Django 12

"Kunagi oli mul nimi," mõtles Zem.
"Sa vajad nime sama palju kui mina," vastas Taak, “sa vajad nime sama palju kui see, mille nime ei saa nimetada.”
“Te olete üks ja sama,” ütles Zem teadmata, et nii on.
“See on rohkem kui sind.”

Django 11

"Tik-tik-tik," mõtles Taak.
"Pruun paberkott," mõtles Zem.
Nad mõtlesid nii kenasti erinevatest asjadest, mis olid üks ja sama.
Jäätis kausikeses nende vahel sulas, jää aga mitte.
Jää aga, täis kummalisi ja keerulisi mustreid, oli kordumatu veel viimaseid päevi.
“Jää,” mõtles Zem, ent parandas end kohe.
Kolm on vahel liiga palju rohkem kui kaks.

Django 10

“Ma ei taha minna välja ja kohtuda millegagi, millest ma aru ei saa. Isegi, kui keegi tuleks kaasa, näitaks valgust, hoolitseks selle eest, et jäljed kinni ei tuiska, aga kedagi ei ole ju.”
“Khm.”
“Ma olen nii aeglane, kui ma vedama pean. Ja mõnikord, kui ma lükkan, jään peaaegu et seisma. Nii ei saa. Ma ei taha tagumine olla. Ta saab mu kätte. Ma kuulen teda väsimatult jälitamas. Hingeldamist, ulgumist.”
"Elu ongi karm. Kui sa ei tapa teisi, tapad ennast. Aga sa võid mu sisse peitu pugeda, ma olen soe ja pehme."
"Ma ei ole ju siis enam pugemiseks suuteline."
"Sa võid juba praegu pugeda," ütles Taak, "milleks asju kaugele tulevikku lükata?"
"__ ____ _______," ütles Zem vaikselt.
"Sa ei saa magada, kuni ma su ära õginud olen.”

Django 9

“Igasugu asju lendab ära ega tule enam tagasi. Sest peale sügist tuleb talv ja siis enam ei midagi. Ringid on ringid ei ole ringid.”
“Ei midagi võib olla ka enne talve.”
Zem vaatas teda pahuralt, aga ta pahuruse lehed kolletusid ja laperdasid tuules minema ning ta ei öelnud midagi.
“Mida oligi tarvis tõestada.”
“Sa oled”
“Jah,” lõigati ta lause läbi.
“Sa oled”
Tema ei olnud.

Django 8

“Kellega peab koos käima, et kohale jõuda?”
“See ei ole õige küsimus.”
“Mitu sammu peab inimene käima, enne kui.”
“See ei ole õige küsimus.”
“Mitu sammu tuleb teha, et võita?”
“Üks,” vastas Taak.

Django 7

“Piir selle vahel, mis on, ning selle vahel, mida ei ole, võib olla imeõhuke,” mõtiskles Zem.
“Ütle ‘geniaalsus’, palun.”
Zem põrnitses pikka aega, hõõrus otsaesist, luges mõttes üheksani ja ohkas siis.
“Ei.”
“Ütle ‘geniaalsus’, palun.”
“Ei.”
“Kõik filosoofid ütlevad ‘piir geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel’,” õrritas Taak, “ja luuletajad. Lase käia, ütle välja. Või siis  -’elu ja surma’.”
“Sa tahad, et ma hakkaks sabast kinni sõnal ‘filosoof’,” mõtles Zem, sikutas korralekutsuvalt nööri ja ütles: “Ei.”
“Mmm… Nii resoluutne. Nii otsusekindel. Nii kõikumatu. Nii…”
Zem vaatas teisele poole.
“Vahel võib see, mis ei ole, olla isegi enne piiri.”
“See ei ole loogiline,” vaidles Zem, “miski ei saa mitte olla enne seda, kui ta olemise lõpetanud on.”
“Ma võin su surematuks teha, enne kui sa elamise lõpetad,” vastas muie, “lihtsalt sõnadega mängides.”
“Ma võin nöörist lahti lasta,” ütles Zem, ning taipas siis, et sellest, kui tal õigus on, ei hakka kunagi piisama. Tal peab olema õigus rohkem, kui tal õigus on.
Tal on alati õigus, kui tal õigus ei ole.

Djängo 6

"Sipsi-lipsi-lipsi-sipsi," ütles Zem.
"Lipsi-sipsi-lipsi-lipsi."
Ning tõmbas korra keelega üle huule, siis teisegi.
Zem vaatas teda pikalt, mõtiskledes, kas ta pilgust paistab huvi või ükskõiksus.
"Sipsi-sipsi," ütles Zem.
Klaas nende vahel oli tühi.
Oli päev nr 273 ning muruniidukid mälusid laisalt õhtuseid liblesid.
"Asja kogu mõte ongi selles, et mõtet ei oleks," ütles Zem mõttes.
"Lipsi," ütles Zem ning ta pupillid ahenesid.
Zem ohkas. Ta ei tahtnud kiirem olla, aga Taak oli näljane.

Djängo 5

"Kasutaja saab Taak2-te järel lohistada," luges Zem.
Tal polnud aimugi, missugune on Taak2, aga Taak oli väga lohistatav. Juba väga pikka aega ei osanud Zem öelda, kui kaua ta seda juba teinud oli.
Mõnikord lohistas Taak teda.
Head ajad.
"Kasutaja saab Taak2-te avada," oli dokumendis kirjas.
Zem oli Taaka avanud. Teadmine, et miski tühi on, ei tee tihti seda kergemaks.
"Kasutaja saab Taak2-te ajsu panna."
Zem ohkas, parandas kirjavea ning pomises "Fun, fun, fun, fun, looking forward to..."
Vahel arvas ta, et talle tundub, et ta kujutab ette, et Taak räägib ta peas mitmemõttelisi lauseid.
Mitte miski ei takistanud Zemi nööri käest laskmast.
Ta teadis, et ei tee seda kunagi.

Djängo 4

"Et ma... võin siis tulla?" uuris Zem
"Jah, muidugi, lase aga käia" naeris Zemmeliine ja patsutas patja enda kõrval.
See oli kõige ilusam heli, mida Zem kunagi kuulnud oli, aga tal oli veel küsimusi.
"Aga mis sellest saab?" küsis ta nööri sikutades.
"Ei sellest ei ole midagi."
"Huvitav," pomises Zem, "tavaliselt on see probleemiks, noh, mitte alati, mitte alati, aga juhtub. Nii et võib, jah, et sellest ei ole siis midagi?"
"Oh miks, ei, ma tahtsin sind vaid segadusse ajada."
"Mismõttes?" kogeles Zem ja astus sammukese tagasi.
"Reach out and touch cake!" röögatas miski ta selja taga ja Zem teadis, mis edasi juhtuma hakkab.
Taak oli näljane.

Djängo 3

Jalad harkis ja neis värin, seisis Zem nõlval ja mõtles, mida edasi teha.
Jah, alla ta kuidagi saaks, ent pärast üles? Ta vaatas kallakut, päikeses tuhmilt säravat jääd ja jää vaatas vastu. Tume, paks, ulatudes juulini välja.
"Kui sa hea poiss oled, saad pärast väikese paki maasikanätsu," oli Zem talle lubanud.
Zem oli toona purjus, mäletas ta, seega see ei lugenud.
"Mis mõte sel üldse on?" lõi Zem käega ja otsustas parem ringiga minna, ent siis tõmmati köis pingule.

Djängo 2

Järgmisel päeval oli Zem varakult kohal. Labida oli ta maha jätnud, jalas olid ontlikud sandaalid, ees kikilips. Miks keegi temaga mängida ei tahtnud ka peale lubadust enam liivakaste segamini mitte kaevata, ei osanud Zem öelda. Ta ei mõelnud korrakski, et asi võib olla ta vanuses. Või siis selles, mida ta köie otsas järel lohistab.

Djängo

Ogamaltsakerad põrkasid aeglaselt mööda liiva. Maasse surutud labidas krigistas hambaid. Zem ohkas. Muidugi polnud seal ta punast mänguautot. Kaevatud auku oleks mahtunud päris autogi. Võinoh, selline väiksemat sorti. Niipalju kaevatud auke, nii vähe autosid. Alati sama liivakast.
„Tule, Taak,“ sikutas Zem nöörist ja hakkas astuma.
Oli õhtu. Kook oli juba ahjus.
Taak oli näljane.