Triinud meres

Zem lasi telefonil umbes 20 sekundit heliseda ning võttis siis toru.
"Jah, kuule, halloo, aga mul on veits kiire praegu."
"Ei, ma jõuan küll."
"Jah, ma ei unustanud ära saata."
"Ei, ma tean küll, et see on viimane võimalus."
"Kuule, ma pean enne minema hakkamist veel midagi tegema, räägime paari tunni pärast uuesti, eks?"
Ta katkestas kõne ning kirtsutas rahulolematult nina.
Ta sõrmedel oli äädika lõhn.
Kiire pilk kellale veenas teda, et tal on umbes veerand tundi aega, kui ta kiiresti liigutab. Ta võttis kotist kaamera ning loivas õue.
Oli üks ilusamaid suvepäevi, sinisinises taevas kepsutasid ümberkaudsete majade laste naer ja kilked ning paar üksikut pilveräbalat.
Muidugi on ilu vaataja silmis.
Zem ootas hoopis midagi muud.
Ta seadis kaamera statiivile, tegi paar klõpsu, muutis veidi sätteid, tegi veel paar klõpsu.
Ei midagi erilist, tavapärane värk.
Tal oli väga palju peaaegu samasuguseid pilte veel üles laadimata.
Siis tegi ta telefon piiksu ning Zem võpatas.
Muidugi ei jõudnud ta süüa. Muidugi oli viimane paberipakk olnud viimane ning nüüd lootusetult otsas, juba päevi.
Võib-olla kuid.
Zem tuulas riidevirnas ning lasi siis käed rippu.
Suurt vahet polnud, tegelikult.
Kaamera ootas statiivil. Tal oli aega veel, ta vaatas taevasse.
Suurt vahet polnud, tegelikult. Ta luges vahepeal saabunud sõnumit.
Ta tõstis uuesti pea just õigel hetkel, et näha, kuidas üle V-kujulise väljaheite lendav kolmas lennuk tegi sellest A.
Zem hoidis näppu päästikul ning nuttis sisimas, et zoom oli ainult 20-kordne. Et selle juures jäi pilt säbruline. Et sensoril oli tolm.
Ja mälukaart oli kohe-kohe täis saamas.
Ta tormas maja suunas, püüdes jooksu pealt meenutada, kas tal oli kunagi mall olnud ja kuhu ta selle panna võinud oli.
A ootas kannatlikult.
"25 kraadi ja 135 kraadi ja," pomises Zem keskendunult, "25 kraadi."
Ennekuulmatu.
Ta tormas uuesti maja suunas, sest ühtäkki oli tas idanenud tunne, et see kõik on veidi ohtlikum kui talle meeldiks.
A ootas kannatlikult.
Lõpuks polnud Zemil enam midagi, mida pihustada.
A ootas kannatlikult.
Zem ootas samuti.
Vahepeal tegi ta igaks juhuks paar klõpsu murule langenud varjudest, kavatsusega hiljem need arvutisse laadida ning nende tumedust hinnata ning dokumenteerida.
A nihkus küll veidi, kuid keeldus lagunemast. Zem ei suutnud tagasi tuppa minna, ent ei julenud ka edasi oodata.
Liiga teadlik oli ta baariumi mõjudest. Kes ikka tahaks, et ta mõtteid satelliitidelt kontrollitakse?
"Ma pean arvestama ka sellega, et neid viimaseid pilte pole ohutu oma praeguselt kasutajakontolt levitada," mõtles ta.
Võib-olla peaks ta mujale elama kolima. Nii igaks juhuks.
Talle meeldis oluline olla ning anda oma panus võitlusesse parema maailma, parema tuleviku nimel, aga liiga põnev elu on ka liiga põnev.
Ja kuigi elu oli talle kallis, ei meelitanud teda elukallidus.
Midagi väikest, punast ja mummulist kerkis üle heki, joonistas kaare ning kadus siis uuesti nähtamatusse.
"6.18 - A hajus lõpuks," sai ta viimaks päevikusse kirjutada.
A-d ei ole enam.
A-t ei ole enam?
Ta võttis oma asjad ning tundis äkitselt vaniljehõngu. Hetke pärast tekkis suhu õunakoogi maitse.
"Ajud on ikka imelised asjad," mõtles Zemi aju, "mida kõike nad tunda võivad, milliseid seoseid luua."
Zem sulges silmad ning kandus ajas aastaid tagasi.
Vihm.
Džungel.
Ladin lopsakatel lehtedel.
Zem kuulas ning maitses ning jälgis üle FN FAL-i sihikute, kuidas APR-i rätipead pickupis ringi rallisid, olles õigest teest nii kaugel kui üldse olla saab. Laternavihud lõikusid tulemuseta pimedust. Valikud olid tema teha.
Zem naeratas.
Oli hea päev.
Ta oli hävitanud A.
Linnud laulsid, karjumine ja sireenid olid ära läinud.
"I'm  a drill bit runner, i'm a mashed potato, whe-e-e-e-he-he-e," laulis ta klaviatuuri klõbistades ning väike Zem jooksis ning hüppas, vikerkaarevärviline saba taga. Teleri ekraanil kihutasid tsiklid, sabad taga. Zemile meeldis see film, kuigi see oli üüratult vana.
Võib-olla meeldisid talle sabad.
"I shoot it high, let it fly," laulis raadio.
Oli hea päev.
Kuvarile oli tolmu sisse naerunägu joonistatud, aga see paistis ainult siis, kui ekraan ei helendanud.
Võib-olla oli see Zemmeline.