12-01-02

    Kõik teadsid, et neil ei ole kiire, sest juht oli nii öelnud, ning kõik teadsid, et juht räägib ainult siis, kui teab, millest räägib. Sellepärast ei tekitanud järjekordne möödatuhisev auto kelleski hirmu millestki ilma jääda.
    Nende autol oleks võinud õigupoolest lehvida loosung kirjaga “Me ei hiline kunagi, õige aeg on siis, kui kohale jõuame.” See on hea juhtlause, kui sa just ise pole see, keda fakti ette pannakse.
    Räägiti vähe, polnud selline päev, mil saabuda avatud akendest rõkkava “Imperial marchi” saatel. “Valküüride lend”? Ta pani selle asemel veidi kerget muusikat.
    Täna oli parim päev… parim päev milleks? Siniallikatele sõitmiseks.
    Kummid sahisesid, tuul silitas uksi ja aknaid, auto libises läbi aja ja asjade.
    “Rabarebane,” viipas K vasakule.
    “Imelised inimesed,” näitas ta teisele poole, sest tal oli silma selliste asjade märkamiseks.
    “Pood,  saed ja rattad.”
    Turtsatus.
    Teed läksid järjest kitsamateks ja käänulisemateks. Lombid, roopad, väike muda. Päike paistis hoopis teisiti, lindudel oli palju öelda, õhk lõhnas ebaloogiliselt esimeste lillede järele.
    Siis võttis K jala gaasipedaalilt, auto veeres veel veidi ning peatus siis. Keset teed istus midagi suurt ja pruuni, kergelt imestunut, sest üks neist poleks pidanud seal olema. Karu omakorda poleks pidanud pruun olema, aga on lihtsam olla karu, kui sa pole kaks sinist täppi.
    Mõnda aega vaatasid nad mõtlikult üksteisele otsa, siis viipas karu käpaga.
    “Näe, vaata,” ütles ta, “siit läheb valesti.”

Miranda

    Tekkinud tuul sasis Zemi juukseid ning paiskas näkku peenikest veepihu.
    Zem pühkis näo kuivaks ning imestas: "Ta ei peatunudki."
    "Sa läksid liiga lähedale,"  ütles Zemmeline.
    Zem ei tundnud ta häält.
    "Ta ei peatu kunagi, kui sa liiga lähedal oled. Kiskja. Ta loodab süüa saada. Kui sa ette jääd, nülib ta su elusalt. Teeb väikesteks tükkideks."
    Eemalt kostis ulgumist, mis meenutas veidi hiiglaslikku hunti, aga sisaldas ka mehaanilist kriiskamist ning korstnasse pugenud sügistormi.
    Zem judistas end. Põldu kattev hanevaip kaldus ühele küljele.
    "See on uni," lohutas Zemmeline ning Zem ärkas.
    Telefon näitas kellaajaks 3:09, oli veel hämar.
    Ja õuest kostis ulumist.
    Zem tõusis ning piilus kardina vahelt välja. Värava juures paistis kaks tumedat kuju - üks suur ja üks väike, ent nemad istusid vaikselt ning liikumatult.
    "Miks nad häirimatud on?" mõtles Zem unesegaselt. "Tavaliselt lööks nad ju laulu lahti."
    Ta vaatas hoolikamalt. Olid nad ikka vanaema koerad? Kes muud said nad olla?
    Häirimatu oli ka vanaema, kes magas nohinal, ja Zem tundis end nüüd veidi tobedalt.
    Ta sirutas käe, et kardin uuesti paika sättida ning võpetas siis, kuna uus ulg tuli juba lähemalt, tõenäoliselt aiast.
    Võib-olla olid need vanaema koerad, kes ulgusid, aga hääl oli liiga vale, liiga judinaid tekitav. Vähemalt teadis Zem, miks ta unenägu oli selline nagu ta oli.
    Nüüd ärkas ka vanaema ja vaatas keset tuba seisvat Zemi.
    "Kuhu sa niimoodi tõttad, hakkad juba minema?" küsis ta. "Nii vara?"
    "Ulumine äratas üles," vastas Zem, "keegi ulub kusagil lähedal. Sa ei kuulnud?"
    "Ei."
    Justkui tellimise peale tuli kohe mitu ulgumist järjest, erinevatest ilmakaartest.
    "Kas need on hundid?" küsis Zem.
    "Ega nad tuppa tule," rehmas vanaema käega, "praegu pole talv."
    "Mis koertest saab?" tahtis Zem küsida, aga vanaema oli rahu ise ja pööras teise külje.
    Zem ei tahtnud paanikajänes olla ning puges teki alla tagasi.
    "Kui ma klapid kõrva panen, siis pole see üldsegi nii hirmus," mõtles ta ning rahunes veidi.
    Aga nüüd kostis ulumist juba ringis ümber maja, siitsamast akende altki ning kohe kindlasti polnud see üdini koerlaslik. Selles oli rong, selles oli marduseparv, selles olid elevandid
    "Mis siis, kui nad tulevad aknast sisse," muretses Zem. "Mis neid takistaks? Klaas?"
    Keegi kobistas majas sees, teises toas, ning Zem ei teadnud, kas see on vanaisa või miski, millele nimegi ei oska anda.
    Ulgumine muutus kõikehõlmavaks. Ulg oli maailm ja maailm oli ulg.
    Zem ei tahtnud, et See-mille-nime-ei-saa-nimetada teda puudutaks.
    "Zem," ütles keegi, kelle häält Zem ei tundnud ning Zem ärkas võpatades.
    Ta oli oma kodus, omas voodis.
    Ulgumine kostis edasi.
    Kui sa ärkad unenäost unenäkku, millest ärkad unenäkku, millest ärkad unenäkku, millest... Siis peale mõnda aega voodis lebamist võib enam-vähem kindel olla, et see on päris maailm. Kellegi unenägu ei oleks nii igav kui lihtsalt voodis lebav inimene.
    See on see, kuidas sa tead, et pole enam uni, et sa pead tõusma, tegema asju, mis on elus püsimiseks vajalikud, minema tööle.
    Aga ulgumine kostis edasi ning Zem ei teadnud.
    "Viies korrus, wtf," mõtles Zem, aga kartis pead pöörata.
    Siis ta taipas, kobas käsikaudu, tabas nuppu ning ulumine lõppes kui noaga lõigatult.
    Mõnda aega lesis ta vaikselt, et kindel olla, et kõik on päris.
    Siis ta tõusis ja läks tööle.
    Maailm oli jälle valge ja lumine.

Son of a gun

    Zem askeldas, pühkis kiirustades tolmu, tõstis asju ühest kohast teise.
    "Kas ma saan kuidagi abiks olla?" küsis Zem.
    Zem seisatas ja vaikis.
    Zem ei osanud midagi arvata, aga kui minuti pärast midagi toimunud polnud, esitas uue küsimuse: "Kas midagi on valesti?"
    Zem asetas vaasi väga aeglaselt riiulile ega öelnud sõnagi.
    "Kas ma saan sind kuidagi aidata?" uuris Zem, kui järgmine paus ebamugavasttekitavalt venis. "Kui sul on mingi mure, ehk räägid sellest ja mõtleme mi"
    "Keegi ei saa mind aidata!" purskas Zem nutma.
    Zem sügas segadusse sattunult nina ning otsis sõnu, mis õigesti kõlaks.
    "Noh, jah, aga. Et võib-olla ikka saab. Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi."
    "Keegi ei saa mind aidata," jäi Zem endale kindlaks.
    "Võib-olla kui sa seletaksid. Võib-olla siis keegi saaks. Ei saa ju olla, et ei saa," arvas Zem.
    Zem astus akna juurde ning jäi üksisilmi välja vaatama.
    Zem mõtles, et kas minna lähemale, kõndis siis enam-vähem poolele teele ning palus: "Aga seleta, milles asi on, niimoodi kindlasti ei saa, kui ma ei tea, milles asi on."
    "Ei"
    "Ei?"
    "Ma ei taha."
    "Ei taha?" imestas Zem. "Sa ei taha, et keegi aitaks? Noh, jah, aga niimoodi on ka veidi imelik. Kas ma peaksin ära minema?"
    Zem ei vastanud.
    "Et siis... milles asi on? Räägi, äkki ei olegi asi nii hull."
    "Ei."
    "Ma olen su sõber, onju?" küsis Zem.
    "See ei loe."
    "Noh, ma olen su sõber ja ma arvan, et ma tahaksin aidata, kui ma teaksin, milles asi on," ütles Zem. "Räägi, palun."
    "Ma nägin teda... Seda."
    "Keda sa nägid? Kas midagi juhtus kellegagi?"
    "Seda. Ja see nägi mind."
    "Ma ei saa aru, millest sa räägid," tunnistas Zem
    "Ma poleks tohtinud lähedale minna. Ma läksin liiga lähedale. See nägi mind. See katsus mind. Mul on nüüd ka see."
    "Haigus? Mis haigus? Kas see on midagi väga tõsist?"
    "Ma lihtsalt pidin seda tegema. Mul ei olnud teist valikut."
    "Pidid mida tegema? Millest sa räägid? Mis haigus? Kui see on midagi väga nakkavat, siis... Mis haigus?"
    "Sul on nüüd ka see."
    "Mida sa pidid tegema? Mis asi mul ka on? Oh, seleta ometi, ma ei saa aru, millest sa räägid. Millest sa räägid? Millest ma aru saama peaks? Mis asi sul on?"
    Ja siis Zem näitas talle.

A single point of blinding light

    Neil oli lõbus veinipudeleid avamatagi. Neil oli kakao, neil olid muffinid.
    "Mm, mustikas," ütlesid nad peaaegu üheaegselt ning naersid.
    Mälestused olid erinevad, aga tulevikus oleks neil üks ühine mm.
    Teemad, mis nad kaasa olid võtnud, olid erinevad, ent ühtlustusid üha.
    Mäng oli üks.
    Aeg lendas linnutiivul.
    "Vabanda korraks, ma pean veidi... noh, tead küll" ütles Zem lõpuks ning tõusis, et tualetis käia.
    "Loodus kutsub," mõtles ta esikusse astudes, "kõige valematel aegadel."
    Zemmeline vaatas üle õla talle järele ning Zem ei tahtnud minna, aga ta tahtis.
    Ja iga järgneva sammuga teadis ta üha selgemalt, et midagi selles silmanurgapilgus, selles näoilmes, selles naeratuseservas, oli sellist, mis tekitas kusagil väga sügaval tunde, et kõik, mis on läinud, tuleb tagasi, ja kõik, mis on, läheb uuesti.
    Esikus oleva kapi otsast kostis krabinat.
    "See, keda sa otsisid, läks juba ammu rikki ning suri. See, kellega sa räägid, on miski, millele keegi ei oska nime anda."
    Zem vaatas üles ning kapi otsast vaatasid talle vastu kassi silmad.
    "Ma näitan sulle," ütles miski, mille nime ta ei osanud nimetada.
    Zem jälgis, kuidas ta käsi haarab ukselingist ning selle alla vajutab.
    "Ma ei taha," mõtles ta ust avades.
    Malbe suveõhtu puudutas õrnalt ta nägu, põõsad sosistasid asju. Polnud veel täiesti pime, aga põhja pool lösutas tume pilvemassiiv, mille kollakates laikudes lõi välku. Mürin ei jõudnud kohale, ilmselt oli äike veel kaugel.
    Soe ja niiske tuul kogus tasapisi hoogu, lilled tantsisid häbelikult müüri ääres, võbelesid ning kiigutasid end tuules.
    Zem toetas end seljaga vastu seina ning jälgis mõtlikult, kuidas pilved laisalt hõõguma lõid ning kustusid siis taas.
    Võib-olla oli õhk paksult elektrit täis, võib-olla oli asi miskis muus, aga Zemile tundus, et ka ta juuksed on hõljuvad ning kerged ja kiigutavad end tuules.
    Hääletult.
    Sest tegelikult oli kõik väga väga vaikne, võimalik, et isegi põõsaste kahin polnud põõsaste kahin, vaid miski, mille vaikusetalumatus juurde mõtles.
    Zem tahtis midagi öelda, lihtsalt selleks, et näha, kui kaugel ta hääl maha kukub, aga midagi head ei tulnud pähe.
    Ta vaatas heki poole ja miski vaatas vastu. Aeglaselt ja väreledes süttis roheline silm, siis kostis vaikset praginat.
    Plaat suure kastraadio pealael, mis oli pea sama vana kui Zem ja Zemmeline kokku, hakkas sahinal keerlema.
    "There is no other place
    No one else I face
    The remedy, it will agree
    with how I feel"
    Zem sulges silmad ning kuulas aeglaselt ja halastamatult loo lõpu poole surutava nõela laulu.
    Kui ta need uuesti avas, lõi parajasti välku, sügaval pilvede sees, kuma valgustas suurt osa taevast. Põõsaste vahel liigutas suur, tume ja läikiv kogu, kelle kehal lippasid keerulisi mustreid moodustades sinakad sädemed. Ta suust paistis koera tagakeha, mille jalad tõmblesid veel.
    Kui ta lõpetanud oli, raputas suur must end ning hakkas jõnkseldes kahanema. Pähe tekkisid kõrvad, koon venis pikemaks, selga kasvas karv.
    Viimaks seisis põõsaste vahel uus ilus koer, kelle silmis kiirgas lõputu nälg.
    Lähim nälja kustutamiseks sobiv asi tundus olevat ta enda saba ning koer vaatas seda kaalutlevalt, ent siis püüdis miski ta tähelepanu, sest ta tõstis järsku pea ning vaatas Zemi poole.
    Zem vabanes tardumusest, sööstis maja ukse poole, rebis selle lahti ning hüppas sisse.
    "Sul on nüüd ka see," ütles hääl kapi otsast.
    Zem vaatas üles, aga ei näinud kedagi.
    Ta seisis mõnda aega esikus, hingas siis sügavalt sisse ning läks elutuppa.
    See-mille-nime-ei-saa-nimetada naeratas talle ning Zem teadis, et ta ei saa enam kunagi kedagi armastada.
    "Kas juhtus midagi?" küsis See-mille-nime-ei-saa-nimetada, kui Zem vaikuse pikaks venitanud oli.
    "Ma ei saa aru, kuidas sa suutsid neile seda teha."
    "Selle maali originaal maalis Henrietta Gray ainult sellepärast, et ta arvas, et see, et ta selle maalib, on tõsi. Hiljem jõudis ta järeldusele, et eksis ja signeeris maali meeskunstniku nimega," näitas See-mille-nime-ei-saa-nimetada käega seinale.
    Zem seisis ja ootas.
    "See on asjade loomulik käik. Looduse loomulik käik. Kõik, mis sünnib, peab kord surema. Tugevamad jäävad ellu," ütles See-mille-nime-ei-saa-nimetada.
    "Pealegi, ma päästsin nii mõnegi elu," lisas ta mõtisklevalt.
    "Millest?" ei saanud Zem aru.
    "Stabiilsus on surm. Kui sind miski ei torgi, siis sa ei arene. Kui sa ei arene, oled sa kasutu."
    "Nii et siis... peaks kõik metsa huntidele saatma? Kes ellu jääb, on piisavalt ilus, tark ja osav? Vääriline inimkonda edasi viima?"
    "Kas sa arvad, et väikese halli eidekese elu on suurt midagi väärt?" küsis See-mille-nime-ei-saa-nimetada vastu.
    "Jah!" pahvatas Zem. "Kui see on näiteks mu vanaema. Ükskõik kelle vanaema."
    "Sa ei saa ju otsustada kellegi teise elu väärtuslikkuse üle. Ainult tema ise teab. Sa ei saa kedagi vägisi elus hoida ainult sellepärast, et sulle meeldib nii. Ja sa isegi ei tea, miks see sulle meeldib."
    "Me oleme sellest juba rääkinud," lõi Zem käega. "Kuidas me jälle siia tagasi jõudsime?"
    "Sulle väga väga meeldib rääkida?" pakkus See-mille-nime-ei-saa-nimetada. "Võib-olla ütled sa midagi peamiselt sellepärast, et tahad seda ise meeleheitlikult uskuda? Sul on seda vaja, et leida mingi põhjus olemasolule? Mõte oma elule? Sa ei kuula kunagi, mis mul öelda on. Sul pole seda, mis mul on. Sa oled hallim, igavam, ebatäiuslikum. Ja kui keegi teab, millal lõpetada, tahad sa, et ta elaks elu, milleks sa ise suuteline pole."
    "Asi pole ju minu elus," ei jätnud Zem jonni, "asi on kõigi teiste eludes, kes millestki ilma jäävad. Kõigil on halb, aga see ei tähenda, et kõike nurka peaks viskama."
    "Sa oled ilmselt üks neist seda tüüpi inimestest, kes otsib halbu uudiseid, et igale poole oma kaastundest nõretav käpajälg jätta. Oled sa õnnelik, kui sa lõpetanud oled? Sest kedagi teist sa ei tunne ja neile sa korda ei lähe."
    Zem ei vastanud.
    See-mille-nime-ei-saa-nimetada võttis veinipudeli, kallas kaks pokaali täis ning kõndis nendega siis kööki kraanikausi juurde.
    Ta vaatas Zemi poole, tõstis klaasid kõrgele ning kallas need aeglaselt tühjaks.
    Ta täitis klaasid uuesti. Kallas uuesti tühjaks.
    Punased ojad looklesid kraanikausis, mõni pritse jõudis ka seinale.
    See-mille-nime-ei-saa-nimetada vaatas väljakutsuvalt Zemi poole ning tundus ootavat, et ta midagi ütleks, aga Zem vaikis kangekaelselt, pööras pea ära ning läks lõpuks akna juurde, jäädes üksisilmi pimedusse vaatama.
    Tuul ulus ja logistas asju, aeg-ajalt vilksatas kihutavate pilvede vahelt tükike kuud.
    Zem seisis, kuulas tuult ja ahju müdinat.
    Sügavas pimeduses ilmus miski üha kasvavate tuisuhangede vahelt, nuhutas Zemi autot ning läks siis pettunult edasi.
    Köögis oli See-mille-nime-ei-saa-nimetada saanud alkoholiga ühele poole ning laulis nüüd pudelisse ja pudel laulis vastu.
    Kui pudel sai täis, sai ta tühjaks.
    "Milline perssekukkunud maailm," pomises Zem kätt sahtlisse libistades.

Sola fide

"Kas sa aitad mul jõuluvanale kirja kirjutada?" palus Zemmeline.
"Jõuludeni on ju veel nii pikk aeg?"
"Ma arvan, et mul tuleb seekord väga pikk kiri," lausus Zemmeline tõsiselt.
Zemmeline valas tassi kakaod täis ning valetas.
Vana puust kastis kell luges keskendunult aega ning iga naksatusega astus ta eemale.
Kui kaugelt vaadata, ei ole näha, mida inimesed üksteisele teevad, kuni nad enam ei tee.
Kui kaugele minna, ei saa ringiga tagasi.
Niks.
Lõige.
Naks.
Lõige.
Pool mustvalgest rahvamassist juubeldas ning teised mõistsid hukka, aga kellegi suust ei tulnud häält.

Keegi müksas Zemmelinet, siis veel kord ja Zemmeline vaatas tagasi.
Valge ja karvane rippus jalgapidi käes, silmad helendamas siniselt, siis ulatati see Zemmelinele.
"Mõmmnääg," ütles Zemmeline ning võttis vastu.
Oli ainult hämarus, järjest järjekindlam.
Kaugusest oli kuulda, kuidas jää lähenes nagina ja praksumise saatel. Kevad jäi üha kaugemale.
"Kaua pean ma olema?" küsis Zemmeline.
Karu ainult kõlkus ega vastanud.
Jooned lõikusid lõpmatuses, ta sulges silmad.
Zemmeline ärkas ringis ümber karu.
Päike oli veiklevad valgusvihud üle kogu taeva.
Zemmeline ajas pea kuklasse ja vaatas üles ning karu vaatas vastu.
"Kes ma olen?" küsis Zemmeline. "Miks ma olen?"
"Sa oled minu," ütles Mõmmnääg.
Tuul harutas Zemmeline küljest helbeid ning hõljutas minema.
Zemmeline jäi järjest väiksemaks.
"Ma tahan vaid veidi lohutust," sosistas ta ning ta suust tuli lund.
Taamal leegitsevas tulemeres tantsivad inimesed laulsid kummalist laulu, mis pani tuhakarva linnud tagurpidi lendama.

Zemmeline sulges silmad ning astus üle joone. Ta ei ületanud teist.
"Ma olen sinu."
Miski tuli Zemmeline suunas ja see miski tegi häält, mis kõlas nagu metalli krigin metallil.
Siis nad puudutasid teineteist.
"Ma olen kodus," mõtles Zemmeline.
Rohkem ei pidanud ta enam mõtlema.

Space fall

    Viiendalt korruselt alla tulek oli väsitav, kuigi miski kandiline sikutades usinalt kaasa aitas.
    Zem peatus korraks välisukse ees, tõmbas siis selle lahti ning astus sisse.
    Kelder oli külm ja pime, mõõtmetelt üüratu.
    Keset tühjust oli kuju ning see kuju oli täis tühjust.
    Ta vaatas otsa iseendale, kes seisis hooletus poosis, toetades õlale kuldset kurikat, ning naeratas.
    "Täpike," ütles Zem.
    "Ma olen kodus," vastas Zem.

Vulkaan

    "Mmm... aga mis nupp see sul kõhu peal on?" uuris Väikevend.
    "Mh? Mis?," kohmas Karlsson unesegaselt.
    "Nupp, selline... armas nupuke keset kõhtu," seletas Väikevend ning libistas käega hellalt üle kõhu.
    "Ei, ot, är," ehmus Karlsson.
    Väikevend vajutas.
    Karlssonil tuli perse ära.
    Zem naeris kaua.
    Zem naeris väga väga kaua.
    Zem naeris pisarateni.

Charlie

    "Midagi väikest, punast ja mummulist kerkis üle heki," kirjutas Zem ja oli endaga üsna rahul.
    Võiks isegi öelda, et tundis end üleolevalt, teistest paremana. Mitte kõigist, aga vähemalt käsiloleva kirjutise peategelase prototüübist.
    "Zem ootas samuti."
    Ärapanemine on rahvussport.
    "I'm  a drill bit runner, I'm a mashed potato, whe-e-e-e-he-he-e," kirjutas Zem iseenda nutikuses püherdades.
    Aga kui ta viimasele lausele punkti pani, tabas teda äkki teadmine, et kõik, mille kohta ta just irvitas, kehtib ka tema kohta. Mitte miski, mida ta teeb, pole teps mitte olulisem. Mitte miski, mida ta mõtleb, pole suurem tarkus.
    Ta ei pildistanud isegi taevast. Sel oleks vähemalt mingi eesmärk, mingi tulemus. Ilusad pilved on ilusad. Sirged jooned on sirged.
    Ja kõik need päevad, tunnid, minutid, sekundid vältis ta heki poole vaatamist, et mitte näha asju, mis on teisel pool. Et mitte arvata midagi asjadest, mis juhtuvad teisel pool. Et mitte sekkuda.
    Kui hekk uusi territooriume vallutas ja lähemale tuli, vaatas Zem kõrvale.
    Kui hekk kõikjal ümber tema oli, vaatas ta taevasse.
    Kui hekk nii kõrgeks kasvas, et kael kangeks jäi, vaatas ta maha.
    Ei lähe valgemaks, kui lehed langevad.
    Ei lähe valgemaks, kui lehed langevad.
    Ta taipas, et tema ongi Zem.
    "Tere tulemast tagasi," ütles kandiline asi ta peas.
    Zem vaatas maha, sulges siis silmad ja kujutles end keset suvist heinamaad.
    Sajad sinisinised kellukesed ootasid, suud ammuli. Siis kostis vaikset helinat ning Zem tõstis pilgu.
    Teisel pool lagendikku seisis valge hobune, kes vaatas teda ainiti.
    Zem vaatas vastu ja nii seisid nad sekundeid, minuteid, tunde.
    "Veider valge mära," pomises Zem lõpuks.
    "Hundid," mainis Taak ükskõikselt.

Triinud meres

Zem lasi telefonil umbes 20 sekundit heliseda ning võttis siis toru.
"Jah, kuule, halloo, aga mul on veits kiire praegu."
"Ei, ma jõuan küll."
"Jah, ma ei unustanud ära saata."
"Ei, ma tean küll, et see on viimane võimalus."
"Kuule, ma pean enne minema hakkamist veel midagi tegema, räägime paari tunni pärast uuesti, eks?"
Ta katkestas kõne ning kirtsutas rahulolematult nina.
Ta sõrmedel oli äädika lõhn.
Kiire pilk kellale veenas teda, et tal on umbes veerand tundi aega, kui ta kiiresti liigutab. Ta võttis kotist kaamera ning loivas õue.
Oli üks ilusamaid suvepäevi, sinisinises taevas kepsutasid ümberkaudsete majade laste naer ja kilked ning paar üksikut pilveräbalat.
Muidugi on ilu vaataja silmis.
Zem ootas hoopis midagi muud.
Ta seadis kaamera statiivile, tegi paar klõpsu, muutis veidi sätteid, tegi veel paar klõpsu.
Ei midagi erilist, tavapärane värk.
Tal oli väga palju peaaegu samasuguseid pilte veel üles laadimata.
Siis tegi ta telefon piiksu ning Zem võpatas.
Muidugi ei jõudnud ta süüa. Muidugi oli viimane paberipakk olnud viimane ning nüüd lootusetult otsas, juba päevi.
Võib-olla kuid.
Zem tuulas riidevirnas ning lasi siis käed rippu.
Suurt vahet polnud, tegelikult.
Kaamera ootas statiivil. Tal oli aega veel, ta vaatas taevasse.
Suurt vahet polnud, tegelikult. Ta luges vahepeal saabunud sõnumit.
Ta tõstis uuesti pea just õigel hetkel, et näha, kuidas üle V-kujulise väljaheite lendav kolmas lennuk tegi sellest A.
Zem hoidis näppu päästikul ning nuttis sisimas, et zoom oli ainult 20-kordne. Et selle juures jäi pilt säbruline. Et sensoril oli tolm.
Ja mälukaart oli kohe-kohe täis saamas.
Ta tormas maja suunas, püüdes jooksu pealt meenutada, kas tal oli kunagi mall olnud ja kuhu ta selle panna võinud oli.
A ootas kannatlikult.
"25 kraadi ja 135 kraadi ja," pomises Zem keskendunult, "25 kraadi."
Ennekuulmatu.
Ta tormas uuesti maja suunas, sest ühtäkki oli tas idanenud tunne, et see kõik on veidi ohtlikum kui talle meeldiks.
A ootas kannatlikult.
Lõpuks polnud Zemil enam midagi, mida pihustada.
A ootas kannatlikult.
Zem ootas samuti.
Vahepeal tegi ta igaks juhuks paar klõpsu murule langenud varjudest, kavatsusega hiljem need arvutisse laadida ning nende tumedust hinnata ning dokumenteerida.
A nihkus küll veidi, kuid keeldus lagunemast. Zem ei suutnud tagasi tuppa minna, ent ei julenud ka edasi oodata.
Liiga teadlik oli ta baariumi mõjudest. Kes ikka tahaks, et ta mõtteid satelliitidelt kontrollitakse?
"Ma pean arvestama ka sellega, et neid viimaseid pilte pole ohutu oma praeguselt kasutajakontolt levitada," mõtles ta.
Võib-olla peaks ta mujale elama kolima. Nii igaks juhuks.
Talle meeldis oluline olla ning anda oma panus võitlusesse parema maailma, parema tuleviku nimel, aga liiga põnev elu on ka liiga põnev.
Ja kuigi elu oli talle kallis, ei meelitanud teda elukallidus.
Midagi väikest, punast ja mummulist kerkis üle heki, joonistas kaare ning kadus siis uuesti nähtamatusse.
"6.18 - A hajus lõpuks," sai ta viimaks päevikusse kirjutada.
A-d ei ole enam.
A-t ei ole enam?
Ta võttis oma asjad ning tundis äkitselt vaniljehõngu. Hetke pärast tekkis suhu õunakoogi maitse.
"Ajud on ikka imelised asjad," mõtles Zemi aju, "mida kõike nad tunda võivad, milliseid seoseid luua."
Zem sulges silmad ning kandus ajas aastaid tagasi.
Vihm.
Džungel.
Ladin lopsakatel lehtedel.
Zem kuulas ning maitses ning jälgis üle FN FAL-i sihikute, kuidas APR-i rätipead pickupis ringi rallisid, olles õigest teest nii kaugel kui üldse olla saab. Laternavihud lõikusid tulemuseta pimedust. Valikud olid tema teha.
Zem naeratas.
Oli hea päev.
Ta oli hävitanud A.
Linnud laulsid, karjumine ja sireenid olid ära läinud.
"I'm  a drill bit runner, i'm a mashed potato, whe-e-e-e-he-he-e," laulis ta klaviatuuri klõbistades ning väike Zem jooksis ning hüppas, vikerkaarevärviline saba taga. Teleri ekraanil kihutasid tsiklid, sabad taga. Zemile meeldis see film, kuigi see oli üüratult vana.
Võib-olla meeldisid talle sabad.
"I shoot it high, let it fly," laulis raadio.
Oli hea päev.
Kuvarile oli tolmu sisse naerunägu joonistatud, aga see paistis ainult siis, kui ekraan ei helendanud.
Võib-olla oli see Zemmeline.