Ja nii käivitaski ettepanek liituda ettevõtte paketiga mitte just väga pika järelemõtlemisprotsessi ja kui veel mainiti lootust saada soodsalt telefon, mis on ilus, hea ja osav, oli asi selge. Kes ei tahaks peaaegu tasuta telefoni, mille peaaegu kindlasti saab?
Natuke pidi siiski ise ka vaeva nägema, nimelt ei saa kõnekaardiga ühe teenusepakkuja juurest teise juurde kõndida, vahepeal tuleb lepinguliseks hakata. Aga mis selleski hirmsat - hiir hüppas ja tiiger kargas juba aastaid tagasi ja nüüd sünnib iga uus eestlane siia ilma id-kaart pihus ning oskus e-teenindusi kasutada on umbes sama loomulik kui hingamine.
Või siis mitte.
Ariel, kes tööajast mööda linna tuiata, esindusi otsida ja järjekorras seista ei tahtnud, klikkis end iseteeninduse lehele ning asus paketti vahetama. Esimeseks asjaks oli tutvuda võimalike pakettidega, et mitte ämbrisse astuda ja lühikese aja eest palju raha maksta. Üllataval kombel oli pakettide nimekirjas ka kõnekaart.
"Äge," arvas Ariel, "kui kõnekaart on ka pakett, siis äkki ei peagi mingit valulikku liitumisprotsessi läbi tegema, saab hakkama kasutades nuppu "Paketivahetus". Nuh, neil on niikuinii mu nimi, elukoht, meiliaadress, kinganumber..."
Kõige parem tundus Noova, sest "Vali endale kõneminutite ja SMS-ide ja muu blah arv" kõlab nagu "Tee endale ise pitsa" ja me kõik teame, millega lõpeb ise pitsa tegemine - valid vorsti ja paprika, imestad siis, et kust juustu saaks, ning seejärel kappab kohale mingi põder, kes su komplektile ejakuleerib.
Kahjuks ei läinud noovastumine just väga libedalt, ühel hetkel kuvati dialoog, milles midagi valida ei saanud ja nii oligi.
"Äkki nad tahavad, et ma IE-d kasutaks," mõtles Ariel ning vahetas brauserit.
Nüüd ei õnnestunud aga enam teenindusse siseneminegi.
"Mismõttes nagu?" oli Ariel pahur. "Ma olen kogu aeg ju telefoninumbri ja salasõnaga sisse saanud."
Järgmine katse oli idukaardi ja IE-ga, aga mida ei tulnud, oli edu.
Kõnekaart on pakett, aga paketti vahetada ei saa.
Tagantjärele mõeldes ei kulunudki Arielil palju aega taipamaks, et kui peab liituma, siis peab liituma.
Järgmiseks komistuskiviks sai lepingu sõlmimiseks vajaliku SMS-koodi sisestamine.
"Sisesta kood ja kliki "Jätka," ütles juhend ning Ariel sisestas koodi ja klikkis "Jätka"
"Vale kood!" ütles e-teenindus.
Ariel vaatas telefonist uuesti koodi ja sisestas selle hoolikamalt.
"Vale kood!" ütles e-teenindus.
Ariel sisestas koodi veel hoolikamalt.
E-teenindus oli oma järjekindluses järjekindel.
"Wut kind of magic is this?" imestas Ariel.
"Awsi. The perverted one."
Kui e-teenindus käsib sisestada koodi ja klikkida "Jätka", pead sisestama koodi, klikkima "Salvesta" ja alles seejärel jätka.
Ariel oli rõõmus, et e-teenindus nii turvaline on. Ainult nuppu "Jätka" kasutades saaksid ju pahad inimesed sisestuskasti igasuguseid pahasid asju kirjutada.
Peale ühe tibatillukese ja tähtsusetu "blah is not found" teate nägemist saigi Ariel liitumise tehtud, allkirjastas PIN2 abil ja võttis teadmiseks, et 13 eurot kõnekaardi jääki on kantud lepingulise mobiilinduse ettemaksuks.
Või siis mitte.
Umbestäpselt 2 nädalat hiljem tuli Tele2 äriklientuuri müügijuhilt kiri, et nii ei saa rallit sõita. Numbri neile üle kandmine ebaõnnestus, sest selleks peab lepinguline olema, mitte kõnekaart.
"Tohoo tonti," imestas Ariel, logis end e-teenindusse ja nägi, et on tõepoolest kõnekaart.
"T*rak*ratp*tsir*isk," rõõmustas Ariel, kui uus katse noovastuda kuidagi ei õnnestunud, sest ainuke sisestuskast, mida paketivahetusdialoogis täita sai, kandis nime "Ettevõtte registrikood"
Mõnda aega hiljem võnkus Mina_Ei_Lähe_Esindusse-Ariel esinduses, numbrimasinast saadud lipik näpu vahel, ning jälgis, kuidas Xperia Arci ja iPhone 4S-i vahel valinud klient endale iPhone 4 sai, sest 4S-e ei olnud.
Siis pääses ta ise teenindaja jutule, mainis kogemata 13-eurost ettemaksu ja taipas tükk aega hiljem, et teenindaja proovib välja uurida, miks 13 € asemel on järel 1.5 (Ariel oli vahepeal jõudnud osta kaks Tartu tunnipiletit, veidi üle euro tükist). Samuti polnud kusagil jälgegi e-teeninduses tehtud katsest iseseisvalt leping sõlmida.
Kuna Ariel tahtis lepinguliseks kliendiks hakata, et edaspidi mitte lepinguline klient olla, rõhutas ta, et raha kadumine on madalama prioriteediga ning seejärel läks asi kiiremini. Millegipärast ei teadnud teenindaja Arieli meiliaadressi, kuigi oma arust oli Ariel selle kunagi e-teeninduses sisestanud, sest kontaktandmete olemasolul oleks kõnekaardi omanikud võinud piisava staaži korral poonust saada, aga siis selgus, et selleks pidi veel mingil numbril helistama ja Ariel kaotas huvi. Naljakal kombel on õige ja värske elukoht süsteemis ning välja prinditud lepingul olemas ja seda ei peagi eraldi üle küsima.
"Aitääh," ütles Ariel, "aga tehke ikka midagi selle e-teenindusega, sellisel kujul see ei päde."
"Selleks peaksite ametliku intsidendi kirjelduse esitama"
"Nääh," mõtles Ariel, meenutades, kui edukas oli kunagi katse seletada, et ilma parooli sisestamata nägi kahe nädala jooksul mobiilist teiste inimeste kirju.
Hiljem kontorisse tagasi jõudes siseneb Ariel uuesti e-teenindusse ja tuvastab, et:
* pool kaks laupäeva öösel, kui Ariel oli Tartus sünnipäevatamas, on mingi tellimus tehtud ja teadmata ajal tühistatud
* kliendistaažiks näitab e-teenindus 6 kuud, kuigi kõnekaardi puhul oli selleks üle 8 aasta ja lepinguline pole oldud veel päevagi
* kõneeristus maksab 0.64 € ehk vanas rahas 10 krooni ja ei saa kunagi valmis
Ja veidi hiljem Tartus olles - mobiili kell on 4 minutit vale ehk kui Arieli arust on kell 6:18, on õigem 6:22. Kuidas see juhtuda sai, automaatselt peaks mastist õiget aega sünkima ju? Määdžik.
(SK lehel tehtud idukaardi toimingute väljavõte näitab, et PIN2-ga e-teeninduses allkirjastamine polnud teps mitte töölaua taga unes nähtud. Võib huviga oodata, mis jama sellest veel sündida saab)
