25. november 2008

See ei ole järjekordne raamatumeem

Aeg-ajalt ikka juhtuvad blogosfääri ringlema "Mitut raamatut sina oled lugenud, äh?" küsimustikud, kusagilt ridada vahel märge "Keskmine ameeriklane on lugenud kolme". Kui sattusin Apollo korraldatava PARIMA RAAMATU valimise lehele, pidin tunnistama, et seis on nutune. Järgnevast nimekirjast pole ma lugenud ühtegi raamatut.

Flandria päevik, Tõnu Õnnepalu
Ivan Orava mälestused, Andrus Kivirähk
Liiseli võti, Ketlin Priilinn
Lähedal, Aita Kivi
Punane elavhõbe, Andres Anvelt
Püha Maama, Elo Viiding
Umbes ülehomme, Marta Karu
Koos, see on kõik, Anna Gavalda
Tuule vari, Carlos Ruiz Zafón
Ühe elu muusika, Andreï Makine
Hurini lapsed, J. R. R. Tolkien
Koletislik rügement, Terry Pratchett
Võlur ja klaas. Tume Torn, Stephen King
Ülemlord. Must võlur, Trudi Canavan
Jõgi asfaldi all, Liisi Ojamaa
Lõige, Doris Kareva
Soe õhtu, Mats Traat
Su ööd on loetud, Asko Künnap
Teiselpool järve, Jaan Kaplinski
Äramõte, Maria Lee
Bert ja külm sõda, Sören Olsson, Anders Jacobsson
Lotte olümpiaraamat, Janno Põldma, Heiki Ernits
Sinine lootos. Tintini seiklused, Hergé
Ãœkskord, kui sadas vihma, Evelin Samuel
Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga, Mari Tarand
Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused
Eesti kunsti lugu, Juhan Maiste
Eesti Leegion sõnas ja pildis, Mart Laar
Kuhu kadus kõik see armastus?, Käbi Laretei
Musta pori näkku, Mihkel Raud
Tartu päevik 1928-1941, Elo Tuglas
Uus külm sõda, Edward Lucas
(millegipärast on kahtlane tunne, et selliste pealkirjadega raamatuid ei õnnestu mul ka Apollost osta, kleebin otsaette punase hoiatusmärgi "Less literary" ja ohkan)

neljapäev, 13. november 2008

Küberkvartalnaja: Q3 2008, Voore

Teisipäev algas nagu kvartalnajapäevad ikka ebainimlikult varase ärkamisega. Juba 10 minutit enne üheksat oli Ariel kontori juures ja ootas autot, mis ta Voorele viiks. Autojuht ise oli tunduvalt nutikam, jõudes kohale umbes 10 minutit pärast üheksat.
Tavaliselt (tegelikult küll vaid kahel eelmisel korral, sest rohkematel pole Ariel veel osalenud) kisub asi natuke enne kohalejõudmist viltu ja tuleb õiget teed otsima hakata. Seekord oli auto teine ja juht teine ja ka lood teised.
„Voore jääb Jõhvi ja Kallaste tee vahele,“ teadis autojuht. „Ei, oot, kas Voore oli Jõhvi maanteele lähemal ja Kallastel elasid karud või elasid Kallaste kandis karud ja Voore jäi Jõhvi tee äärde?“
Igaks juhuks keerati auto nina Kallaste poole.
Kaua sõit kesta ei saanud, sest peale üht kurvi istus keset teed midagi suurt ja pruuni ning Jaak pidurdas nagu suutis.
„Mmmm....meepüss,“ ütles pruun kogu.
Auto tegi kannapöörde ja kihutas tuldud teed tagasi.
Jõhvi teed mööda sõites oli Voore leidmine juba lihtsam, õiges kohas oli suunaviit ja peale mingi väikesest asulast sõitmist oldigi kohal.
Kokkutuleku esimeseks päevakorrapunkt oli saabumine ja hommikukohv. Peale kõigile nimesiltide väljajagamist alustati kell 10 I sessiooniga, mille esimene pooltund kulus tavapäraselt uute inimeste tutvustamisele. Seejärel räägiti ITO strateegilistest otsustest meditsiini- ja tolliinfosüsteemide osas, visioonidest teadustöös, projektihalduse protsessidest ning projektide auditeerimisest. Siis oligi kell juba 13 ja aeg lõunasöögiks. Et täis kõht uimasust ja õppimisvõimetust ei põhjustaks, olid kohe selle järele planeeritud tegevused vabas õhus (kiired ja osavad mängivad jalgpalli ning teised teevad mängust huvitavaid fotosid).
Mõned suutsid kõrvale hiilida nii mängimisest, pildistamisest kui lihtsalt pealtvaatamisest (tõenäoliselt tegid tööd, va suslikud sellised), siiski suudeti komplekteerida kaks meeskonda, leiti ka kohtunikud ja jätkus isegi pealtvaatajaid. Tormilised aplausid olid siiski natuke väikesekaliibrilised, aga ehk toob keegi järgmisel korral Wii asemel kajamasina vms kaasa. Põnevust toodi mängu sellega, et platsiks valiti võimalikult vildakas ala (Vooremaal üsnagi keeruline ülesanne), mille ühele servale jäi veesilm. Küberid aga olid ootamatult innukad, pall ei käinud kordagi vees, mäng aga käis suure osa ajast kusagil üleval nõlval (ja väravatest üsna kaugel). Lõppkokkuvõttes võitsid tartlased 6:2, sest arvates, et nad võidavad niikuinii, jätsid nad värava hooletusse ja kõndisid 15 minutit enne mängu lõppu minema.
Peale jalgpallimängu algas II sessioon (mis on sessioon ja miks neid järgmisele päevale ei jätkunud, pole päris kindel, aga ehk on mõne tulevase kokkutuleku üheks teemaks „Sessioonid – kust neid saada ja miks nad lõpevad“). Kõigepealt rääkis ynzoqn moodulite liideste projekteerimisest (algselt pidi jutt olema teekidest, aga kirge moodulite vastu oli raske maha suruda), sellele aga järgnes seniste kvartalnajate põnevaim ettekanne – peale ebaõnnestumist Roostal pidi Volli seekord rääkima sellisest toredast asjast nagu Visual Paradigm. Kuna tal polnud suurt hulka pauerpointi ette valmistatud nagu teistel (ühe küberkokkutuleku pauerpoindist peaks piisama Titanicu uputamiseks), otsustas ta huvilisi harida praktilise näite abil, joonistades oma läpakas kõigi nähes valmis trips-traps-trulli olekumudeli. Et asi liiga pikaks ja keeruliseks ei kujuneks (ettekandeks oli vaid pool tundi), seadis Volli mõned piiravad tingimused – arvuti peab alati võitma, seega teeb ta esimese käigu ja alati mõnda nurkadest.
Mõnda aega joonistas ta nohisedes kaste, veerand tunni pärast oli ka kolmas valmis. Kahjuks oli sel väike viga – sel olev lause venitas kasti pikaks peenikeseks nuudliks.
„Visual Paradigmi viimasel versioonil on mingi kahtlane teksti murdmise bug,“ seletas Volli ja asus vajalikku sümbolit ühest varasemast projektist kopeerima.
„Selle peale siis analüütikute tööaeg lähebki?“ küsis keegi.
Volli nohises keskendunult.
Ühel hetkel aga otsustas ta vist, et ametisaladusi tuleb hoida ning ekraan muutus siniseks ja keegi ei näinud enam ühtegi kasti.
„Pole hullu, sul on veel kaheksa minutit,“ lohutati teda.
„Äkki ta kuugeldab praegu valmis vastust?“
Volli põrnitses oma läpakaekraani, mõtles natuke ja teatas siis: „Noh, põhimõtteliselt nii see käibki. Jah, nii ongi. Kas kellelgi on küsimusi?“
Küsimusi ei olnud.
„Noh, eks järgmine kord läheb paremini,“ arvas Volli.
„Kas sa arvad, et sulle antakse veel kolmaski võimalus?“
„Loodetavasti mitte.“
II sessioon koosneski vaid kahest ettekandest, Visual Paradigmiga tutvumisele järgnes kolm tundi tööd gruppides. Tollikad olid suurim grupp ja vallutasid konverentsisaali, kuigi erinõuetega süsteemide kampa kuuluv Valjur keeldus lahkumast ja urises omaette nurgas kuni ta lõpuks välja visati. Kella seitsmeks olid kõik küberid (Valjur hiilis juba varem sisse) konverentsisaalis tagasi, sest oli õhtusöögi aeg. Peale seda võis igaüks teha mis tahtis, kasutada oli kolm sauna, konverentsisaali kohal pidavat asuma piljardi- ning pingpongilauad ja ühes peremajadest pidavat olema ka lauamänge (ja Wii, vähemalt oli selline nimesilt hommikul laual olnud).
Ibupuuduse all kannatav Ariel otsustas, et proovib siiski piljardilaua ära enne kui magama läheb. Esimene katse mängida oli kevadel Roostal ning läks üsna edukalt. Voore nägemus piljardilauast oli midagi kaks korda väiksemat ja umbes sama vildakat kui plats millel jalgpalli mängiti. Lisaks oli puudu kriidiklotsid ja kolmnurk, mille abil palle paika sättida, kiide otsad meenutasid närimisjälgedega kustukumme ning must pall oli tegelikult valge, millele keegi rohelise markeriga kirjutanud „Must“. Mõne aja pärast arvas Ariel, et aitab sellest piljardimängu mõnitamisest (kõik partiid kestsid pool tundi ja esimeseks sisseläinuks oli alati „Must“) ja asus maja otsima, kus öö veeta.
Tuli välja, et ta tuba asus peamajas, mille alumisel korrusel asus baar, mis oli tõsiselt pühendunud alkoholi müümisele tulnukatele, kes maja ees pingil istudes oma pasastest mp3-telefonidest veel pasasemat õntsu välja punnitasid.
Ariel hiilis neist mööda, ronis kolmandale korrusele ja keeras oma toa ukse lahti. Sees ootas juba Roostalt tuttav külmus, võimalik, et soojus polegi hinna sees. Õnneks leidis Ariel poolkogemata mingi korstnalaadse asja ja seina vahele peidetud tillukese elektriradiaatori, mille regulaatorit tükk aega kruttides süttis lõpuks ka südantsoojendav punane tuluke. See oli tõsiselt tore, sest varuplaaniks olnuks läpakas mingi mängu käivitamine ja arvuti abil tekialuse kütmine, sellest aga poleks kauaks jätkunud, sest lähim pistik asus Liiga Kuradima Kaugel.
Uinuda oli raske, sest maja võdises kohutava krigina-ragina saatel. Võimalik, et karud olid jälje üles võtnud ja tegelesid nüüd plekkkatuse maha rullimisega. Lahendus peitus klappide kõrva litsumises ja mitme teki alla peitu pugemises.
„See olen mina, Mati Unt,“ teatas akna taga hõljuv vari ja vedas küüntega üle katuse, ent Ariel magas juba.
Puud kahisesid tasa. Ariel sonkis varbaga liiva ja imes mõtlikult kokteili.
„Lennukid,“ teatas ta siis ja viipas käega mere suunas.
„Pommilennukid,“ täpsustas ta, kui esimene propellerdis kõrgust kaotama hakkas.
Oli viimane aeg varju otsida, lähedalolev järskude nõlvadega org tundus sobivat. Õnneks oli see täis kuhjatud kokkulitsumata piimapakkidest pungil prügikotte, kõige otsas troonis hiiglaslik tordikarp.
„Prügi on võitmatu,“ teadis Ariel ja kaevus sisse. Prügi vahelt välja piiludes võis näha liiva kohal kihutavaid läikivmusti pontsakaid pomme, mis valmis maasse kaevuma. Hetk hiljem vappus kõik plahvatuste jadas, õhk oli täis prügikottide ribasid ja tordikarp leegitses lõbusalt, levitades meeldivat lõhna.
„Didilibomm,“ pomises Ariel varjendist välja ronides.
„Didilibomm,“ ütles mobiiltelefon. Oli aeg ärgata, võtta rätikud, pasta ja hari ning asuda end korrastama.
WC ja duširuum tundusid täiesti korralikud.
Ariel pigistas hambaharjale tudiseva kuhja pastat, keeras kraani lahti ja...kõlas kohutav pauk ning valgus vilkus.
„Karud!“ ahhetas Ariel ja otsis vanni, ent kahjuks oli tegemist duširuumiga. Veidi end kogunud, taipas ta, et tõenäoliselt läks hoopis pirn läbi. Või siis oli tegemist kohekohe läbipõleva pirni viimaste vilkumistega, sest pimedaks ju ei läinud.
„Milline imelik maja,“ arvas Ariel kui hammaste nühkimist saatsid pidevad kõmakad ja välgatused. Imekspandav, et selliste anomaaliate puhul võõrastemajal veel kliente jätkus.
Esimese korruse baarist hommikusööki otsima minnes märkas ta, et nii duširuum kui WC olid hõivatud, tegeldi hommikuste hügieenitoimingutega. Ariel üritas kokku lugeda, mitu kolakat kahele (või enamale) küberile osaks saab, ent kui pikka aega kahtlaselt vaikne oli, hakkas juba arvama, et asi oli hoopis temas endas. Siis aga käis järjekordne pauk, isegi tugevam kui ennist hambapesu ajal. Peale väikest pea kratsimist jõudis kohale teadmine, et kolakate põhjus on see, et kolmas korrus on arhitektuurimälestise nime väärt, sest see oli ehitatud uskumatult keerulise kujuga viilkatuse alla, mille täpsemaks kirjelduseks oleks vaja liiga mitut lohisevat liitlauset, mis ühegi nurga alt vaadates ei saavutaks seda elegantsi, mille poolest viimane korrus hiilgas.
Peale hommikusööki oli esimene ettekanne Korea tollimessist, mille Mait lõpetas millegipärast fotoga söövast tollivaldkonna juhist.
„Koer,“ selgitas ta, „tõenäoliselt. Me tegime nii kaua erinevate dialektides auh-auh-auh kuni see lauda toodi.“
„Šnautser,“ täpsustas Arno, „maitses nagu šnautser.“
Kui koera söömine oli millegi pisikesteks tükkideks tegemine, siis järgmiseks ettekandeks oli pisikestest tükkidest ühe suure tegemine ehk siis ülevaade kõigist tehtud ja tegemisel tollisüsteemidest. Millegipärast alustas ta küll jutuga ühtsest põllumajanduspoliitikast ja väitis, et Euroopa on pooluste kõrval ainuke koht maailmas, mis on absoluutselt sobimatu igasuguseks põllumajandustegevuseks, sellepärast ongi eurooplased leiutanud subsideerimise. Lõpuks jõuti ikka ka tollisüsteemideni.
Peale Arnet läks jutujärg Trippile, kes üritas
jälle kübereid uue muutusehaldustarkvara headu
veenda. See oli iseenesest väga keeruline üles
sest Atpask tundub olevat mõeldud pigem projek
kui päris inimestele. Tarkvara kiiksude ilmest
on käesolev lõik atpaskitatud - atpaskil nimel
on 3 veeru jaoks tervelt 1002 pikslit ja tekst
mis kitsa sisestuskasti jaoks liiga pikk, teha
lühemaks kõige lihtsamal ja loogilisemal viisi
Seda lihtsalt ei kuvata. Lisaks üritasid kuula
Tripile kaikaid kodaratesse loopida, uurides n
millise tööülesande juurde või mis kategoorias
märkida see aeg, mis möödub söögilauas tööasja
rääkides. "Ärge raisake kogu aega kontranäidet
väljamõtlemiseks!" röögatas Valjur lõpuks. Pea
Tripi pühendunud veenmistööd oli Arieli seisuk
siiski muutunud, arvamusest "vaatamata toredat
pisiasjadele ikka pask" sai "vaatamata pasaste
pisiasjadele siiski tore". Või oli see nüüd va
Peale Trippi läks asi jälle huvitavamaks, sest järgmiseks teemaks oli personalitöö hetkeseis – tulemuspalgad ja kvalifikatsiooniastmed.
„Oma rolli ja kvalifikatsiooni saate igaüks Atpaskist näha kui oma profiilil klikite,“ selgitas personalijuht.
Ariel oli seda juba teinud, seal oli kirjas Pimmu Tröögats_E. A tähendanuks algajat, E aga on edasijõudnu. Edasijõudnuks saab vähemalt ühes projektis algusest lõpuni osalemise järel. Aga võimalik, et karud olid millalgi aega väänanud. Seda nad oskavad.
Kuna Maril polnud infosüsteemide auditeerimisest nii palju huvitavat rääkida kui kavas kirjas, jätkas personalijuht üllatusettekandega, mille nimeks oli „Belbini teejuht“. Kõlas nagu oleks oodata muljeid osalemisest mingil Ida-Siberi tollimessil, aga tegelikult oli ettekandele sisu andnud raamatu pealkirjaks „Kuidas tööl edu saavutada“ ja räägiti hoopis meeskonna edukuse sõltuvusest liikmete rollidest. Innovaator, hindaja, koordineerija, teostaja... Kokku 9 liiki, palju pilte ja vähe juttu.
„Nüüd vaadake oma vasakpoolset naabrit ja mõelge, kes ta on – kas innovaator või teostaja või kujundaja.“
Ariel vaatas vasakule.
„Hei,“ ütles Mati Undi vaim.
„Nüüd vaadake paremale.“
Paremale Ariel vaadata ei julenud.
Kui personalijuht lõpetanud oli, anti pool tundi aega toitumiseks, siis sai eLabori tiim pool tundi demoks ning seejärel asus Freddie rääkima regural expressionitest. Peale pikka seletamist ja järjest enam vaimustumist jõudis ta vähemalt mõne kuulaja arust tsitaadini, millega ta kahetunnist koolitust alustanud oli.
’Some people, when confronted with a problem, think "I know, I'll use regular expressions." Now they have two problems. — Jamie Zawinski’
See oli ka viimane ettekanne, järgnes Marika kokkuvõte kokkutulekust ning paika sai ka järgmise kokkutuleku kava esialgne mustand.
Järgmisel kvartalnajal peaks räägitama Vimist, SQL-ist, DITA-st, sellest, kuidas on edenenud Atpaski juurutamine, ja sellest kas päkapikud on olnud head lapsed ning halva koodi ära viinud.
Enne saalist lahkumist korjati kõigilt nimesildid tagasi. See jättis natukese halva tunde, meenutades lahingus hukkunute laipadelt identifitseerimistunnuste eemaldamist. Karud kohal, jajah.
Autosse istudes märkas Ariel, et tagaukse tihend oli lahti rebitud ja tolgendas salongis. Karud olid vahepeal sisse murdnud, aga möllasid ilmselt nüüd mõnes majakestest.
„Valest kohast otsite,“ muheles Ariel ning kujutas ette seda kaost, mida võõrastemaja segi pööravad ja Mati Undi vaimuga võitlevad karud põhjustavad.
Ent kui ta koju jõudis, oli välisuks lukust lahti, korter ise aga tundus pime ja inimtühi...

pühapäev, 2. november 2008

Jõuludeks supersoodaks!

Gmail on päris osav prahisorteerija, väga suur osa hot.ee postkasti risustavast prügist suudab ta välja filtreerida kui hot.ee-d kontrollimas käib. Mõned asjad aga pääsevad läbi. Vähemalt ühe toreda leiu kuus suudab Gmail ikka pakkuda.
November algab toredalt Vipoksjoni abiga. Kui tavaliselt on eestimaisel rämpspostil, mida hot-i postkastist leida võib, kaasas ka seletus kuidas seda edaspidi vältida (Juhul kui Sa ei soovi saada infot ja reklaami erinevate toodete ja teenuste kohta, siis muuda ära oma hot.ee kasutajakonto seaded: Seaded > Partnerite pakkumised > Soovin saada infot erinevate toodete ja teenuste kohta.), siis Vipoksjoni reklaami saba seda teadet pole, küll aga hõisatakse "Kutse vaid VIP-ile, Sinust sai just VIP !" ja "Teie aga kuulute väljavalitute hulka".
Niisiis, vipoksjoneerijate reklaamist ei selgu, miks nad mu väljavalituks kuulutasid, kust nad mu aadressi said või miks nad hüüumärgi ette tühiku tekitasid. Sendioksjoneid, kroonioksjoneid ja muid samalaadseid peaks olema juba piisavalt olema, mis teeb siis vipoksjoni nii ainulaadseks, et neist huvituma peaks?
Vastuse leiab mängureeglite tutvustusest:
Vip Oksjon on vähempakkumine. Oksjoni võitja on see, kes oksjoni lõppedes omab madalaimat unikaalset hinda. Kui suudad pakkuda tootele madalaima hinna, mida keegi teine pakkunud ei ole, siis oledki supersoodalt selle toote omanik.
 
blog.tr.ee