Palarreerid

    Mida teeb üks (natuke) IT-rott, kui väljas on külm, tuul ja sellises koguses vett, et täiesti sobiv tundub eesti kirjandusklassikat parafraseerida: "Aga meil viis vihm kapsaraua ära ega toonudki tagasi."?
    IT-rott uuendab (ülendab? täiustab?) oma täiesti toimiva opsüsteemi äppsüsteemiks, sest et rosinad.
    Ja see on kuidagi soe tunne, väike armas notsalgiaahi.
    Peaaegu sama töö, vaev ja kogemus kui ligikaudu 8 aastat tagasi praeguse arvuti vaimsele esivanemale (D830, nüüd E6540) erinevaid linuksloomi paigaldades. Sellest sai vist ka blogipotsatuse, sest kuigi tegemist vähemalt minu arust äriklassi masinaga, oli iga distro eelmisega võrreldes mingil erineval ja naljakal viisil katki. Kompileeri ise videodraiverid, jee. White noise nii valjult kui kõlarid üldse jaksavad, jee (no võib-olla ei olnud valge, aga ma tean, et see ei olnud pruun, vähemalt). Ja see, mis enam-vähem rahuldavalt toimis, kulutas rohkem akut kui kolepaha Windows.
    Kõige Suurem Sõber Windows 10 on umbes-täpselt sama kui võtta kõik need linuksloomad aastast 2008 ning lasta neil omavahel segamatult paljuneda, uriseda ja jäsemeid küljest närida.
    W10 paigaldab ise videodraiveri, aga mitte sinna juurde kuuluvat haldamistarkvara? Mhmh. Katse 2 ja käsitsi talle paki pähesurumine annab tulemuseks haldamistarkvara, aga... pilt tuleb integreeritud kaardilt, sest drivereid ei ole. Katse 3 puhul on kõik ok, jess. Kuni peale restarti nr x hakkab haldamistarkvara avamise katse viskama mingit eriti kriitilist veateadet. Aga see-eest on kella kõrval nüüd lennuki ikoon ja lennukid on alati ägedad, onju? Ei, ot, airplane mode? See vist ei ole pääääris hea vist, lülitaks välja? Ei saa? Hm.
    Õnneks läheb see peale restarti x+y ise ära, kuigi nüüd ei ole kella kõrval enam mingit võrguühenduste ikooni. Ja kõlarimärgil parem-, vasak- või maniakkklikkimine (3 k-d, fuck yeah!!!!!!11!) ei anna mingit tulemust, heli saab reguleerida vaid riistvaraliste nuppudega. Ja W10 uuendamine/ülendamine/täiustamine on välja lülitanud system restore'i, kuigi vaevalt et seegi mingil mõistlikul viisil töötaks. Ahjaa, ID-kaarti ei saa ka kasutada, seda, et allkirjastamine ei tööta, avastad alles siis, kui aeg tehingule oma digikäpajälg anda. Peale teistkordset idukaardi tarkvara taaspaigaldust hakkab tööle, ütle veel, et püsivus sihile ei vii.
    Ja ventikas ei jää kunagi päris seisma.
    Ja ventikas ei saavuta kunagi täistuure.
    Ja aku vastupidavus on 25% väiksem.
    Ja temperatuurid on kõrgemad.
    PCMark testid said 20% madalamad tulemused esimestel katsetustel (nüüdseks uuesti peaaegu W7 tasemel).
    Selle kõrval on avastus, et peale W10 uuendust/ülendust/täiustust avanevad heli-, video- ja muud failid vaikimisi W10 äppidega (äpid, jei!) ja elu harjumuspäraseks saamine võtab aega, täiesti tühiasi.
    Ja mis mängudesse puutub, on teine notsalgiaahi. Täpselt sama tunne kui kunagi Anne turult saadud "Works on my machine"-piraatmängude töölehäkkimisel ("Mis peaks helikaardi IRQ olema?" oli üsna sagedane küsimus). Nüüd on mängud legaalsed, aga edulootus... Sama? Väiksem?
    Seniste avastuste põhjal on mänge, mis:
        töötavad, kui kompatiiblusheeblit rutjuda
        töötavad, kui kompatiiblusele lisamisele lisaks keelata display scaling
        töötavad, kui lisaks admin-õigustele käivitamisele võtad ette midagi nii ebaintuitiivset nagu .dll failide kustutamine
        töötavad, peaaegu, ainult et hiire rullikut ei tunnista
        töötavad, ainult et läägivad nagu tigu kärbsepaberil
        ei käivitu üldse (visates mingi veateate, kui viitsivad)
    Opsüsteemi ülendamine äppsüsteemiks. Parim asi vihmase ilmaga.
    (At this moment, this is me at my most notsalgic.)
    ((Bill upgrades to W10. Don't be like Bill.))

Edit Pjäff:
    Peale "sest et rosinad"-restarti on tagasi lennukiikoon, kõlarimärk töötab jälle ja... Windowsi stardikõll kõllib jälle. {inconceivable}

Edit Pilaff:
    W10 fotoäpp ei oska vahele jätta faile, mida ta avada ei oska. W10 fotoäpp ei oska avada kõiki jpg-faile. Kes selliseid asju teeb? Slaibi-arendajad?
Ja kui sa avad kaustas pildi ja sellest järgmine on see, mida W10 fotoäpp avada ei oska, siis lõpetavad nooleklahvid töö ja sa pead hiire abil järgmise pildi klikkima. Seejärel töötavad nooleklahvid maagiliselt uuesti (ja W10 fotoäpp ei oska jätkuvalt vahele jätta faile, mida ta avada ei oska). Wtf, slaibiarendajad, wtf.

Edit Bljääd:
    Miks kuradi pärast peaks flaci avama Groove Music abil, kui see on muusika mängimiseks mõeldud sama palju kui suruõhuhaamer on mõeldud sisestamiseks... argh. "There are a few ways you can add songs." No. No, there fucking isn't. You fucking degenerates. You fuckwits. Drag'n'drop, motherfuckers, drag'n'drop. Argh.

Edit Pabahh:
    Läheb viies päev uue äppsüsteemiga. Päris tore on, välja arvatud üks probleem - ebastabiilsus ja ebajärjepidavus. St välja arvatud kaks probleemi - ebastabiilsus, ebajärjepidavus ja eba... miski (this joke has been brought to you by microsot quality assurance team).
    W10 tahab olla moodne "su ema on ka puutetundlik"-äppsüsteem, aga osa mingeid nurga taha jäävaid juppe on tõenäoliselt üle tõstetud Win95-st.
    Bugid tulevad, bugid lähevad, bugid tulevad jälle.
    Funktsionaalsus x töötab viisil y, siis z, siis jälle y. ("Um, jah, Pets arvas, et see oleks äge asi progeda, aga siis läks Pets teise kohta tööle ja meil oli pohhui.")
    Või siis - "Me ei teadnud, kuidas miski töötama peab, nii et nüüd töötab see igat moodi."
    Jõudlus puudub, siis tuleb, siis puudub jälle.
    On see äkki mingi massiivne trollimiskampaania (because fuck you that's why)?
    Kui W10 koju üldse mingit telemeetriat saadab, on see tõenäoliselt teave kiirendusanduritelt ebanormaalselt suurte G-jõudude kohta. Kusagil suures saalis torgivad pisipehmikud pingekollete kaardile uusi punaseid lipukesi, püherdavad rahapakkidel ja röögivad maniakaalselt naerda.
    W10 on koer, mille su vanaisa turuväravast ostis. "Sjellest tjuleb suur kjoer, vaata, millised laapatški on."
    Ja siis lamab su koer keset õue ja kukk trukib teda suhu ja silma ja sina mõtled, et mis hetkel asi küll nii valesti läks.
    See on poolik toode, Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Heakene küll, mõtled, aga siis äkki on kohal egdar pasareevitš ja trukib sind suhu ja silma.
    W10 on vahel päris ilus vaadata. Aga siis. Aga siis. Aga siis...

Edit Põmmpea:
    Et Microsoft veab kihla, et suudab päevaga su arvuti W10-le uuendada? Noh. Pakkumine kehtib ainult USAS-s ja ebaõnnestumise korral kingiks pisipehmikud sulle Inspironi (mida ma ei taha, sest tõenäoliselt oleks tegemist 300-dollari julgaga, mitte SSD ja iseseisva videokaardiga mudeliga), aga... YOU. WOULD. FUCKING. FAIL. Sest "Näe, buudib" pole minu sõnaraamatu järgi piisav edu ja kui kõlari- ja netiühenduse ikoonid on peale igat restarti toiminud nagu ise tahavad, siis nüüd (mis ta ongi, 12 päeva hiljem?) hakkas ühes mängus iseenesest tööle hiirerullik, mis varem emmigi ei teinud ja ma mõtlen kerge kartusega, et mis siis kompenseerimiseks pekki läks. Ja muidugi lahendasin ma akuprobleemi samamoodi kui kunagi linukslase puhul - kui opsüsteem on idikas, on sul lihtsalt vaja suuremat akut.

Edit Piltonrohkemkui:

Edit-Juula 23:
    Aah. Et arvuti ärkab ise öösel üles (ega oska uuesti tuttu minna)? See on midagi uut. W7 nii ei teinud. Tuulame veidi ringi ja... igal öösel 6:19 mcupdate_scheduled? See on juba nii erikuradizemoonia (kus kõik inimesed ärkavad 6:18), et pissi või püksi. Media Center scheduled update? But... whyyyyyy... Lisaks avastasin (nüüd alles?), et niisama tshilliva arvuti puhul on Inteli GPU takt 600 MHz, mitte 400 nagu seitsmekesel. Läheb ilmselt kategooriasse "rohkem sooja, vähem akut". But... whyyyyyy...

Edit Äraolenagubilltramaivõikessedaarendasahõigeküll:
    Mõtlesid, et oled kaval ja korjad mcupdate_scheduled teenuse juurest "Let this motherfucker wake your machine up" linnukese ära? Siis me teeme "Task Scheduler service found a misconfiguration in the NT TASK\Microsoft\Windows\Media Center\ehDRMInit definition. Additional Data: Error Value: %SystemRoot%\ehome\ehPrivJob.exe." sulle suhu ja silma.
    Ja "Task Scheduler service found a misconfiguration in the NT TASK\Microsoft\Windows\Media Center\mcupdate_scheduled definition. Additional Data: Error Value: %SystemRoot%\ehome\mcupdate."
    Ja "Task Scheduler service found a misconfiguration in the NT TASK\Microsoft\Windows\Media Center\DispatchRecoveryTasks definition. Additional Data: Error Value: %SystemRoot%\ehome\ehPrivJob.exe."
    Ja... Noh, seda saasta on 20+ kirjet. Ja ma peaks õnnelik olema, et seda jama üldse näen, sest järgmist kirjet on 277 korda.
"Activation of app Microsoft.LockApp_cw5n1h2txyewy!WindowsDefaultLockScreen failed with error: The remote procedure call failed. See the Microsoft-Windows-TWinUI/Operational log for additional information."
Kuidas see välja nägi? Windows vilgutas ekraani ja kuvas kirja, et mu parool pole õige. Kas ma sain parooli üldse sisestada? Ei. Ei saanud.
Äpp LockApp feilis 277 korda. Tule taevas äppi.
Kuradi skaibiarendajad. Surge natuke ära.
Task Manageris on võrguühenduse graafikul lagi 100kbps peal ja seega toimub kogu aeg tegevus pildilt väljas. Nääh, pisiasi.
Aga mismismis? Inteli GPU tiksub nüüd 400MHz peal, see tähendab ligikaudu 3W ehk 20% väiksemat voolutarvet, aga... Miks? Kuidas? Ja - mida te selle saavutamiseks järgmisena persse keerasite? Ja miks see 20 päeva kõrgemal taktil töötas üldse ja... Miks? Miks?

Edit Oleksvõinudarvataju:
    Inteli GPU tiksub uuesti 600MHz peal. Ei tule alla, mkm. Suurem aku aga on äge. Mis ei ole äge? Noh, kui ma nüüd nimekirja hakkaks tegema...
Ja tooks mängu ka tööarvuti, milles samuti W10, aga katki hoopis teistsugustel viisidel...

Edit Ännivörsäri:
   Detailed as fuck:

Edit Noännipännifoorjuufänni:
    Tööarvuti ei tulnudki peale uuendust tagasi elule. Näitas tundide kaupa musta ekraani keerleva valge ringikesega. Google otsing tagastab palju vasteid stiilis "Windows 10 anniversary update: new cool features". Ilmselt siis on tegemist palavalt armastatud Dark Mode'iga.
F8, muide enam ei käivita Safe Mode'is. Safe Mode'i saad ekraanilt "Settings" või sisselogimisekraanilt.
Ot. Ot. Ma väljendun nüüd viisakalt.
GOD. DAMN. MOTHERFUCKING. DEGENERATE. FUCKTARDS.
Kuidas ma saan sinna "Settings" juurde, kui ma sisselogimisaknanigi ei jõua?
F8 tähendab nüüdsest hoopis "Restore previous huinjanjaa"
Ja previous huinjanjaaa tähendas minu puhul ühegi ikoonita desktoppi. Teise monitori ühendamisel tekkisid nad häbelikult, läpaka ekraani paremasse serva. Paremasse? PAREMASSE? SEE ON JU HALVEM SERV.
Ja Action Center ütleb, et uuendamisel oli probleem. "Kliki siia, me räägime sulle lähemalt, ainult et ei räägi." Klikkimine viib "Windows Update" vaatesse, millel on kirjas "Your device is up to date, last checked: umm... just now. Trust us, peasant"
Khm. Winver. Winver begs to differ.
Ompf. Ja failiseosed on jälle esmakordse paigalduse järgsed. Muusikafailid avanevad jälle W10 FuckAppiga, filmid avanevad jälle W10 FuckAppiga ning slaibis on tagasi teksti autoparandus, mis "Microsoft on kari abordijäänuseid" asendab "Võta meil suhu, hahahaha."

23 Wh lisaaku mu Linuxile (nämm nämm nämm anna süüa plörts lurts tänan prööt)

Kuigi eelmised katsed mõnega Linuxite suguvõsast lähemalt tuttavaks saada olid lõppenud mitte just eriti julgustavalt, tuli mul ikkagi tahtmine uuesti proovida. Oktoobris ilmusid 8.10 versioonid vist kõikidest olulisematest distributsioonidest, lisaks uuendas Nvidia Linuxile sobivat draiveripakki. Seekord otsustasin valida Kubuntu, sest see oli veel seni proovimata, pealegi on KDE Asuse tillukestes sülearvutites ja üks neist on plaanis õige pea ka Lenori kätte toimetada. Kui on enam-vähem sama asi, siis on ehk probleemide korral lihtsam nõu anda.
Sisetunne oli hea, eelmistest katsetest oli jäänud kettale Linuxikõlbulik partitsioonindus, nii et selle võrra tõotas asi kiiremalt ja vähem hirmutavalt kulgeda. Peamiseks küsimuseks, mis natuke kripeldama jäi, oligi see, kas õnnestub videokaardi draiverid tööle saada.
Ja siis need tillukesed torkivad üllatused. Selgus, et Kubuntu on see Linux, millele valmis partitsioonid ei meeldi. See, mis muidu / jaoks ette nähtud, pidanuks olema vähemalt 4.5 GB, vastasel juhul võinuks install ebaõnnestuda. Või vähemalt nii mind hirmutati. Ja hirmutatav ma olen. Käivitasin vahepeal Windowsi, logisin msn-i, kilkasin oma edusammudest, kasvatasin möödaminnes partitsiooni suuremaks. Aga ju siis on Kubuntu parem kui teised Linuxid kui tal rohkem ruumi vaja läheb (Xubuntu nõudis / partitsiooniks kõigest poolteist GB)
Kahjuks oli ka teine katse määratud mürtsatuse saatel seinas lõppema. Proovi kuidas tahad, Kubuntu ei jäänud rahule ja teatas, et swapi mountimine ebaõnnestus. Peale mitut üritamist tuli mõte kõik senised partitsioonid hävitada (peale Windowsi ja Dell Utility oma muidugi). Kubuntuga kaasas oleva kettanäppimisvahendiga tehtud uued sobisid ja algas failide kopeerimine. Või siis mittekopeerimine, sest silma jäid teated stiilis "selecting files to skip copying". Ja kui Kubuntu oli (mitte)kopeerimisega ühele poole saanud, algas enam-vähem sama müstiline tegevus - "removing packages". Nagu üsna humoorikalt kommenteeriti, meenutasid Kubuntu teated käsilolevate tegevustega natuke sellist mängu nagu The Sims, mis käivitamise ajal kuvab ekraanile selliseid kirju nagu "calculating compatibility matrix" või "enhancing relationships routes" või "disarming ballistic missiles"
Peale üsna pikka ooteaega oli pilt lõpuks ees. Ja milline pilt veel, draiverite paigaldus käis adepti abil kiiremini kui arvata oskasin ja peale käsureale nvidia-xconfig kirjutamist ja graafilise keskkonna restarti oli lõpuks ometi Linuxi keskkonnas Powermizer tööle saadud. Sai muid asju uurima ja avastama hakata.
Draiverite töölesaamise rõõmu kippusid rikkuma veidrad pisiasjad. Olgu, kui on Kubuntu, siis võivad olla ka muud K tähega programmid, kuigi ootasin, et brauseriks on Firefox ja sõnumivahendajaks Pidgin. Sain Konquerori ja Kopete. Töötavad mõlemad kui vihvi leitud, kahjuks ei käinud see ühe hiireklikiga nagu näiteks Xubuntu puhul. Pool miinuspunkti, sest ega tegelikult keeruline ka polnud, aga mugavuse asi. Natuke harjumatu ja ebamugav tundus kogu kubu, aga eks harjub millalgi. Või siis mitte. Pilt, mida Firefox näitab, on hoopis teistsugune kui Windowsi keskkonnas. Aga vist õnnestus kuidagi sobivam font leida.

Peale seda kui pilt ees on (olgu ta siis nii hea või halb kui parajasti viitsid või suudad), on järgmiseks mureks muusika mängima saamine. Kahjuks ei tööta Latitude'i helitugevuse reguleerimise nupud. Hiirega liugurit lohistades saab mingi heli küll kõlaritesse, aga see on vaikne ja hädine. Umbes sama kõva mjäu teeb väline kõvaketas kui läpaka küljest lahti ühendada. "Safely remove hardware" ei peata millegipärast ketta pöörlemist. Veidraid asju ja ebamugavusi ja täitumata lootusi oli tegelikult veel, aga kõik kahvatub ühe suurema probleemi ees. Sellest sai see postitus ka oma pealkirja.
Nii mõnigi ütleb, et Linux vajab töötamiseks vähem ressursse ja säästab seega ka akut. Kui juhtme seinast tõmbasin, näitas Kubuntu, et akut on veel kolme tunni ja neljakümne minuti jagu. Täpselt samades tingimustes (minimaalne ekraaniheledus, töötav wifi, Firefox, MSN, Word) jätkub XP keskkonnas akut kahe tunni võrra kauemaks. Kolm pool tundi viie ja poole vastu? Mjäu.

Mandriva Linux ehk miks Arielid enam tükk aega linukseid ei puutu

Yay, uus Linux! Saab jälle mängima hakata. Lahe, eksole?

Eelmiseks kaheks uuritavaks olid Fedora ja Xubuntu, esimese puhul oli graafikadraiverite install algaja linuxikasutaja jaoks liiga kuradima keeruline, eeldada, et ta rõõmuga graafilisest režiimist väljub, et Xorg vanema versiooni peale mudida, on ehk natuke liig. Xubuntu oli asja petlikult lihtsaks teinud, märgi ainult üks valikukastike ja paramparaa ja hopsassaa. Esimese restardini. Siis pead jõllitama ja nuputama, kas see on ikka tõsiselt mõeldud, kui pakutakse kahte resolutsiooni - kas aasta 89 (SVGA) või aasta 87 (VGA). Lühidalt: vt Truecrypt eelmises Linuxi-postis.

Aga õnneks on Linuxeid veel. Kui kunagi oli tahtmine Linux toppida Saksamaalt pärit Medioni läpakasse, mis uhkusega kandis hellitusnime Kukenikk, oli ainukeseks distroks, mis graafilise kasutajaliidese välja manada suutis, Mandrake. Nime Mandrake enam ei kasutata, aga Mandriva peaks olema sama asi uues kuues. Lootus sureb viimasena, eksole.

Algas polnudki hirmus, Mandriva tuvastas Xubuntust jäänud partitsioonid ja pakkus, et teeb rõõmuga sinna pesa. Nagu hiljem selgus, oli nüüd käes see "ükskord on ikka esimene kord", mil mul õnnestus teha bootloader, milles Windowsit pole. Mõned kahtlased asjad jäid installi käigus silma ka. Valikust "Choose your country" ei suutnud mina leida Eestit. Djibouti - olemas, Kiribati - olemas, Saint Kitts & Nevis - kuidas siis muidu. Eestit ei paista. Ohjah. Vähemalt klaviatuuri seadistamisel oli võimalik õige valida. Kellaaja poole pealt pakuti kas UTC, mis oli 3 tundi vale või siis õige kellaaeg, mis oli, noh, õige. Pärast tagasi Windowsisse kolides oli vahepeal 4 tundi valeks läinud sealne kellaaeg. Õnnitlesin end ka selle puhul ja hakkasin kella-kuue-postitust kirjutama.
Ja oi kui tore seda on XP abil teha peale Mandriva katsetamist. Rahulik ja vaikne. Tuvid kakerdavad rahulikult õues ringi, mitte ei väeta punase pastana muru.
Sest Mandriva oli tõsiselt häirivalt loll ja lollilt häiriv. Kogu installatsiooni saatis üsna tugev white noise, mis õnneks ei olnud protsessori ventilaatori surmalaul või graafikakaardi viimased hetked, vaid tuli kõlaritest. Maha vaigistada ei õnnestunud, aga jäi lootus, et mingi draiver on paigast ära vms ja peale restarti asi paraneb. Sest restardi käskis Mandriva teha.
Peale restarti oli üks üllatustest, et root-kasutajana sisse logida ei lubatudki. Kui midagi muuta tahad, siis sisesta parool ja hakka aga ehitama. Mühina ja sahina ja vastiku valge müra saatel. Helitugevuse reguleerimiskatsed jooksid tühja, isegi "mute" klikkimine ei toonud vaikus ja rahu. Lisaks oli Mandriva installi käigus akut kõvasti tühjemaks imenud ja nüüd tuli mõte juhe seina pista.
See oli viga.
See oli suur viga.
Või siis mitte.
See sahin ja krabin jatontteabmiskuratveel läks kaks korda valjemaks.
Mis tähendas, et Ariel ei hakanudki mingeid uusi pakette ja parandusi otsima, vaid lülitas arvuti lihtsalt välja.
Mis edasi?
Edasi tuli XP plaadi sisestamine ja recovery console ja fixmbr.
Ongi kõik. Ei mingit Linuxit enam.

Truecrypt.
Truecrypt.

(mu truecrypt-fail on kaitstud 32 sümbolit pika salasõnaga)

Ariel installib Linuxit ehk läbikukkumine mitmes vaatuses

Vaene arvuti, mis kõik selle järgnevalt kirjeldatava vaikides välja kannatama pidi, on oma siseelundite poolest selline:
Protsessor: 2.2 GHz T7500
Mälu: 2*1 GB 667 MHz DDR2
Videokaart: 256 MB Nvidia Quadro NVS140 M
Ekraan: 15.4’’ WSXGA+ 1680*1050
Emaplaat: PM965
Kõvaketas: Hitachi 160 GB 7200rpm

Põhjus sellesse Linuxi toppimiseks: ei oskagi täpselt öelda. Vist oli mingi lootus näha keskkonda, kus kõik on imetabaselt lihtne ja mugav ja silmale ilus vaadata. Ja uurida natuke ka netiga ühendumist, ühe pahura säästukompakti puhul, millele Ubuntu Wubi abil otse Windowsisse poogitud, olid vihviga kurvad lood.

Igatahes sai varustatud end üsna mitme plaadiga, natuke ka sellepärast, et mingit veebikirjutist uskudes oleks Core 2 Duo puhul õigem siiski 64-bitise Linuxiga asjatada. Algne plaadikogu koosnes vististi Fedora 9 Live CD-ist, DVD-installikast, lisaks mõlemast 64-bitine variant. Ja lühidalt...the cake is a lie.
Live CD pealt bootides oli Linux üsna ilus. Muidugi, iga hiireklikk põhjustab vigina su plaadilugejas, aga sellesama ühe klikiga sai ka wifiühenduse, väga vähese vaevaga tööle Pidgin, mis oskab nii msn-i kui googletalk’iga rääkida, veebibrauser oli peaaegu sama Firefox, millega Windowsi keskkonnas harjunud (Fedoraga tuli vist kaasa 3.0b5 ja üldse tundub, et linuxis meeldib rebastele veebilehti natuke teisiti näidata. Ja ei, sa ei saa flashi tööle)
Järgmiseks sammuks oli kõvakettast varukoopia tegemine ja tarkvara otsimine, millega partitsioone saaks mugavalt närida. Kuigi Linuxil peaks selline asi endal olemas olema, selgus hiljem, et Windowsi keskkonnas susserdamisest võib tublisti abi olla. Iseasi, kas Paragon Partition Manager võimistandoligi selleks parim vahend on. Esimene muudatus, milleks oli ca 30 GB kettaruumi Windowsi hammaste vahelt kiskumine, et sinna Linux peale panna, läks üsna kiirelt ja kergelt.
Kulmukortsutamised ja kuklakratsimised (millele järgnesid peagi lauanurga närimine, aknalauale maanduvate tuvide surnuks karjumine jms) algasid peale „päris“ Fedorat ehk siis kui sai Live CD-st pärit meeldiva mulje põhjal install ära tehtud.
Kõige esimene küsimus, mis tekkis, oli: „Mis asi see nüüd on?“
Oli nagu Linux, st ta polnud Windowsi moodi, aga kusagil oli mingi häiriv ebakõla. Ja lühikese ajaga tekkis tunne, et Linux on ikka väga käsureapõhine opsüsteem. Asju, mida näppida saaks, leidis esmapilgul üsna vähe ja iga olulisem liigutus põhjustas mingi hoiatuskasti väljahüppamise. „Oled sa ikka kindel, et sa seda teha tahad?“ „Sisesta parool nüüd, sa võll!“ „See tegevus on võimalik vaid root-kasutajana“. Meenutas natuke Vanqishi Vistat, ma ei teagi, kumb neist tüütum oleks. Alguses ei lasknud Fedora ka Windowsi kasutada oleval ntfs-partitsioonil olevate failide ligi. Üsna nõme "our users must protected to be, yes!" poliitika. Osade teadete puhul ei lasknud Fedora ka „Ära mulle seda enam näita“-kasti linnukest panna. Bling-ja-blõnn blingblõnni otsa.
Kuna bluetoothi väljalülimise kohta ma esimese hoobiga ei leidnud, sai sellele öeldud, et ole nüüd kenasti peidus vms. Püsimatu bluetooth suutis vakka olla tublid mõned minutid, siis kargas välja teatekastike, mis huilgas, et bluetooth on nüüd jälle aktiivne. Nojah.
Ja kuigi ma mõne silmatorkimise põhjused välja nuputasin, ei ole siiski tore kui Live CD ja päris install erinevad üksteisest kui öö ja sardooniline (Mis asi on sardooniline? Ma saan aru, et öö on öö, aga...kas see pole üldsegi mitte omadussõna? Midagi merega seoses?) Kui Live CD-ga oli wifisse jõudmine vups ja valmis, siis installitud Fedora ütles „Bang! Disconnected! Fuck off!“ Jah, ühenduse ma sain, aga selleks tuli kõigepealt linnukesi panna (ei, üldse ei ajanud naerma)
Siiski, mingi oma võlu oli Linuxil ka kõiki vajalikke vidinaid paigaldamata. Tundus, nagu liiguks kõik kiiremini ja ka tuvipostiga oma edusammudest raporteerides ilmusid tähed ekraanile juba enne kui ma vajaliku sõna välja suutsin mõelda. Arvuti ise aga oli kuum. Huvitav? Muidugi. Miks oli arvuti kuum? Õige vastuse eest auhinda ei anna, aga millegipärast ei tahtnud Fedora protsessori taktsagedust vähemaks keerata, asi sai vist korda alles peale mingit liigutuste tegemist, jälle vaja netist mingi pakett rebida vms. Fedoras mugavalt kätte saadav Power History aga väitis, et isegi 800 MHz puhul kulutab arvuti umbes 22 W tunnis. Mis elektriarve poole pealt on null, aga... XP-s sai Nvidia graafikadraiveritega kaasa Powermizeri, mistõttu pidas tavaline 6 elemendiga aku keskmise ekraaniheleduse puhul wifit kasutades üle 3 tunni vastu. Lavalys Everesti andmetel oli võimsuseks sel juhul 15-16 W, mis 2.2 GHz protsessori, eraldi videokaardi ja 7200rpm ketta puhul ei olegi vist halb saavutus. Käsitsi nVidia draiverite install? Noh, keegi vihjas, et kui kord asuda Linuxit ise putitama, siis jäädki seda käsitsi iga natukese aja tagant uuendama. Käsuridadega, arvatavasti. Saast? Saast.
Kuna tegevuse käigus tekkis üha uusi ja uusi küsimusi, sai veebis kolatud ja muuhulgas ka Wikipediasse eksitud. Vahepeal olin kusagilt juba lugenud, et Fedora Live CD-l on Xfce desktop, installi puhul aga saad Gnome’i nimelise asjanduse. Mida siis Wikipedias Gnome’i kohta kirjas on:

The GNOME project provides two things: The GNOME desktop environment, an intuitive and attractive desktop for users, and the GNOME development platform, an extensive framework for building applications that integrate into the rest of the desktop. ”
The GNOME project puts heavy emphasis on simplicity, usability, and making things “just work”. The other aims of the project are:
* Freedom—to create a desktop environment that will always have the source code available for re-use under a free software license.
* Accessibility—ensuring the desktop can be used by anyone, regardless of technical skill or physical disability.
* Internationalization and localization—making the desktop available in many languages. At the moment GNOME is being translated to over 100 languages.
* Developer-friendliness—ensuring it is easy to write software that integrates smoothly with the desktop, and allow developers a free choice of programming language.
* Organization—a regular release cycle and a disciplined community structure.
* Support—ensuring backing from other institutions beyond the GNOME community.

Sõna saab Linus Torvalds:
„This "users are idiots, and are confused by functionality" mentality of Gnome is a disease. If you think your users are idiots, only idiots will use it. I don't use Gnome, because in striving to be simple, it has long since reached the point where it simply doesn't do what I need it to do. Please, just tell people to use KDE.“

Ja Ariel ütleb: „Ma tahan Nvidia graafikadraivereid, raisk!“
Aga ei saa. Mitte nii lihtsalt, sa väike rohutirts.
Akende lohistamine käib mingil peaaegu toimival "must use powers"-meetodil, mitte Quadro abiga. Sa näed, kuidas arvuti ei jaksa, aga ei saa kuidagi abiks olla.
Õnneks on päris paljud inimesed sama probleemiga põrkunud ja nett kubiseb vastustest, mis aitavad sind jälle sammu võrra edasi. Rõhk sõnal „jälle“, sest neid samme võib päris palju tulla. Ja graafilisest režiimist väljumist ning käsureal pakettide paigaldamist ja muud taolist Linuxi-võhikule üsna koledat tegevust. Ühe tüütusena jääb seejuures silma, et „Logout“ klikkimine ei toimi, peale mõningat asjatamist näitab Fedora sulle musta ekraani paljude veateadetega ja sa pead käsureale ise „logout“ kirjutama.
Ja kõik see ehitamine ei vii tegelikult kuhugi. Samm nr „liiga palju“ viib sind peadpidi seina – Fedora 9-ga on kaasas Xorg 1.5, Nvidia draiverite installikas aga on nõus koostööd tegema vaid Xorg 1.4.x või madalamaga, niisiis peaks selle trollinimelise asja eemaldama ja käsitsi vanema versiooni lisama. Nagu netist arenduspakettide laadimisest, et ise draivereid kompileerida, veel vähe oleks. Ei, aitäh.
Vähemalt töötab dual-boot. Ma saan Linuxi keskkonnas tuvitada ja Openoffice’is asju kirjutada. Tõsi, selleks ohverdasin F12 klahvi funktsioneerimise, mis lasi mugavalt valida, kas bootida kettalt, plaadilt või muust kohast, mis hetkel kõige õigem tundus. Nüüd tuleb Live CD kasutamiseks BIOS-is boot order ära muuta, sest grub kirjutas asju üle. Võimalik, et tegin ikkagi midagi valesti, aga kui linuxi install peabki olema raketiteadus, siis jäävadki pisipehmikud võidutsema. Noh, teada on, et XP re-install kirjutab omakorda grubi üle, nii et viimasena linux ei naera. Vist.
Parandus: F12 ei kadunud kuhugi, lihtsalt aeg, mille jooksul seda vajutada saab, on kuidagi lühike. Samuti annab Fedora käivitatava opsüsteemi valiku ekraanil väga väikese mõtlemisaja, pilguta silmi ja oledki XP asemel Linuxis.
Kõik see andis kokku teadmise, et tuleb endale toredam linuks otsida. Ja järgmiseks kandidaadiks sai…Ubuntu, mis peaks ka võhiku puhul üsna vähe suitsiidikatseid põhjustama. Täpsemalt siis Xubuntu, millel seesama Xfce, mis Fedora Live CD-I puhul üsna meeldiv tundus.
Fedorast jaoks oli juba 30 GB partitsioon tehtud, nii et lootsin selle nüüd Xubuntule kinkida. Ja Xubuntu partitsioonimeister saatis mu väga koledasse kohta. Kuna Fedora pakkus installil välja, et ta paigutab end vabale kõvakettaruumile, siis sai temast jäänud LVM-i sisse 30 GB unallocated space’i tehtud. Halb mõte, ei toimi.
Väike netiabi, Windowsis posu partitsioonide väänamine ja tagasi uuele katsele.
Ja vigin, niutsumine ja veel paar kärvanud tuvi.
Ubuntu enda help ütleb, et / jaoks peaks piisav olema 150-250 MB. Xubuntu ütles: „Puuks! Mina tahan umbes 1.5 GB!“ Linuxi enda abil partitsioonide suurust sobivaks muuta ei õnnestunud, anti vaid kimp kelmikaid veateateid. Uuesti windowsisse. Paragon Partition Manager hakkab vaikselt urriks muutuma, sest partitsioonide suuruse muutmine käib vaid liugurite abil ning on ebatäpne. Millegipärast surus ta ka asjasse mittepuutuva 150 MB /boot-partitsiooni 32 MB suuruseks, aga õnneks see midagi ära ei tapnud.
Neile inimestele, kel partitsioonide mudimise käigus midagi ära sureb ja arvutit ostes XP või Vista plaati kaasa ei antud, leidub netis ka sõbralik õpetus:
Example request for Windows OS CD / DVD recovery media
You:
"I am about to install Ubuntu Linux and that will change my partition table. I was not given an OS install disk with my system, but a system restore program which is on a hidden partition. If, for some reason, the PC restore tool is no longer able to find the image partition, I would not be able to restore my system. The system restore tools that came with my system are not adequate for my needs. I need an operating system disk. Would you send me one?"
PC manufacturer rep:
"Sure, we'll send one out to you. It should take two or three days for you to receive it."

Kui nüüd lõpuks / 1.5 GB suuruseks tehtud, sai lõpuks ka installiga ühele poole. Mitmes katse see kokku oli, ei oskagi öelda. Ärge laske arvutikaugeid windows-inimesi Linuxi installide juurde.

Siia vahele mahub nüüd ka linuksitesse mittepuutuvat hala.
Office 2003 makrosalvestus on saast. Paste special(unicode unformatted text) läheb kirja niimoodi:
Sub pastespecial()
Selection.PasteAndFormat (wdPasteDefault)
End Sub
Ja tavaline paste on:
Sub pastenormal()
Selection.Paste
End Sub

Et milles siis probleem seisneb? Peaks ju erinev tulema? Esimesel juhul peistitakse sulle paljas tekst, vorminguteta, teisel juhul saad tulemuseks täpselt nii suured ja punased tähed kui veebimeister, kelle lehelt sa kopeerid, heaks arvas.
Ei. Tulemus on täpselt sama. Toreda puhta teksti asemel võidutseb Wordis mingi plöga, täis linke ja meetrikõrguseid tähti. Ja sakilisi alljooni.
Well then... what's orange? If this is red, I wanna know, What's orange?

Ja tagasi Xubuntu juurde. Install läks valutult. Elukas ise on...lage, Openoffice’i asemel on mingi Abiword, et arvutit meelepäraselt seadistada, tuleb jälle tükk aega pakette laadida. Ja oi kui palju restarte. Kes viriseb Windowsi restartimismaania pärast...Xubuntu ei ole parem. Restardid võtavad lihtsalt natuke vähem aega.
Cybernetica „killukogust“:
Margus – „Pagana ubuntsik. Ei tea, kas ma hakkangi nüüd pärast iga rebooti nvidia draiverit installima?“
Alexander – „Huvitav. Windowsi strateegia on see, et pärast iga installi tuleb teha reboot. Ubuntul on siis vastupidi: pärast iga rebooti tuleb teha install.“
Ariel luges, muigas ja unustas.
Mõneks ajaks.
Nvidia draiver hakkas probleemideta tööle. Powermizer samuti. Keskmiselt sai arvuti kuhugi 18 W piirimaile. Kust saaks võrgukaardi välja lülitada kui parajasti akutoitel ja kaabel pole ühendatud, jäi esialgu leidmata. Aga kuna lisapakette saab ka hiljem lisada, vajutas Ariel läpakal kaane kinni ja...
Windowsi strateegia-Ubuntu strateegia. Ubuntu strateegia-Windowsi strateegia. Kahvlid laes ja surnud tuvid.
Järgmisel käivitamisel teatas Xubuntu, et tema ei ei tea draiveritest midagi, tema pole neid näinud, pole teinud, pole nendega siin käinud. Resolutsiooniks pakub kas suuremeelse 800*600 või 640*480. Nvidia xconfig ütleb, et tema ei taha ja tema ei tee, sest draiverid pole. Xubuntu kontrollpaneelil „Restricted drivers“ paistab, et installed ja in use.
Nii palju siis sellest.
Nii palju siis sellest.
Tegelikult oleks tore, kui keegi teaks soovitada amatöörile sobivat linuxit. Midagi, mis ei tapaks midagi ega kedagi. Ja seejuures toimiks nii, et midagi ikka tehtud saaks. Kuigi kui küsida, milleks mul üldse linuxit vaja on, jään vist vastuse võlgu. Võiks ju olla? Ei?
Restarte jätkub tulevikku ilmselt veelgi. Millalgi peaks ka windowsi paging file’i uuesti võimaldama, Truecrypti katsetuste käigus sai see nulli keeratud. Otsest jõudluspuudust pole, tõsi küll, märganud, ju siis 2 GB mälu on ikkagi piisav.
Ah et milleks mulle Truecrypt, mida ma selle abil säilitan?
Roppe sõnu.

ERROR
Your HTML cannot be accepted: Tag is not allowed: meta equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"
Mitu korda peab üht postitust publitseerima?
Väga sobivalt maandus just üks tuvi Cyberi katuseaknale. Ma näen ta perseauku. Varsti näeb seda ka tema.