Manga manga. Vutt vutt.

Ariel tõmbas kaardi lugejast välja, avas koti ja tahtis asuda asju sisse toppima, ent...
Teadlikult riiulitelt nopitud asjade vahel seisis veepudel, tundmatu olemisega.
"Manga lita fruit?" imestas Ariel. "Wtf?! Lita vutt vutt?"
"Miks ma küll selle võtsin. Hea lahe koogi kõrvale juua?"
Kooki ei paistnud kusagilt ja Ariel hingas kergendatult. Või siis peaaegu. Mida teha üleliigse pudeliga? Lisati see ta arvele, kuigi on järgmise ostja oma? Ta mõtles natuke ning üritas siis pudelit teise ostja kaupade juurde sokutada.
"See on teile," selgitas müüja, "kingitus."
"Aa. Ok," tegi Ariel häbelikult ja vudis minema.
Manga-manga. Vut-vut-vutt.
Kontorisse jõudes uuris ta Täiesti Tasuta Saadud Pudelit lähemalt.
"Mangali vitafruit citrona-laima negazets."
Koostis: vesi, suhkur, sidrunhape, blaah.
"Maitseb nagu fairy?" pakkus K.
"Ma ei tea. Pole fairyt maitsnud."
"Proovid?"
"Ee...oota."

"Libe on, raisk," hädaldas Eedeni 1.52 m pikk turvamees ja tegi uue katse raadiosaatjat haarata. See vintskles käes ja hakkas vastu.
"Appi, appi, tundmatu lendav objekt!" karjus turvamees kui lõpuks saatja taltsutatud sai. Õhus hõljus vikerkaarevärvilisi mulle.
"Kihutab mööda saali ringi kui pöörane, kätte ei saa, libe on!"
"Mismis? Tundmatu misasi?" pragises kõlar.
"Ma ei tea," tunnistas turvamees abitult, "udukogu, vahujutt järel."
"Ära aja lolli juttu."
"No päriselt," pomises turvamees, "lõhnab nagu lill..."
Selle peale kostis saatjast ahhetamist ja kole lubadus müügisaali olukorraga tutvuma tulla.
"No näete nüüd!" teatas väljakutse teinu võidurõõmsalt. "Mitte midagi ei näe!"
Kari 1.52 m turvamehi põrnitses üüratut vahukuhja, milles võis aimata paanikas klientide siplemist (ja aeg-ajalt kostis mürtsatusi ja oigeid ning miski tuiska vahutorte lae suunas paisates ringi, tehes "bll-l-l-l-lb!"), ning noogutas süngelt.
Olukord oli ilmselgelt üle nende peade.