Seadusekuulekas Zem

    "Õõõh, paras piin on nullist alustada," ägas Zem.
    "Millega sa nullist alustasid siis?"
    "No vaata, see viimane uuendus, eksole, tööarvuti tegi restardi, kodune suri sel ajal, kui ma tööl olin. Ketas täiesti loetamatu."
    "Sa mingeid vahendeid ei ole proovinud, millega faile tagasi saab? Ma olen kuulnud, et tänapäeval on see üsna lihtne, klikid ainult "Next" ja "Next" ja valmis"
    "Proovisin. Next ja next ja eimidagi. Kõige targem senistest arvas, et mu ketas on liiga väike, peaks terabait olema, aga terabait oli tegelikult teine sees olnu."
    "Aga nüüd on sul suurem, onju?" uuris Zem. "Et ei ole halba ilma heata."
    "Suurem, aga aeglasem, sest õiget ei olnud kohapeal."
    "Nojah, aga nüüd on sul vähemalt Padari muusika seal peal."
    "Öömm.. Ot, misasja?" imestas Zem. "Kuskohas, kuidas, miks?"
    "Oh, sa ei lugenud siis või, alles oli uudis, et kõik arvutid ja telefonid lähevad kallimaks, sest seal on nüüd kodumaine muusika peal."
    "Miks, jumal auta, peaks ma midagi sellist tahtma?"
    "Noh, sest, eh, maidea, seal artiklis oli, et Zemonia nendelsamustel, loomeinimestel noh, peaks olema õigus keskmisest suuremale hüvitisele. Et vanasti mahtus kassetile ainult 90 minutit muusikat, aga nüüd kõvakettale palju rohkem. Ja et riik lõpuks hüvitab pika aja jooksul tekitatud kahju," seletas Zem.
    "Kuidas mina riiki puutun?" ei saanud Zem aru.
    "Sina oledki riik!"
    "Oh, muidugi, nüüd olen mina siis ka riik," torises Zem.
    "Kindlasti on seal muud muusikat ka," arvas Zem, "oled sa vaadanud?"
    "Ei," pidi Zem tunnistama, aga asus kohe kaustu lahti klikkima.
    "Mul on praegu veel täitsa puhas install muidu. Kus see olema peaks?"
    "No ma ka ei tea, aga vaata, sul peaks siin terve terabait olema, aga on mingi.. 930 giga või nii."
    "Kae perra," jahmus Zem, "ongi."
    "No käi perse jah, päris suur vahe mu arust," nõustus teine.
    "Kuidas ma selle siit kätte saan? Ja ot, ma ostsin ju mälupulga, et installikas sinna kopeerida ja seal käivitada ja."
    "Mälupulgal oli ka mu arust," vastas Zem, "see oli mingi 3.50Ƶ läpaka pealt, 3Ƶ kõvakettalt ja pool zemooni mälupulgalt vist."
    "Mnjaa, mälupulgal on ka vähem ruumi," teatas Zem veidi aja pärast pettunult.
    "Ot, räägi mulle uuesti sellest kahju hüvitamisest. Mis loogika see nüüd on?"
    "No, vaata, nii nagu mina aru sain, siis kui sa ostad plaadi ja kodus kuulad, eksole, siis on kõik ok. Aga kui sa tahad siis seda autos ka kuulata, siis auto jaoks peaksid sa teise veel ostma, sa ei saa lihtsalt mälupulgale kopeerida ja siis sealt mängida, see on saamata jäänud tulu," seletas Zem, "see tähendab kulu. Kahjum. No tengo dinero."
    "Aga mul ei olegi autos plaadimängijat ju," kortsutas Zem kulmu.
    "No vot, siis praegune diil ongi täpselt õige asi su jaoks. Saad muusikat kuulata, aga ei tegele piraatlusega."
    "Niih, oletame, et ma pean seda heaks ja õigeks," ei jäänud teine rahule, "kuidas ma praegu selle muusika kätte saan, mille eest ma juba maksin? See tähendab, ma ei ütle, et ma seda tahaks, sest kui ma tahaks, siis ma oleks selle juba ostnud, eksole, aga kui ma juba selle eest maksin, kuidas ma ta kätte saan?"
    "Hmmm..." tegi Zem, "ega ma ka täpselt ei tea, aga kui nii võtta, siis praegu oled sa maksnud alles 3.50Ƶ, onju, selle eest nagu ei tohiks midagi saada veel, eriti kui sul on kettal praegu mingi 50 giga vähemalt asju."
    "Ma ostsin ühe viieterase välise ka, igaks juhuks, et oleks mitu koopiat tähtsamatest asjadest."
    "No sinna mahuvad vist videod ka ära lausa," arvas Zem, "aga see on ikkagi alles 6.50Ƶ. Sul on vist originaalplaati ikka vaja."
    "Päriselt või," torises Zem, aga kuna ta niikuinii poodi pidi minema, asi siis see üks väike lisasamm.
    Jäätisega oli lihtne. Lööd lusika sisse ja sööd. Digimaailmaga... mitte nii väga.
    "Seleta nüüd ikka uuesti, kuidas ma nüüd selle plaadiga abil kettalt asjad kätte saan."
    "Oh, ma ka ei tea täpselt," tunnistas teine, "ma ei ole ise proovinud, mul tuleb kogu muusika internetist."
    "Varem ei võinud öelda või?" pahandas Zem, "kas ma täiesti ilmaasjata otsisin plaati?"
    "No ega see nii suur raha ka ei ole ju?"
    "Seda nüüd küll, aga minu aeg maksab rohkem kui see raha. Ja ot, mul on nüüd asjast mitu koopiat? SSD, siis mälupulk ja see ketas, mille ma väliseks ostsin?"
    "Nii palju sul vist ei tohiks neid tegelikult olla," arvas Zem, "see 6.50Ƶ on ikkagi vähem kui muidu muusikat ostes plaat oleks."
    "See saast maksis rohkem jah."
    "Ma ei tea, idee järgi peaks sa vist mingi ära kustutama..."
    "Kuidas ma selle kettalt kätte saan, kui ma isegi ei näe seda?" ei olnud Zem rahul. "Kuidas ma üldse tean, et see muusika on, mitte mingi suvaline huinjaa? Võib-olla on mingi pahavara ja ma olen nüüd osa mingist botnetist."
    "Sa enne kettale formatti ei teinud?"
    "Ei teinud," ohkas Zem.
    Nad otsustasid teha mõned õlled, ehk on õhtu hommikust targem.
    Peale mõne õlle jagu targem olemist tundus kõige parem lahendus hävitada see koopia, mille kuulamiseks niikuinii ühtegi seadet polnud, eks selle kettal või mälupulgal oleva välja kaevamiseks oli ka paremaid päevi veel ees. 

Mugav ja mõnus

     Pekkaniskale meeldis mõelda, et kui suvaline inimene tänavalt peatada ning paluda tal Pekkaniskat iseloomustada, oleks vastuseks: "Pekkaniska on tubli ja uuendusmeelne mees, kes ei karda muutustega kaasa minna, aga on samas püüdlik ja põhjalik, tegemata midagi lohakalt või rapsides."

    Kui konkurent tegi iseteeninduskassa, tegi Pekkaniska iseteeninduskassa. Kui konkurent tegi e-poe, tegi Pekkaniska e-poe.
    Ja Pekkaniska e-pood oli isegi parem kui konkurentidel, sest see rahuldas nii nende vajadusi, kellele meeldis asju internetist tellida, kui nende, kes tahtsid müüjaga suhelda. Kui konkurendid toimetasid tellimuse kliendini kulleriga või saatsid selle pakiautomaati, siis Pekkaniska kliendi tellimuse ladus poe töötaja ostukorvi ja kui klient sellele järele tuli, sai ta kauba eest kohe poes tasuda. Väga mugav ja mõnus!
    Ka Pekkaniska iseteenindus ja kassasüsteem oli parem kui konkurentidel, sest ka nende kasutamiseks tuli müüjaga suhelda. Pekkaniska oli uuendustega kaasa minev, aga ei teinud midagi mõtlematult ja ülejala.
    Kui nüüd Pekkaniskani jõudsid kuuldused, et konkurentidel on klientide jaoks käsiskännerid, millega riiulite vahel kõndides kaupade triipkoodid sisse lugeda saab, teadis Pekkaniska, et ka tema peab nende piiksuritega välja tulema. Kassasüsteemi ta tegi, iseteeninduse tegi, e-poe tegi (õigupoolest ta onupoeg, aga perenimi oli sama, nii et läheb ikka arvesse) - mis see piiksur siis ära ei ole.
    Kuna Pekkaniska ei teinud midagi enne põhjalikult plusse ja miinuseid läbi kaalumata, tuli ta piiksurisüsteem isegi parem (loomulikult!) kui konkurentidel.
    Kui klient poodi tuli ja tahtis kaubad ise sisse piiksutada, registreeris ta kõigepealt end ID-kaardiga, sai siis puldi ning võis asju korvi laduma siirduda. Kui kõik vajalik olemas, sai klient iseteeninduskassas ostutšeki välja printida, asetada kõrvalolevale lauale (puust!), teha sellest fotoaparaadiga pildi (ketiga laua küljes), pildi Pekkaniska e-poes üles laadida, suurele A4-le välja printida (printer oli laual) ning siis sisse skännida (skänner oli ka laual (mis oli puust)). Seejärel tehti sisseskännitule tekstituvastus ja klient saigi oma kaupade eest tasuda. Väga mugav ja mõnus.
    Pekkaniska küll muretses alguses, et fotoaparaadi välkumine ning printerite ning skännerite kärin öösel varblaseid segab (Pekkaniska pood oli ka öösel lahti), aga sellele oli lihtne lahendus - ööseks lülitas Pekkaniska piiksurite kasutamise võimaluse välja. Sellega, et müügisaalis olevad varblased närvi läheks, ei tasunud riskida, sest see oleks omakorda rotte ärritanud ja nii palju jama mingite iseteeninduspultide pärast Pekkaniska küll ei tahtnud.
    Niigi oli tal üks väike probleem, millest ta lähiajal onupojaga rääkima pidi - nimelt ei saanud iseteeninduspuldiga millegipärast sisse lugeda kollase sildiga soodustoodete koode. Ajutise lahendusena pani Pekkaniska poodi hoiatavad sildid (iga riiuliotsa juurde, väga mõnus ja mugav!).
    "Hea PekkaniskaEkspressi kasutaja! Kollase allahindluskleebisega tooteid ei saa skannida. Nende eest tuleb tasuda kassas koos PekkaniskaEkspressi tšekiga."
    Kui Pekkaniska veidi järele mõelnud oli, lisas ta teavituse lõppu "Vabandage!", sest Pekkaniska oli idioot.
    Järgmiseks mõtles Pekkaniska teha tagasiside andmise kampaania, milles osalemise eest loositaks välja auhind. Pekkaniska nägemuse kohaselt pidi see tulema samadest põhimõtetest lähtuv kui ta senised saavutused. Tal oli plaanis iseteeninduskassade juurde kleepida sildid QR-koodidega, mida klient oma nutiseadmega pildistada saaks ning seejärel Pekkaniska e-poes üles laadida jasiis välja printida (laual, mis on puust). QR-koodi skännimiseks vajaliku rakenduse kavatses Pekkaniska samuti oma e-poe kaudu kättesaadavaks teha, seal oleva senise tagasisidevormi jätaks ta küll alles, aga auhinna loosimises osaleks ainult QR-koodiga kliendid, et auhinda mitte devalveerida.
    Ja pealegi oli Pekkaniska uuendusmeelne ja uusi tehnoloogiaid armastav. Ja oleks tobe, kui lauad (puust!) poodides niisama seisaks. Sest need ei olnud odavad.

 

Hädapärane kallerdis

     Elasid kord kolm õde-venda: Ivan Julm XXIII, Ökoliina Sinikäbi ja Juku. Läks aga nii, et nad sattusid inimsööjate külla. "Kui te sellest sillast nii üle saate, et te "Ai" ei ütle, saate koju. Muide, ma panin sinna naelu. Püsti," teavitas pealik neid.
    "Värske sai, näpitsad, põrandavaip ja mingi hädapärane kallerdis. Mida muud on inimesel veel eluks vaja," vastas Ökoliina Sinikäbi.
    Pealik mõtles veidi ja pidi siis nõustuma.
    "Jah, nii võib ka."
    "Bizdets," ütles Ivan Julm XXIII ja nad läksid hoopis kooli.
    Läks aga nii, et Jukul oli kontrolltöö. Matemaatikas. Matemaatika oli Juku lemmikaine, ta unistas tihtis ellest, kuidas ta ülesandeid lahendab.
    Õpetaja jagas ülesandelehed laiali ja jõudis napilt tagaruumi ukseni, et endale võileib teha, kui kuulis oma laua juurest paberi sahinat. Juku oli oma töö juba ära andnud.
    "Juku on nii tark," imestas õpetaja, sest Juku oli tavaliselt loll ja oli ka seekord. Juku oli väga järjepidev.
    "Aga Juku," märkis õpetaja, "sa oled ju ainult esimese ülesande ära lahendanud, kas sa tahtsidki pooliku töö ära anda?"
    Juku vaatas mõtlikult näpitsaid ja raputas siis ehmunult pead: "Ei, ei, ei tahtnud"
    Istus uuesti oma kohale, haaras kirjutusvahendi ja pani aju tööle. Minuti pärast oli paber uuesti õpetaja laual.
    Õpetaja pani pettunult kallerdise tagasi ja vaatas tulemust.
    "Aga Juku, sa lahendasid lisaks ainult viimase ülesande, kes vahepealsed ära teeb? Kas sa tahad kahte saada, Juku?"
    "Oi, ei," vastas Juku, kahmas oma töö ja asus uuesti lahendama.
    Hetke pärast kargas ta püsti ja marssis võidukalt õpetaja laua juurde.
    Õpetaja heitis tööle pilgu ja ohkas.
    "Juku, sa kirjutasid teise ülesande vastuseks oma nime, aga oma nime kohale lehe ülaservas mingi arvu. Ma ei saa kinnitada, kas see oleks õige või vale vastus või millise ülesande õige või vale vastus, aga proovi palun hoolikamalt."
    "Mhmh," nõustus Juku ja asus jälle tööle.
    Töö läks kiiresti, õpetaja ei jõudnud veel vaipagi sirgeks tõmmata, kui Juku juba võidukalt ta ees seisis.
    "Juku, sa vahetasid nime ja vastuse, aga kolmandat ülesannet ikka ei teinud," noomis õpetaja.
    "Oh, vabandust," pomises Juku ning lubas end parandada.
    Parandas, aga.
    "Juku, kolmandal ülesandel on mitu alampunkti, sinna tuleb mitu vastust kirjutada, kas sulle juba selgeks ei saa, et poolikut ei tasu ära anda?"
    "Saab," kinnitas Juku, "märkasin, sain aru, võtsin teadmiseks, aga näe, meelest läks. Vabandust, kohe teen paremini."
    Kui õpetaja kolmanda võileiva lõpetanud oli, hakkas tal tasapisi tekkima tunne, et midagi on valesti. Juku istus ikka veel oma laua taga.
    "Juku, praegu on kontrolltöö aeg, sa pead ülesanded lahendama, mitte Tiktoki videoid vaatama."
    "Oh, õige küll," tunnistas Juku, "täna on kontrolltöö."
    Ta lubas kohe-kohe kõik ära teha ning oligi veidi aja pärast paberi lehvides õpetaja laua juures.
    "Juku, sa kopeerisid kolmanda ülesande esimese vastuse kõigi järgnevate juurde. Igal alamülesandel peaks ikka erinev, õige vastus olema."
    "Tõsi," kinnitas Juku, "peaks küll."
    Järgmisel versioonil ta tööst olid kõik kolmanda ülesande vastused erinevad. Neljanda ülesande vastuseks oli Juku kala joonistanud.
    "Juku, joonistatud kala ei ole kindlasti õige vastus," teatas õpetaja.
    Ja Juku vastas: "Ei ole jah."
    Ning oli hetke pärast tagasi, silmad lootust täis.
    "Mida vi...vabandust," pahvatas õpetaja, "miks sul neljanda ülesande vastuseks päris kala on? Miks sul üldse kala vastuseks on? Miks sul üldse kala kaasas on?"
    "Ei tea," vastas Juku, "tuli kusagilt."

Ja kui sa nüüd mõtled, et kus siin puänt või nali üldse on, siis nali on selles, et maksumaksja maksab Jukule iga õige vastuse eest.

Pruuni triibuga vikerkaar

Ariel piiksutas toote ära, sirutas käe korvi järgmise järele ning märkas siis, et tuluke posti otsas oli kurjakuulutavalt punane.

"Hm," tegi ta, hindas pilguga juba piiksutatud kaupade asetust alusel ja tegi mõned kohendused. Kui kaup selles suures plastkastis, mille pood kaaluplaadile lisanud oli, et käruga iseteenindusse sõitvad ostjad ka kõik ära piiksutada saaks,  liiga serva lähedal oli, võis tuluke punaseks minna. See polnud Arieli enda väljamõeldis, ta oli kunagi kuulnud, kuidas üks müüja nii ostjale seletas. Et kaal ei mõõda täpselt, kui kaup sellel ülerippuval osal on.

See oli tegelikult üsna kaval turvameede juhuks, kui mõni kaval ostja kauba valesti kaalub ja nii odavamalt proovib pääseda, pidi Ariel nõustuma.

Kunagi oli iseteeninduskassade juures olnud küll sildid, mis manitsesid käruga sinna sõitmast, aga need olid ammu kaubakastide taha peidetud. Kumb enne tuli, kas kaubakastid või plastkastid, ei suutnud Ariel enam meenutada.

Õnneks ei läinud väga kaua, kuni müüja Arieli tulukese uuesti roheliseks võlus ja Ariel piiksutamist jätkata sai.

Sellega ühel pool, puutus ta maksmise alustamise nuppu ja ekraanil tuli kiri "Asetage kott kaalule"

Ariel oli segaduses, sest ta polnud mingil viisil välja näidanud soovi kotti kaalule asetada ja tal polnudki kotte, mida ta asetada tahtnuks. Seljakotti koos seal oleva Ebolaga kasti toppida ju ometi mõistlik poleks.

Ebola vehkis peaga nii innukalt, et taskulamp laperdas.

Ariel vaatas küsivalt talle otsa.

"Ära pane mind kaalule," ütles hääl ta peas, "turvakaalutlustel."

"Ära muretse," julgustas Ariel ning vajutas nuppu "Kutsu müüja"

Tuluke läks punaseks ja kui müüja teisega rääkimise lõpetanud oli, tuli tõesti kohale.

Ariel laiutas nõutult käsi, müüja leppis kottide puudumisega ning tuluke läks jälle roheliseks.

Väga üürikeseks ajaks kahjuks. sest katsel maksta oli seis endine.

"Oh, müüjat peab ootama," ütles keegi ning Ariel vaatas üle õla. Teises kassas oli samuti tuluke punaseks läinud ning Ariel teadis, et see tuli sellest, et ta teise ostjaga samal ajal maksta üritas. Või täpsemalt - arvas, aga seniste kogemuste põhjal oli see üsna hea arvamine.

Tõenäoliselt turvameede, sest see oleks ikka päris halb, kui kahe või enama ostja maksed kuidagi sassi ja sõlme läheks. Mõne minuti pärast oli teise ostja kassas tuluke uuesti roheline ja veel natukese ootamise järel ka Arieli oma.

Ta lähendas oma pangakaardi terminalile, see mõtles natuke ja teavitas siis: "Makse tagasi lükatud."

Ning tegi tulukese punaseks.

"See on sellepärast, et aeg-ajalt tuleb PIN sisestada," teadis Ariel. Oluline turvameede, et keegi su leitud kaardiga su arvet tühjaks ei ostaks.

Mõne aja pärast kohale jõudnud müüja kinnitas seda oletust.

Ta avas oma kaardiga töötajatele mõeldud menüü ning näitas Arielile seal olevat teadet "PIN-koodi vaaditaan: lisää PIN-koodi, sinä loodok"

Teistes poodides sai peale kaardi ja PIN-iga maksmise vajadust PIN-i sisestada ilma müüjat ootamata, aga tõenäoliselt oli see mingi turvameede, millele teised ettevõtted mõelnud ei olnud. Laiskusest või ihnusest, kes seda täpselt teab.

Ariel lükkas kaardi terminali, aga PIN sisestamise asemel sai ta jälle vaadata kirja "Makse tagasi lükatud"

"Tulge teise kassasse," ütles müüja ning tõmbas iseteeninduse alale punase lindi ette. Ootamatult  lõksu jäänud Ariel vaatas murelikult ringi. Haarata kaubad sülle ja väljuda väravate kaudu? Jookseks turvamees ta maha? Pugeda punase lindi alt läbi? Mis üldse toimus?

"24/7 avatud Prismades töötavad iseteeninduskassad turvakaalutlustel kella 8–23," oli kommunikatsioonijuht Rull kunagi ajakirjanikele öelnud. Mis on aga täpsemalt need turvakaalutlused, seda Rull avalikult öelda ei tahtnud, turvakaalutluste üks osa selles seisnebki, et neist avalikult detailselt ei räägita, vastasel juhul pole need abinõud peagi enam turvalised.

Kas asi oli selles, et kell oli juba üle kesköö? Samas oli Ariel korduvalt käinud suvalisel ajal öösel ostmas ja kassad olid täiesti lahti, kunagi oli nende juures olnud ka hoiatus, et need ei tööta natuke enne ja mõned minutid pärast keskööd, mis nagu lükkaks selle 8-23 asja nagu ümber, aga...

"Su korvis oli liiga vähe Rainbow tooteid," sosistas Ebola, "jookse!"

Kui erutusega võõrsõnad segamini lähevad

 

Rosemug

    "Nägin unes, et olin maal," ütles Zem, "sind ei olnud."
    "Kuidas sul ka läinud viimasel ajal? Rasked ajad."
    "See oli imelik aeg, Zemmeline oli ka seal, kuigi poleks pidanud olema. Sa mäletad Zemmelinet, eksole?"
    "Mäletan," ohkas Zem.
    "Ei, seda teist."
    Zem mõtles natuke.
    "Seda teist mäletan ka."
    "Ma olin väike, kui ma viimati seal olin. Sellest on nüüd juba 30 aastat vist. Ja me tulime metsast ja tal oli kass kaasas, me kandsime teda kordamööda süles. Ja kuulsime rongi häält, kaugelt kandumas."
    "Ma ükskord jalutasin ühega," ütles Zem, "aga ma ei mäleta, miks. Tavaliselt mina metsa ei lähe. Aga kassi ei olnud."
    "Natuke oli veel päikest puulatvadel ja me rääkisime igasugu asjadest, olulistest ja vähem. Zem oli just auto korda saanud ja arvas, et teeks ühe väikese romantilise tripi neljakesi, kuni veel valgust on. Käiks allikatel. Pakiruumist tuli lihtsalt asju vähemaks visata. Ja siis see kass võttis kelgu ja vedas selle künkale. Tead, selline imelik kass oli, ma ei tea, mis sorti. Alati, kui teda vaatad, on teda üks, aga muul ajal kaks. Ja siis ta tuli tuhinal alla, pikk liug, lainetav, ja kui lõppu jõudis, ütles "Ajee."
    "Ajee."
    "Ma tahtsin olla tema, aga.."
    "Ot ot oot," katkestas Zem.
    "Mida?"
    "Mis asi on... kelgu?"
    "See on selline asi, millega sõidetakse, noh, " takerdus Zem, "mööda.. see tähendab, alla, peamiselt, selline lapik. Kui tuleb... ja sa istud sinna peale ja sõidad. Künkast. Ja jope serva alt tuleb külma. Ma tahtsin olla tema."
    "Ei, aga see, Zemmeline, eksole," küsis Zem, "kuidas tal läinud on?"
    "Ma tahtsin olla tema," kordas Zem igatsevalt, "sõita alla, see naer... Aga ma ei saanud, see hajus ära, see sulas üles, seda ei olnud enam. Ma ei saanud."
    "Miks sa seda lille närid?" uuris Zem.
    Zem vaatas lille, keerutas seda üht- ja teistpidi ning pahvatas siis: "Sest see on sinine! Veel lolle küsimusi?"
    Zem neelatas ning veel ja vastas: "Ei."
    "Ja siis ta kuses, käpad kukla taga, oma nime... sinna. Maha. Ise mingit viisi ümisedes."
    "Timmu Bröögats?"
    "Timmu Bröögats," noogutas Zem, "ja ma mõtlesin, et mida ma teen siin üldse. Niimoodi, tasapisi. Vaata, poliitikud on eeskujuks meile kõigile, eksole. Kui sul midagi hingel on, tuleb see välja öelda, sirge selja ja selgete silmadega. Seisukohad on seisukohad, eksole?"
    "Nõus," kinnitas Zem.
    "Siseminister on munn."
    Zem sügas mõtlikult nina, kohendas end aiatoolil ning kummardus siis ettepoole.
    "Vaata, sa lubasid kunagi, et ma saan su vana murutraktori endale, kui sa uue ostad ja vana enam vaja pole? Eksole? Mäletad? Selle punase."
    "Punase," vastas Zem.

Karma police

     Pea õieli otsas traaviv Zem ei märganud kohe autot, mis kiirust aeglustas, et mõnda aega ta kõrval sõita.
    Sireeni niuksatus aga oli üsna hea tähelepanupüüdja ning Zem haaras selle tähelepanupüüdja ja ehmatas end selle abil pulgaks.
    "Nüüd on pekkis," oli tal selge, aga ühtegi head mõtet peale seda enam ei tulnud.
    Siis pööras ta sujuvalt, kohe kindlasti mitte kohmakalt, auto suunas ning palvetas, et ta silmist ei paistaks süüd ja meeleheidet.
    "Tere!", viskus ta kurgust kraaksatus.
    Aken sõitis suhinal alla ning Zemi vaatasid politseniku tõsised ja uurivad silmad.
    "Tere," kordas Zem, seekord ei olnud see kraaksatus, Zem ei olnud isegi kindel, kas ta mitte ehk nüüd liiga vaikne ei olnud. Ütles ta midagi või liikusid ainult huuled?
    "Tere," ütles ta kindluse mõttes veel kord.
    Siis kerkis ukseserva tagant püstine pöial.
    "Hea töö," ütles politseinik, "Garmin oli faking värdjas."
    Aken sõitis üles tagasi ning auto minema.
    "Head aega," ütles Zem ja seekord ei kuulnud teda kindlasti keegi.