Et vahelduse mõttes teha pots, mille sisuks pole ainult nutt ja hala, räägiks parem, kuidas tagasi saada kõvakettaruum, mille Lenovo Rescue & Recovery sombistumise korral põske võib pista. Mis mul juhtus, oli järgnev - R & R jooksis kokku, tegi eduka katse kogu ketas läbu täis kirjutada ja peale väikest maadlust tekkis olukord, kus R & R polnud enam teadlik ühestki enda tehtud back-upist, küll aga oli kadunud kettaruum. Win7 puhul aitas Folder Options->Hide protected system files linnukese eemaldamine. See teeb nähtavaks kausta nimega RRbackups, kus R & R oma sodi hoiab, aga veel ei ole sealsete failide kustutamiseks õiguseid. Et failidele ligi pääseks, tee kaustal paremklõps, vali Properties, liigu sakile Security ja seal kliki kasutajale õiguste andmiseks Edit, seejärel Add oma kasutaja lisamiseks. Nüüd saab kustutada pikast rodust tähtedest-numbritest koosneva nimega kausta, mina sain nii tagasi üle 30 GB kettaruumi, mida ei olegi nii vähe kui hakata arvutama, mitu % mu 160 GB kettast Win7 ja Lenovo vidinate käes on.
Nii et üsna vähese vaevaga on R & R jälle sama hea kui nt Skype. Viimase katkiminek peale mõnda järjekordset pealesunnitud uuendust on tunduvalt põnevam sündmus kui paari GB kadumine. Huvitav, millal saab valdavaks umbes selliselt kulgev vestlus:
Hüpoteetiline välismaalane: "Eestlased? Te olite need, kes Skype'i tegid, eksole?"
Eestlane: "Mis? Skyte? Ei, sellest ei tea me midagi. Kas see polnud pärit Somaaliast/Afganistaanist/Põhja-Koreast vms vms? Samad tüübid, kes Firefoxi taga?"
Mhmh. Et tu, Mozillus Magnificus. Aasta lõpuks versioonilt 4.0 versioonini 7.0 jõudmine on kiiduväärt, sest eks ole ju parem brauser see, mil suurem versiooninumber. Chrome on mu arvutis jõudnud numbrini 12, Opera 11 ja isegi Internets Exploder on IE9. Uue tulekul eelmise versiooni surnuks kuulutamine... poleks ka midagi jubedat, aga kuhu jääb põnevus ja miljonid allalaadimised, mis nt Ff 3.0-ile osaks said? Või tuleb Mozilla kodukasutajale vastu ja pakub iga uue versiooniga midagi uut ja üllatavat (enterprise-mehed saadeti koledasse pimedasse kohta, tavakasutaja saab ilmselt präänikut siis)
Nt sellist: nuputab hommikune Ariel tükk aega (hommikused Arielid ei ole nutikad), kas on ta nett katki, faili omaniku server katki või midagi muud ja siis saabub selgus - ei ole midagi seisma jäänud, Ff 5.0 uuendab allalaadimisaknas allalaetud MB arvu, laadimise kiirust ja lõpuni jäävat aega vaid siis, kui hiirekursor selle kohal hõljub. Sellest ei piisa, et aken aktiivne on, nihuta kursor akna kohalt nt Skype'i suunas ja tadaa! kõik numbrid jäävad seisma. Muljetavaldav. See hoiab energiat kokku, eksole?
Või siis - millist brauseri versiooni peaks Sertifitseerimiskeskus toetama (toetatud != töötav, viimase puhul selgub niikuinii mingil hetkel, et töötav = peaaegu töötav, abitelefonil helistades on lootust aga vastuseks saada "Ei, seda me ei toeta) ID-kaardi baastarkvara puhul? Kui kõige värskem on FF23.0, kas 21.0 toetamine oleks veel mõistlik või oleks see ürgajalugu? Aga 19.0?
Oinäe, nutt ja hala. Noh, kui juba, siis juba - mismõttesnagu maksab kuu aega ühistransporti 1. juulist mittetallinlasele 17.58€ asemel 27€?
Kuvatud on postitused sildiga system recovery. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga system recovery. Kuva kõik postitused
laupäev, 25. juuni 2011
kolmapäev, 8. juuni 2011
Prepare for problems
"Plurts!" sülitas Zem suuloputuse kraanikaussi, põrnitses siis peegelpildi turritavat juuksesalku ning sirutas käe kammi järele. Kuna ta seda alatasa tagataskus kandis, oli see äraistutud, pehme ja kõver. Ning armas, millegipärast. Võib-olla sobis kumerus ideaalselt Zemi pea kujuga, võib-olla oli asi milleski muus. Kamm oli Zemiga olnud terve igaviku, selle vanust sai lugeda ära murdunud piide abil. Iga kuu aja tagant murdus üks pii ja põgenes teadmata suunas. Kamm oli nagu sügisene puu või kalender. Sellest polnud eriti midagi, mida vanemaks sa saad, seda vähem piisid on sul vaja.
Kammimine tegi Zemi alati kurvaks.
Mõnikord ta ka kartis natuke.
"Jah," kinnitas Zem, "ma tulen reedel."
"Ot, mis," võpatas ta kohe peale toru ära viskamist ja jõllitas telefoni.
Oligi reede. Ta oli olnud järjekordselt laisk kalendrist lehti ära rebima.
Pahuralt sirutas ta käe ja rebis 6 tükki vähemaks.
Peale väikest mõtlemist rebis ta veel 18 lehte välja, kortsutas kägarasse ja tampis prügikasti. Kalendrisse jäi neid veel piisavalt.
Zem oli rahul.
Takso vuhises mööda tühja tänavat,
Ümbruskond polnud tuttav ning Zem vaatas algul küsivalt juhi poole, siis imestunult taksomeetrit. Numbrid kerisid meeletu kiirusega selle summa sularaha poole, mis Zemil rahakotis oli ja see oli veidi murettekitav.
"Mis, kas see teeb mingi 2 Zemooni kilomeetri eest?" mõtles ta. "Kas ma peaks äkki paluma poole tee peal kinni pidada?"
Ent ta polnud päris kindel, kus ta täpselt on.
"Kas ma sõidan ikka õiges suunas?" küsis taksojuht.
"Ma pole selles päris kindel," vastas Zem ja taksojuht sõitis edasi.
"Aga äkki ma pean kinni ja vaatan kaarti?" küsis ta mõne minuti pärast.
"Jah, see oleks tark tegu küll," vastas Zem ning taksojuht peatus, uuris mõnda aega kaarti ja sõitis siis tuldud teed tagasi.
"Kaardiga saab ka maksta," vastas ta Zemi vihjele rahakoti paksuse kohta.
Taksomeeter jätkas numbrite kerimist, nüüd juba selle summa poole, mis pangaarvel oli.
Öö oli vaikne ja soe.
Zem pühkis higi ja pilgutas silmi.
Numbrid tablool vilkusid sihikindlalt nulli suunas ja see oli veidi murettekitav.
"Ime, et mul veel halle juukseid ei ole," mõtles Zem. Ja alles see oli, kui ta pedaalis kiharate lehvides mööda tänavaid, saatjaks abirataste kõrin asfaldil. Ja õhk lõhnas värske kurgi ja liblikate järele, kuigi läheduses ei kasvanud kumbagi. Oli jäätist, mida nüüd hoolikalt taimerasvasisaldusega jäätiselaadseks maiustuseks nimetati, aga siis oli see olnud oi kui hea. Keset vaikset ja sooja päeva.
Ja siis äkki oligi kõik, nagu põnevusfilmides tavaks, seiskus kell peaaegu et viimasel hetkel, kuvades ekraanil "00:OO:O5.11"
See polnud esimene kord.
23. kui täpne olla, aga Zem ei rääkinud sellest kellelegi.
"Okei siis," mõtles Zem, "praegu pole kiire hetk, võib küll varundamisega tegeleda."
Tekst, mis rääkis kokkukukkunud arvuti päästmisest nupuvajutuse abil, oli piisavalt ahvatlev ja Zem klikkis "Yes".
Veidi aja pärast ta enam eriti rõõmus ei olnud.
Kõvakettaruumist oli alles ainult kolmandik ja tegemist oli alles teise Lenovo poolt välja pakutud igakuise backupiga.
"Aga... äkki leian ma selle koha üles, kus neid hoitakse, ning saan vanema ära kustutada?" mõtles Zem.
Ega ikka ei leia küll, aga õnneks on Lenovol selline tarkvara nagu ThinkVantage Rescue&Recovery, mis nende taastefailidega tegeleb ja kus igaühe juures ilusti kustutamisnupp on.
Sel korral ainult kaks kustutamisnuppu, sest Zem oli ju ainult kaks taastepunkti loonud. Ta vajutas ajaliselt vanema faili juures olevat ja jäi ootama.
Minutid möödusid, aga ta ootas ikka veel.
"Kaua võib kustutamine aega võtta, isegi kui tegemist on 35 gigaplögapaidiga."
Tunde? Eip. Niikaua, kuni kõvaketta ruum otsa saab.
Just.
Taastefaili kustutamine sööb ära kogu vaba ruumi kõvakettal.
Kogu. Vaba. Ruumi.
"Please wait while the backups are deleted" ütles kiri ekraanil ja Zem ootas.
Võib-olla on see ajutine nähtus ja siis on kõik jälle korras.
Aga iga veidi aja järel F5 vajutades pidi ta jälle konstanteerima järjekordse gigabaidi kadumist Lenovo apla rakenduse kõhtu.
40 GB vaba.
39 GB vaba.
38 GB vaba.
"Deleting the oldest backup isn't possible. R&R creates cumulative backups which means the older backups are required for the newer backups to work." oli Lenovo foorumis kirjas ja Zem mõtles: "Mida kuradit? Mis mõttes kumulatiivne, kui backup nr 2 oli kõvasti suurem kui backup nr 1 ja nende kahe vahele jääva aja jooksul oli kõvakettale salvestunud heal juhul paarsada lisamegabaiti?"
Ja: "Mismõttes ei ole võimalik, kui esimese backupi juures on ilusti nupp "Delete"
Ja seejärel: "Mismõttes ei kuva te ekraanil marketing-hülgemöla asemel hoiatust, et vanimat ei saa esimesena kustutada, kui te pole olnud piisavalt nutikad et a) teha nii, et nupule vajutamine ei teeks midagi hirmsat või b) koristada seda kustutamise nuppu üldse ära."
Sest praegu oli Lenovo's Enhanced Backup And Restore'i (teise nimega Lenovo ThinkVantage Rescue&Recovery, ilusal lapsel ikka mitu nime) protsess olekus "Not responding" ja kõvaketta täituvust näitav indikaator punane. Vaba ruumi alla 10 GB, jei?
Ja isegi pärast R&R mahatapmist, uuesti proovimist ja lõpuks mõlemast backupist lahti saamist ei saanud tagasi kogu kõvakettaruumi, kolmandik oli ikka teadmata kadunud. Samuti olid kadunud kõik Windowsi enda taastepunktid ja neile määratud kettaruum oli keeratud 0 baidi peale.
"Pask," mõtles Zem higi pühkides, "ma tahan kardinaid või kuhugi pommi panna või mõlemat."
Kammimine tegi Zemi alati kurvaks.
Mõnikord ta ka kartis natuke.
"Jah," kinnitas Zem, "ma tulen reedel."
"Ot, mis," võpatas ta kohe peale toru ära viskamist ja jõllitas telefoni.
Oligi reede. Ta oli olnud järjekordselt laisk kalendrist lehti ära rebima.
Pahuralt sirutas ta käe ja rebis 6 tükki vähemaks.
Peale väikest mõtlemist rebis ta veel 18 lehte välja, kortsutas kägarasse ja tampis prügikasti. Kalendrisse jäi neid veel piisavalt.
Zem oli rahul.
Takso vuhises mööda tühja tänavat,
Ümbruskond polnud tuttav ning Zem vaatas algul küsivalt juhi poole, siis imestunult taksomeetrit. Numbrid kerisid meeletu kiirusega selle summa sularaha poole, mis Zemil rahakotis oli ja see oli veidi murettekitav.
"Mis, kas see teeb mingi 2 Zemooni kilomeetri eest?" mõtles ta. "Kas ma peaks äkki paluma poole tee peal kinni pidada?"
Ent ta polnud päris kindel, kus ta täpselt on.
"Kas ma sõidan ikka õiges suunas?" küsis taksojuht.
"Ma pole selles päris kindel," vastas Zem ja taksojuht sõitis edasi.
"Aga äkki ma pean kinni ja vaatan kaarti?" küsis ta mõne minuti pärast.
"Jah, see oleks tark tegu küll," vastas Zem ning taksojuht peatus, uuris mõnda aega kaarti ja sõitis siis tuldud teed tagasi.
"Kaardiga saab ka maksta," vastas ta Zemi vihjele rahakoti paksuse kohta.
Taksomeeter jätkas numbrite kerimist, nüüd juba selle summa poole, mis pangaarvel oli.
Öö oli vaikne ja soe.
Zem pühkis higi ja pilgutas silmi.
Numbrid tablool vilkusid sihikindlalt nulli suunas ja see oli veidi murettekitav.
"Ime, et mul veel halle juukseid ei ole," mõtles Zem. Ja alles see oli, kui ta pedaalis kiharate lehvides mööda tänavaid, saatjaks abirataste kõrin asfaldil. Ja õhk lõhnas värske kurgi ja liblikate järele, kuigi läheduses ei kasvanud kumbagi. Oli jäätist, mida nüüd hoolikalt taimerasvasisaldusega jäätiselaadseks maiustuseks nimetati, aga siis oli see olnud oi kui hea. Keset vaikset ja sooja päeva.
Ja siis äkki oligi kõik, nagu põnevusfilmides tavaks, seiskus kell peaaegu et viimasel hetkel, kuvades ekraanil "00:OO:O5.11"
See polnud esimene kord.
23. kui täpne olla, aga Zem ei rääkinud sellest kellelegi.
"Okei siis," mõtles Zem, "praegu pole kiire hetk, võib küll varundamisega tegeleda."
Tekst, mis rääkis kokkukukkunud arvuti päästmisest nupuvajutuse abil, oli piisavalt ahvatlev ja Zem klikkis "Yes".
Veidi aja pärast ta enam eriti rõõmus ei olnud.
Kõvakettaruumist oli alles ainult kolmandik ja tegemist oli alles teise Lenovo poolt välja pakutud igakuise backupiga.
"Aga... äkki leian ma selle koha üles, kus neid hoitakse, ning saan vanema ära kustutada?" mõtles Zem.
Ega ikka ei leia küll, aga õnneks on Lenovol selline tarkvara nagu ThinkVantage Rescue&Recovery, mis nende taastefailidega tegeleb ja kus igaühe juures ilusti kustutamisnupp on.
Sel korral ainult kaks kustutamisnuppu, sest Zem oli ju ainult kaks taastepunkti loonud. Ta vajutas ajaliselt vanema faili juures olevat ja jäi ootama.
Minutid möödusid, aga ta ootas ikka veel.
"Kaua võib kustutamine aega võtta, isegi kui tegemist on 35 gigaplögapaidiga."
Tunde? Eip. Niikaua, kuni kõvaketta ruum otsa saab.
Just.
Taastefaili kustutamine sööb ära kogu vaba ruumi kõvakettal.
Kogu. Vaba. Ruumi.
"Please wait while the backups are deleted" ütles kiri ekraanil ja Zem ootas.
Võib-olla on see ajutine nähtus ja siis on kõik jälle korras.
Aga iga veidi aja järel F5 vajutades pidi ta jälle konstanteerima järjekordse gigabaidi kadumist Lenovo apla rakenduse kõhtu.
40 GB vaba.
39 GB vaba.
38 GB vaba.
"Deleting the oldest backup isn't possible. R&R creates cumulative backups which means the older backups are required for the newer backups to work." oli Lenovo foorumis kirjas ja Zem mõtles: "Mida kuradit? Mis mõttes kumulatiivne, kui backup nr 2 oli kõvasti suurem kui backup nr 1 ja nende kahe vahele jääva aja jooksul oli kõvakettale salvestunud heal juhul paarsada lisamegabaiti?"
Ja: "Mismõttes ei ole võimalik, kui esimese backupi juures on ilusti nupp "Delete"
Ja seejärel: "Mismõttes ei kuva te ekraanil marketing-hülgemöla asemel hoiatust, et vanimat ei saa esimesena kustutada, kui te pole olnud piisavalt nutikad et a) teha nii, et nupule vajutamine ei teeks midagi hirmsat või b) koristada seda kustutamise nuppu üldse ära."
Sest praegu oli Lenovo's Enhanced Backup And Restore'i (teise nimega Lenovo ThinkVantage Rescue&Recovery, ilusal lapsel ikka mitu nime) protsess olekus "Not responding" ja kõvaketta täituvust näitav indikaator punane. Vaba ruumi alla 10 GB, jei?
Ja isegi pärast R&R mahatapmist, uuesti proovimist ja lõpuks mõlemast backupist lahti saamist ei saanud tagasi kogu kõvakettaruumi, kolmandik oli ikka teadmata kadunud. Samuti olid kadunud kõik Windowsi enda taastepunktid ja neile määratud kettaruum oli keeratud 0 baidi peale.
"Pask," mõtles Zem higi pühkides, "ma tahan kardinaid või kuhugi pommi panna või mõlemat."
Tellimine:
Postitused (Atom)
