Seadusekuulekas Zem

    "Õõõh, paras piin on nullist alustada," ägas Zem.
    "Millega sa nullist alustasid siis?"
    "No vaata, see viimane uuendus, eksole, tööarvuti tegi restardi, kodune suri sel ajal, kui ma tööl olin. Ketas täiesti loetamatu."
    "Sa mingeid vahendeid ei ole proovinud, millega faile tagasi saab? Ma olen kuulnud, et tänapäeval on see üsna lihtne, klikid ainult "Next" ja "Next" ja valmis"
    "Proovisin. Next ja next ja eimidagi. Kõige targem senistest arvas, et mu ketas on liiga väike, peaks terabait olema, aga terabait oli tegelikult teine sees olnu."
    "Aga nüüd on sul suurem, onju?" uuris Zem. "Et ei ole halba ilma heata."
    "Suurem, aga aeglasem, sest õiget ei olnud kohapeal."
    "Nojah, aga nüüd on sul vähemalt Padari muusika seal peal."
    "Öömm.. Ot, misasja?" imestas Zem. "Kuskohas, kuidas, miks?"
    "Oh, sa ei lugenud siis või, alles oli uudis, et kõik arvutid ja telefonid lähevad kallimaks, sest seal on nüüd kodumaine muusika peal."
    "Miks, jumal auta, peaks ma midagi sellist tahtma?"
    "Noh, sest, eh, maidea, seal artiklis oli, et Zemonia nendelsamustel, loomeinimestel noh, peaks olema õigus keskmisest suuremale hüvitisele. Et vanasti mahtus kassetile ainult 90 minutit muusikat, aga nüüd kõvakettale palju rohkem. Ja et riik lõpuks hüvitab pika aja jooksul tekitatud kahju," seletas Zem.
    "Kuidas mina riiki puutun?" ei saanud Zem aru.
    "Sina oledki riik!"
    "Oh, muidugi, nüüd olen mina siis ka riik," torises Zem.
    "Kindlasti on seal muud muusikat ka," arvas Zem, "oled sa vaadanud?"
    "Ei," pidi Zem tunnistama, aga asus kohe kaustu lahti klikkima.
    "Mul on praegu veel täitsa puhas install muidu. Kus see olema peaks?"
    "No ma ka ei tea, aga vaata, sul peaks siin terve terabait olema, aga on mingi.. 930 giga või nii."
    "Kae perra," jahmus Zem, "ongi."
    "No käi perse jah, päris suur vahe mu arust," nõustus teine.
    "Kuidas ma selle siit kätte saan? Ja ot, ma ostsin ju mälupulga, et installikas sinna kopeerida ja seal käivitada ja."
    "Mälupulgal oli ka mu arust," vastas Zem, "see oli mingi 3.50Ƶ läpaka pealt, 3Ƶ kõvakettalt ja pool zemooni mälupulgalt vist."
    "Mnjaa, mälupulgal on ka vähem ruumi," teatas Zem veidi aja pärast pettunult.
    "Ot, räägi mulle uuesti sellest kahju hüvitamisest. Mis loogika see nüüd on?"
    "No, vaata, nii nagu mina aru sain, siis kui sa ostad plaadi ja kodus kuulad, eksole, siis on kõik ok. Aga kui sa tahad siis seda autos ka kuulata, siis auto jaoks peaksid sa teise veel ostma, sa ei saa lihtsalt mälupulgale kopeerida ja siis sealt mängida, see on saamata jäänud tulu," seletas Zem, "see tähendab kulu. Kahjum. No tengo dinero."
    "Aga mul ei olegi autos plaadimängijat ju," kortsutas Zem kulmu.
    "No vot, siis praegune diil ongi täpselt õige asi su jaoks. Saad muusikat kuulata, aga ei tegele piraatlusega."
    "Niih, oletame, et ma pean seda heaks ja õigeks," ei jäänud teine rahule, "kuidas ma praegu selle muusika kätte saan, mille eest ma juba maksin? See tähendab, ma ei ütle, et ma seda tahaks, sest kui ma tahaks, siis ma oleks selle juba ostnud, eksole, aga kui ma juba selle eest maksin, kuidas ma ta kätte saan?"
    "Hmmm..." tegi Zem, "ega ma ka täpselt ei tea, aga kui nii võtta, siis praegu oled sa maksnud alles 3.50Ƶ, onju, selle eest nagu ei tohiks midagi saada veel, eriti kui sul on kettal praegu mingi 50 giga vähemalt asju."
    "Ma ostsin ühe viieterase välise ka, igaks juhuks, et oleks mitu koopiat tähtsamatest asjadest."
    "No sinna mahuvad vist videod ka ära lausa," arvas Zem, "aga see on ikkagi alles 6.50Ƶ. Sul on vist originaalplaati ikka vaja."
    "Päriselt või," torises Zem, aga kuna ta niikuinii poodi pidi minema, asi siis see üks väike lisasamm.
    Jäätisega oli lihtne. Lööd lusika sisse ja sööd. Digimaailmaga... mitte nii väga.
    "Seleta nüüd ikka uuesti, kuidas ma nüüd selle plaadiga abil kettalt asjad kätte saan."
    "Oh, ma ka ei tea täpselt," tunnistas teine, "ma ei ole ise proovinud, mul tuleb kogu muusika internetist."
    "Varem ei võinud öelda või?" pahandas Zem, "kas ma täiesti ilmaasjata otsisin plaati?"
    "No ega see nii suur raha ka ei ole ju?"
    "Seda nüüd küll, aga minu aeg maksab rohkem kui see raha. Ja ot, mul on nüüd asjast mitu koopiat? SSD, siis mälupulk ja see ketas, mille ma väliseks ostsin?"
    "Nii palju sul vist ei tohiks neid tegelikult olla," arvas Zem, "see 6.50Ƶ on ikkagi vähem kui muidu muusikat ostes plaat oleks."
    "See saast maksis rohkem jah."
    "Ma ei tea, idee järgi peaks sa vist mingi ära kustutama..."
    "Kuidas ma selle kettalt kätte saan, kui ma isegi ei näe seda?" ei olnud Zem rahul. "Kuidas ma üldse tean, et see muusika on, mitte mingi suvaline huinjaa? Võib-olla on mingi pahavara ja ma olen nüüd osa mingist botnetist."
    "Sa enne kettale formatti ei teinud?"
    "Ei teinud," ohkas Zem.
    Nad otsustasid teha mõned õlled, ehk on õhtu hommikust targem.
    Peale mõne õlle jagu targem olemist tundus kõige parem lahendus hävitada see koopia, mille kuulamiseks niikuinii ühtegi seadet polnud, eks selle kettal või mälupulgal oleva välja kaevamiseks oli ka paremaid päevi veel ees. 

Mugav ja mõnus

     Pekkaniskale meeldis mõelda, et kui suvaline inimene tänavalt peatada ning paluda tal Pekkaniskat iseloomustada, oleks vastuseks: "Pekkaniska on tubli ja uuendusmeelne mees, kes ei karda muutustega kaasa minna, aga on samas püüdlik ja põhjalik, tegemata midagi lohakalt või rapsides."

    Kui konkurent tegi iseteeninduskassa, tegi Pekkaniska iseteeninduskassa. Kui konkurent tegi e-poe, tegi Pekkaniska e-poe.
    Ja Pekkaniska e-pood oli isegi parem kui konkurentidel, sest see rahuldas nii nende vajadusi, kellele meeldis asju internetist tellida, kui nende, kes tahtsid müüjaga suhelda. Kui konkurendid toimetasid tellimuse kliendini kulleriga või saatsid selle pakiautomaati, siis Pekkaniska kliendi tellimuse ladus poe töötaja ostukorvi ja kui klient sellele järele tuli, sai ta kauba eest kohe poes tasuda. Väga mugav ja mõnus!
    Ka Pekkaniska iseteenindus ja kassasüsteem oli parem kui konkurentidel, sest ka nende kasutamiseks tuli müüjaga suhelda. Pekkaniska oli uuendustega kaasa minev, aga ei teinud midagi mõtlematult ja ülejala.
    Kui nüüd Pekkaniskani jõudsid kuuldused, et konkurentidel on klientide jaoks käsiskännerid, millega riiulite vahel kõndides kaupade triipkoodid sisse lugeda saab, teadis Pekkaniska, et ka tema peab nende piiksuritega välja tulema. Kassasüsteemi ta tegi, iseteeninduse tegi, e-poe tegi (õigupoolest ta onupoeg, aga perenimi oli sama, nii et läheb ikka arvesse) - mis see piiksur siis ära ei ole.
    Kuna Pekkaniska ei teinud midagi enne põhjalikult plusse ja miinuseid läbi kaalumata, tuli ta piiksurisüsteem isegi parem (loomulikult!) kui konkurentidel.
    Kui klient poodi tuli ja tahtis kaubad ise sisse piiksutada, registreeris ta kõigepealt end ID-kaardiga, sai siis puldi ning võis asju korvi laduma siirduda. Kui kõik vajalik olemas, sai klient iseteeninduskassas ostutšeki välja printida, asetada kõrvalolevale lauale (puust!), teha sellest fotoaparaadiga pildi (ketiga laua küljes), pildi Pekkaniska e-poes üles laadida, suurele A4-le välja printida (printer oli laual) ning siis sisse skännida (skänner oli ka laual (mis oli puust)). Seejärel tehti sisseskännitule tekstituvastus ja klient saigi oma kaupade eest tasuda. Väga mugav ja mõnus.
    Pekkaniska küll muretses alguses, et fotoaparaadi välkumine ning printerite ning skännerite kärin öösel varblaseid segab (Pekkaniska pood oli ka öösel lahti), aga sellele oli lihtne lahendus - ööseks lülitas Pekkaniska piiksurite kasutamise võimaluse välja. Sellega, et müügisaalis olevad varblased närvi läheks, ei tasunud riskida, sest see oleks omakorda rotte ärritanud ja nii palju jama mingite iseteeninduspultide pärast Pekkaniska küll ei tahtnud.
    Niigi oli tal üks väike probleem, millest ta lähiajal onupojaga rääkima pidi - nimelt ei saanud iseteeninduspuldiga millegipärast sisse lugeda kollase sildiga soodustoodete koode. Ajutise lahendusena pani Pekkaniska poodi hoiatavad sildid (iga riiuliotsa juurde, väga mõnus ja mugav!).
    "Hea PekkaniskaEkspressi kasutaja! Kollase allahindluskleebisega tooteid ei saa skannida. Nende eest tuleb tasuda kassas koos PekkaniskaEkspressi tšekiga."
    Kui Pekkaniska veidi järele mõelnud oli, lisas ta teavituse lõppu "Vabandage!", sest Pekkaniska oli idioot.
    Järgmiseks mõtles Pekkaniska teha tagasiside andmise kampaania, milles osalemise eest loositaks välja auhind. Pekkaniska nägemuse kohaselt pidi see tulema samadest põhimõtetest lähtuv kui ta senised saavutused. Tal oli plaanis iseteeninduskassade juurde kleepida sildid QR-koodidega, mida klient oma nutiseadmega pildistada saaks ning seejärel Pekkaniska e-poes üles laadida jasiis välja printida (laual, mis on puust). QR-koodi skännimiseks vajaliku rakenduse kavatses Pekkaniska samuti oma e-poe kaudu kättesaadavaks teha, seal oleva senise tagasisidevormi jätaks ta küll alles, aga auhinna loosimises osaleks ainult QR-koodiga kliendid, et auhinda mitte devalveerida.
    Ja pealegi oli Pekkaniska uuendusmeelne ja uusi tehnoloogiaid armastav. Ja oleks tobe, kui lauad (puust!) poodides niisama seisaks. Sest need ei olnud odavad.

 

Hädapärane kallerdis

     Elasid kord kolm õde-venda: Ivan Julm XXIII, Ökoliina Sinikäbi ja Juku. Läks aga nii, et nad sattusid inimsööjate külla. "Kui te sellest sillast nii üle saate, et te "Ai" ei ütle, saate koju. Muide, ma panin sinna naelu. Püsti," teavitas pealik neid.
    "Värske sai, näpitsad, põrandavaip ja mingi hädapärane kallerdis. Mida muud on inimesel veel eluks vaja," vastas Ökoliina Sinikäbi.
    Pealik mõtles veidi ja pidi siis nõustuma.
    "Jah, nii võib ka."
    "Bizdets," ütles Ivan Julm XXIII ja nad läksid hoopis kooli.
    Läks aga nii, et Jukul oli kontrolltöö. Matemaatikas. Matemaatika oli Juku lemmikaine, ta unistas tihtis ellest, kuidas ta ülesandeid lahendab.
    Õpetaja jagas ülesandelehed laiali ja jõudis napilt tagaruumi ukseni, et endale võileib teha, kui kuulis oma laua juurest paberi sahinat. Juku oli oma töö juba ära andnud.
    "Juku on nii tark," imestas õpetaja, sest Juku oli tavaliselt loll ja oli ka seekord. Juku oli väga järjepidev.
    "Aga Juku," märkis õpetaja, "sa oled ju ainult esimese ülesande ära lahendanud, kas sa tahtsidki pooliku töö ära anda?"
    Juku vaatas mõtlikult näpitsaid ja raputas siis ehmunult pead: "Ei, ei, ei tahtnud"
    Istus uuesti oma kohale, haaras kirjutusvahendi ja pani aju tööle. Minuti pärast oli paber uuesti õpetaja laual.
    Õpetaja pani pettunult kallerdise tagasi ja vaatas tulemust.
    "Aga Juku, sa lahendasid lisaks ainult viimase ülesande, kes vahepealsed ära teeb? Kas sa tahad kahte saada, Juku?"
    "Oi, ei," vastas Juku, kahmas oma töö ja asus uuesti lahendama.
    Hetke pärast kargas ta püsti ja marssis võidukalt õpetaja laua juurde.
    Õpetaja heitis tööle pilgu ja ohkas.
    "Juku, sa kirjutasid teise ülesande vastuseks oma nime, aga oma nime kohale lehe ülaservas mingi arvu. Ma ei saa kinnitada, kas see oleks õige või vale vastus või millise ülesande õige või vale vastus, aga proovi palun hoolikamalt."
    "Mhmh," nõustus Juku ja asus jälle tööle.
    Töö läks kiiresti, õpetaja ei jõudnud veel vaipagi sirgeks tõmmata, kui Juku juba võidukalt ta ees seisis.
    "Juku, sa vahetasid nime ja vastuse, aga kolmandat ülesannet ikka ei teinud," noomis õpetaja.
    "Oh, vabandust," pomises Juku ning lubas end parandada.
    Parandas, aga.
    "Juku, kolmandal ülesandel on mitu alampunkti, sinna tuleb mitu vastust kirjutada, kas sulle juba selgeks ei saa, et poolikut ei tasu ära anda?"
    "Saab," kinnitas Juku, "märkasin, sain aru, võtsin teadmiseks, aga näe, meelest läks. Vabandust, kohe teen paremini."
    Kui õpetaja kolmanda võileiva lõpetanud oli, hakkas tal tasapisi tekkima tunne, et midagi on valesti. Juku istus ikka veel oma laua taga.
    "Juku, praegu on kontrolltöö aeg, sa pead ülesanded lahendama, mitte Tiktoki videoid vaatama."
    "Oh, õige küll," tunnistas Juku, "täna on kontrolltöö."
    Ta lubas kohe-kohe kõik ära teha ning oligi veidi aja pärast paberi lehvides õpetaja laua juures.
    "Juku, sa kopeerisid kolmanda ülesande esimese vastuse kõigi järgnevate juurde. Igal alamülesandel peaks ikka erinev, õige vastus olema."
    "Tõsi," kinnitas Juku, "peaks küll."
    Järgmisel versioonil ta tööst olid kõik kolmanda ülesande vastused erinevad. Neljanda ülesande vastuseks oli Juku kala joonistanud.
    "Juku, joonistatud kala ei ole kindlasti õige vastus," teatas õpetaja.
    Ja Juku vastas: "Ei ole jah."
    Ning oli hetke pärast tagasi, silmad lootust täis.
    "Mida vi...vabandust," pahvatas õpetaja, "miks sul neljanda ülesande vastuseks päris kala on? Miks sul üldse kala vastuseks on? Miks sul üldse kala kaasas on?"
    "Ei tea," vastas Juku, "tuli kusagilt."

Ja kui sa nüüd mõtled, et kus siin puänt või nali üldse on, siis nali on selles, et maksumaksja maksab Jukule iga õige vastuse eest.

Pruuni triibuga vikerkaar

Ariel piiksutas toote ära, sirutas käe korvi järgmise järele ning märkas siis, et tuluke posti otsas oli kurjakuulutavalt punane.

"Hm," tegi ta, hindas pilguga juba piiksutatud kaupade asetust alusel ja tegi mõned kohendused. Kui kaup selles suures plastkastis, mille pood kaaluplaadile lisanud oli, et käruga iseteenindusse sõitvad ostjad ka kõik ära piiksutada saaks,  liiga serva lähedal oli, võis tuluke punaseks minna. See polnud Arieli enda väljamõeldis, ta oli kunagi kuulnud, kuidas üks müüja nii ostjale seletas. Et kaal ei mõõda täpselt, kui kaup sellel ülerippuval osal on.

See oli tegelikult üsna kaval turvameede juhuks, kui mõni kaval ostja kauba valesti kaalub ja nii odavamalt proovib pääseda, pidi Ariel nõustuma.

Kunagi oli iseteeninduskassade juures olnud küll sildid, mis manitsesid käruga sinna sõitmast, aga need olid ammu kaubakastide taha peidetud. Kumb enne tuli, kas kaubakastid või plastkastid, ei suutnud Ariel enam meenutada.

Õnneks ei läinud väga kaua, kuni müüja Arieli tulukese uuesti roheliseks võlus ja Ariel piiksutamist jätkata sai.

Sellega ühel pool, puutus ta maksmise alustamise nuppu ja ekraanil tuli kiri "Asetage kott kaalule"

Ariel oli segaduses, sest ta polnud mingil viisil välja näidanud soovi kotti kaalule asetada ja tal polnudki kotte, mida ta asetada tahtnuks. Seljakotti koos seal oleva Ebolaga kasti toppida ju ometi mõistlik poleks.

Ebola vehkis peaga nii innukalt, et taskulamp laperdas.

Ariel vaatas küsivalt talle otsa.

"Ära pane mind kaalule," ütles hääl ta peas, "turvakaalutlustel."

"Ära muretse," julgustas Ariel ning vajutas nuppu "Kutsu müüja"

Tuluke läks punaseks ja kui müüja teisega rääkimise lõpetanud oli, tuli tõesti kohale.

Ariel laiutas nõutult käsi, müüja leppis kottide puudumisega ning tuluke läks jälle roheliseks.

Väga üürikeseks ajaks kahjuks. sest katsel maksta oli seis endine.

"Oh, müüjat peab ootama," ütles keegi ning Ariel vaatas üle õla. Teises kassas oli samuti tuluke punaseks läinud ning Ariel teadis, et see tuli sellest, et ta teise ostjaga samal ajal maksta üritas. Või täpsemalt - arvas, aga seniste kogemuste põhjal oli see üsna hea arvamine.

Tõenäoliselt turvameede, sest see oleks ikka päris halb, kui kahe või enama ostja maksed kuidagi sassi ja sõlme läheks. Mõne minuti pärast oli teise ostja kassas tuluke uuesti roheline ja veel natukese ootamise järel ka Arieli oma.

Ta lähendas oma pangakaardi terminalile, see mõtles natuke ja teavitas siis: "Makse tagasi lükatud."

Ning tegi tulukese punaseks.

"See on sellepärast, et aeg-ajalt tuleb PIN sisestada," teadis Ariel. Oluline turvameede, et keegi su leitud kaardiga su arvet tühjaks ei ostaks.

Mõne aja pärast kohale jõudnud müüja kinnitas seda oletust.

Ta avas oma kaardiga töötajatele mõeldud menüü ning näitas Arielile seal olevat teadet "PIN-koodi vaaditaan: lisää PIN-koodi, sinä loodok"

Teistes poodides sai peale kaardi ja PIN-iga maksmise vajadust PIN-i sisestada ilma müüjat ootamata, aga tõenäoliselt oli see mingi turvameede, millele teised ettevõtted mõelnud ei olnud. Laiskusest või ihnusest, kes seda täpselt teab.

Ariel lükkas kaardi terminali, aga PIN sisestamise asemel sai ta jälle vaadata kirja "Makse tagasi lükatud"

"Tulge teise kassasse," ütles müüja ning tõmbas iseteeninduse alale punase lindi ette. Ootamatult  lõksu jäänud Ariel vaatas murelikult ringi. Haarata kaubad sülle ja väljuda väravate kaudu? Jookseks turvamees ta maha? Pugeda punase lindi alt läbi? Mis üldse toimus?

"24/7 avatud Prismades töötavad iseteeninduskassad turvakaalutlustel kella 8–23," oli kommunikatsioonijuht Rull kunagi ajakirjanikele öelnud. Mis on aga täpsemalt need turvakaalutlused, seda Rull avalikult öelda ei tahtnud, turvakaalutluste üks osa selles seisnebki, et neist avalikult detailselt ei räägita, vastasel juhul pole need abinõud peagi enam turvalised.

Kas asi oli selles, et kell oli juba üle kesköö? Samas oli Ariel korduvalt käinud suvalisel ajal öösel ostmas ja kassad olid täiesti lahti, kunagi oli nende juures olnud ka hoiatus, et need ei tööta natuke enne ja mõned minutid pärast keskööd, mis nagu lükkaks selle 8-23 asja nagu ümber, aga...

"Su korvis oli liiga vähe Rainbow tooteid," sosistas Ebola, "jookse!"

Kui erutusega võõrsõnad segamini lähevad

 

Rosemug

    "Nägin unes, et olin maal," ütles Zem, "sind ei olnud."
    "Kuidas sul ka läinud viimasel ajal? Rasked ajad."
    "See oli imelik aeg, Zemmeline oli ka seal, kuigi poleks pidanud olema. Sa mäletad Zemmelinet, eksole?"
    "Mäletan," ohkas Zem.
    "Ei, seda teist."
    Zem mõtles natuke.
    "Seda teist mäletan ka."
    "Ma olin väike, kui ma viimati seal olin. Sellest on nüüd juba 30 aastat vist. Ja me tulime metsast ja tal oli kass kaasas, me kandsime teda kordamööda süles. Ja kuulsime rongi häält, kaugelt kandumas."
    "Ma ükskord jalutasin ühega," ütles Zem, "aga ma ei mäleta, miks. Tavaliselt mina metsa ei lähe. Aga kassi ei olnud."
    "Natuke oli veel päikest puulatvadel ja me rääkisime igasugu asjadest, olulistest ja vähem. Zem oli just auto korda saanud ja arvas, et teeks ühe väikese romantilise tripi neljakesi, kuni veel valgust on. Käiks allikatel. Pakiruumist tuli lihtsalt asju vähemaks visata. Ja siis see kass võttis kelgu ja vedas selle künkale. Tead, selline imelik kass oli, ma ei tea, mis sorti. Alati, kui teda vaatad, on teda üks, aga muul ajal kaks. Ja siis ta tuli tuhinal alla, pikk liug, lainetav, ja kui lõppu jõudis, ütles "Ajee."
    "Ajee."
    "Ma tahtsin olla tema, aga.."
    "Ot ot oot," katkestas Zem.
    "Mida?"
    "Mis asi on... kelgu?"
    "See on selline asi, millega sõidetakse, noh, " takerdus Zem, "mööda.. see tähendab, alla, peamiselt, selline lapik. Kui tuleb... ja sa istud sinna peale ja sõidad. Künkast. Ja jope serva alt tuleb külma. Ma tahtsin olla tema."
    "Ei, aga see, Zemmeline, eksole," küsis Zem, "kuidas tal läinud on?"
    "Ma tahtsin olla tema," kordas Zem igatsevalt, "sõita alla, see naer... Aga ma ei saanud, see hajus ära, see sulas üles, seda ei olnud enam. Ma ei saanud."
    "Miks sa seda lille närid?" uuris Zem.
    Zem vaatas lille, keerutas seda üht- ja teistpidi ning pahvatas siis: "Sest see on sinine! Veel lolle küsimusi?"
    Zem neelatas ning veel ja vastas: "Ei."
    "Ja siis ta kuses, käpad kukla taga, oma nime... sinna. Maha. Ise mingit viisi ümisedes."
    "Timmu Bröögats?"
    "Timmu Bröögats," noogutas Zem, "ja ma mõtlesin, et mida ma teen siin üldse. Niimoodi, tasapisi. Vaata, poliitikud on eeskujuks meile kõigile, eksole. Kui sul midagi hingel on, tuleb see välja öelda, sirge selja ja selgete silmadega. Seisukohad on seisukohad, eksole?"
    "Nõus," kinnitas Zem.
    "Siseminister on munn."
    Zem sügas mõtlikult nina, kohendas end aiatoolil ning kummardus siis ettepoole.
    "Vaata, sa lubasid kunagi, et ma saan su vana murutraktori endale, kui sa uue ostad ja vana enam vaja pole? Eksole? Mäletad? Selle punase."
    "Punase," vastas Zem.

Karma police

     Pea õieli otsas traaviv Zem ei märganud kohe autot, mis kiirust aeglustas, et mõnda aega ta kõrval sõita.
    Sireeni niuksatus aga oli üsna hea tähelepanupüüdja ning Zem haaras selle tähelepanupüüdja ja ehmatas end selle abil pulgaks.
    "Nüüd on pekkis," oli tal selge, aga ühtegi head mõtet peale seda enam ei tulnud.
    Siis pööras ta sujuvalt, kohe kindlasti mitte kohmakalt, auto suunas ning palvetas, et ta silmist ei paistaks süüd ja meeleheidet.
    "Tere!", viskus ta kurgust kraaksatus.
    Aken sõitis suhinal alla ning Zemi vaatasid politseniku tõsised ja uurivad silmad.
    "Tere," kordas Zem, seekord ei olnud see kraaksatus, Zem ei olnud isegi kindel, kas ta mitte ehk nüüd liiga vaikne ei olnud. Ütles ta midagi või liikusid ainult huuled?
    "Tere," ütles ta kindluse mõttes veel kord.
    Siis kerkis ukseserva tagant püstine pöial.
    "Hea töö," ütles politseinik, "Garmin oli faking värdjas."
    Aken sõitis üles tagasi ning auto minema.
    "Head aega," ütles Zem ja seekord ei kuulnud teda kindlasti keegi.

Garmin police

    "Ot, mis?" imestas Zem.
    "Kuidas?"
    "Aga miks?"
    "Aga nii ei saa ju..."
    "Ööö..."
    "Meie finantsteenuste haldamise platvormiga optimeerid oma finantsteenuste pakkumist, ja seda kogu teenuste elutsükli vältel," oli kodulehel kirjas olnud, aga mida see tähendas? Mis on optimeerimine?
    Et teadasaamiseks, mitu protsenti moodustab X Y-st, jagad Y X-ga ja kuulutad päeva lõpetatuks? Sest kui X=10000 ja Y =100000, see ju isegi töötab? Et ümardamine käib nii, et sa lihtsalt lõikad maha üleliigsed komakohad, et saada inimestele arusaadav summa, nt 23.11? Et on täiesti OK, kui sa edaspidi teed kõiki tehteid sel viisil optimeeritud summade ja protsentidega?
    Polnud olemas ohet, mis oleks piisavalt sügav, et sellega ropendamist asendada.
    Väljas oli aastaaja kohta uskumatult entusiastlik päike. Park, milles see päike erivärvilisi lehti silitada sai, polnud ülemäära kaugel.
    "Ma lähen jalutama," otsustas Zem, "parki. Ja see on ilus ja rahustav ja lehed sahisevad jalgade all ja siilid."
    Olgu, võib-olla keset linna siile pole, aga lehed, veesilmad, sillakesed, kumerused, lohukesed - kõik olid olemas.
    Zem seisatas korraks riidekapi juures, aga otsustas siis, et jopet pole vaja. Ega rahakotti. Isikut tõendava dokumendi libistas ta siiski taskusse, juhuks, kui siil ikkagi on ja suur ja kuri. On vähemalt, mille järgi riismeid tuvastada saaks.
    Zem ei teadnud, et ka seda pole vaja.
    Park tervitas Zemi soojalt ja sõbralikult. Linnud näitasid ette kuidas põõsastes sahmida tuleb, päikesejänkud kilkasid tiigikestel, aeg-ajalt liugles mõni leht graatsiliselt maa suunas ja tegi kohale jõudes väga väga vaikselt "Mmm-mmm.... Aaah."
    Siile ei paistnud, aga see oli täiesti okei.
    Ühtäkki kostis kohe Zemi kõrvalt hekist mingit raginat ja sahmimist ja siis lendas sealt välja mingi tont, lehed ja prügi pilvena järel.
    "AAAEGH!" ehmus Zem, aga kargaja polnud keegi, keda aaghidega häirida saaks.
    "Jjuhuu! Tubli! Tubli! Tublitubli! Tubli! Pane veel! Ma vaatasin juba, et oled 2 tundi paigal olnud, aga näe, liikuma hakkasid! Juba 1500 sammu juures, väga hea!"
    "Eee... vabandust, aga... kes," küsis Zem, kel oli kahtlane tunne, nagu ta peaks tundma kedagi, keda ta väga tunda ei taha.
    Aga teine polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Sul on vaja veel kahest trepist üles minna," kuulutas ta ning hakkas ümber Zemi ringe jooksma, "aga said just pool sammude päevanormi täis! Tubli, sa polegi nii ludri nagu  ma kogu aeg arvanud olen! Tee nüüd mõni kiirem samm ka, paks päevakoer, noh, läheb läheb läheb, kamoon!"
    Zem jätkas oma tsimaruke ebaviisakalt põrnitsevat äratundmiskatset, aga edutult. Siis raputas ta veidi segaduses olles peas ning kiirendas sammu, lootes, et tegemist on mingi eksitusega ning kontakt jääb põgusaks ning mitte sügavalt traumeerivaks.
    Tont polnud keegi, kelle käest kiirema sammuga pääseks.
    Ta jätkas Zemi jälitamist, teda samaaegselt erinevate ergutuste ja laitmistega loopides.
    "Kehalise õpetaja, mu kunagine gümnaasiumi kehalise õpetaja," tabas Zemi ühel hetkel äkiline valgustatus. Pagan.
    Aga miks?
    "Vabandust, aga ma pean," proovis ta teisest ettevaatlikult lahti saada, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellest nii lihtsalt lahti saaks.
    "Pead, pead, ma tean, pead trenni tegema! Kiiremini, kiiremini! Tempo üles! Noh!"
    "Vaadake, ma tahaks rah," aga kehalise õpetaja polnud keegi, keda huvitaks, mida Zem tahab.
    "Hopp, hopp, hopp, läheb läheb läheb, nii võib sust veel asja saada! Tubli, pool kilomeetrit juba jälle juures!"
    Zem mõtles siilidest. Ja kastanitest. Kilpkonnadest, jaanalindudest, kängurudest, karudest.
    "Juhuu, sa oled juba eesmärgi kahekordselt ületanud," kiitis kehalise õpetaja.
    "Mille ma ületanud olen?"
    "Eesmärgi!"
    "Millise eesmärgi?"
    "Kahekordselt!"
    "Ma ei saa aru," pomises Zem.
    "Sa oled eesmärgi kahekordselt ületanud," kordas kehalise õpetaja, "pane aga edasi!"
    Zem vaatas abiotsivalt ringi ning suundus siis lähima pingi poole. Võib-olla kui ta lugema hakkaks, saaks teine vihjest aru ja.
    Kehalise õpetaja polnud keegi, kellele lugemised loeks.
    "Mis sa teed nüüd!" ahastas ta. "Jälle istud! Alles sa istusid! Mis sinust saab nii, kohe liikuma!"
    Zem proovis lugeda. See ei olnud õnnestumisele määratud katse.
    "Kas sa kuuled kas sa kuuled kas sa kuuled!" päris kehalise õpetaja.
    "Mida ma," ärritus zem, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Kas sa kuuled, kuidas su süda rasvub! Türa sa istud siin, sured siia pingile maha nagu rott, kogu mu vaev asjata! Normaalsed inimesed jookseks ringi, saaks lapsi, jookseks veel! Raisk, sa ei suudaks normaalseid lapsi tehagi, sa lõdvik, su tütar oleks hamster ja poeg oleks poole peaga! Äh, mis ma seletan, sa ei jõuaks naisele järele joostagi, ammugi veel maha murda!"
    Tühi pilk Zemi silmis oli tühi. Isegi raamat ei peegeldunud neis.
    "Mul läheb kõht tühjaks, kui ma sind siin istumas vaatan!"
    "Tore," mõtles Zem.
    "Mõnikord tuleb mul nälg, kui ma järgin, kuidas sa magad," teavitas kehalise õpetaja, "!"
    "Aargh," urises Zem summutatult, kargas püsti ning alustas sörki kontori suunas tagasi.
    Aga kehalise õpetaja polnud keegi, kelle eest ära joosta saaks.
    "Tubli tubli tubli, läheb läheb läheb, pulss juba üle 120! Vuu huu, kiiremini kiiremini kiiremini!"
    "Tubli, siis saab teiselt poolt üles joosta, "rõõmustas ta, kui Zem suuna kallakust alla tiigikese poole võttis, "tasase maa peal jooksevad ainult pirukad!"
    "Jaa, see on hea kivi, raske! Lisaraskustega on trenn kohe topeltpluss hea, pane veel, pane veel!!"
    Ja Zem pani veel.

X-flies

     Zem luges üle enda ees olevad ajakirjanike mikrofonid, köhatas hääle puhtaks ning kuulutas: "On täiesti ja ümberlükkamatult kindel, et Zemi lehma viisid ära tulnukad. Jutud mingist valgest kaubikust on hülgemöla ja selle ajajatega tegeleme kohe konkreetselt ja kategooriliselt. Mina ei näinud seal mingit kaubikut."
    Kusagil kaugel kaugel, seitsme dimensiooni ja paralleeluniversumi taga, proovis keegi teine enam-vähem sama väita, aga teda ei kuulatud.
    "CUT!!!!!!!11!!" röögatas Režissöör ning kirves langes.
    Kaadervärk kägises ja ulgus, tõrva ja sulgedega kaetud Fox Mulder alustas paraboolset teekonda Külmale maale.

Deadfool

    "Aga nii ei saa ju," ahastas Zemmeliine, "kõik teavad ju, et mul on samanimeline kaubamärk kaitstud."
    "Kas see taotlus mitte alles menetlemisel ei ole?" uuris Zem.
    "See ei ole minu süü, kui siin riigis kõik asjad nii aeglaselt käivad, ma esitasin selle juba üleeile."
    "Ja see on klass 3 ehk ravitoimeta kosmeetika ju, mitte mobiilseadmete tarkvara ja rakendused?"
    "Klass 9 on ka!" kinnitas Zemmeliine.
    "Seep on mobiilirakendus?" imestas Zem.
    "Ma kavatsen oma äpi ka teha, aga nüüd ma ei saa, sest nimi on juba võetud."
    "Äpi?"
    "Jaa, mul on veebileht ka, tädipoeg Zem tegi, tema arvutis nägi see suurepärane välja. Ja nüüd, kui kõik tahaksid mu äppi tõmmata, siis tõmbaks nad kogemata samanimelise, aga täiesti vale asja. Ja minu arust ei peaks viiruste vastu üldse võitlema, kui minu tooteid kasutada, siis on ka tervis tugevam. Ma testin oma tooteid ainult inimeste peal ja need sobivad kasutamiseks ka veganitele."
    "Mhmh, jah, muidugi," pomises Zem.
    Miks temal kunagi nii ei vedanud, et ta saaks kirjutada artikleid näitlejatest, kes pluusita filmifestivalile lähevad? Miks Zemil kunagi ei vedanud?
    Zem ei teadnud, aga Zem oli kurb.
    "Need seebid, need lõhnavad hästi, eksole? Ma võtaks siis ühe."

Deadcool

    "Minu mehel on superteemantlaserpüss, millel on tuhat padrunit salves," teatas Zem ning joonistas igaks juhuks salve veidi suuremaks.
    "Aga minu mehel on kuue toruga megalaserkuldpüss, millel on kaks tuhat padrunit," kuulutas Zem, "minu mees võidab!"
    "Kaks tuhat padrunit ei mahuks salve ära," kahtles Zem.
    "Need on lindis!"
    "Aa."
    "Kõikidel headel püssidel on lindid," teadis Zem.
    "Aga minu mehel on suurem," alustas Zem, aga teine blokeeris ürituse kohe eos.
    "Enam suuremat ei jaksaks keegi kanda."
    Mõnda aega joonistasid nad vaikselt.
    "Minu mees," tuli Zem uue ideega, "läheb ajas tagasi, nii et ta võidab enne, kui su mees oma püssi valmis saab."
    "Nii ei saa! See ei ole aus, kuidas ta ajas tagasi saab?"
    "Ta tegi ajamasina."
    "Mu mees tulistas ajamasinat oma püssist, nii et kõik plahvatas!"
    "Mu mees tegi igaks juhuks kaks ajamasinat, sest ta teadis, et su mees esimest hävitada tahab!"
    "Mu mees tulistas teist masinat ka oma kuldlasermegapüssist!"
    Siin oli uut plaani vaja ning Zem oli õnneks kiire mõtlemisega: "Mu mees oskab ajas tagasi minna ilma ajamasinata!"
    "Kuidas?"
    "Ta jookseb hästi kiiresti ümber maa ja paneb selle teistpidi pöörlema ja aeg käibki teistpidi!"
    "Eee," venitas Zem.
    "Päike tõuseks teiselt poolt ja õhtul ja siis tuleks hommik alles."
    Zem oli tast vanem ja targem ning nii pidi Zem tunnistama, et selle loogika vastu ta ei saa. Vanade järgiproovitud võtete kasutamine töötab aga alati.
    "Mu mees tulistab su meest enne kui ta jooksma hakkab! Kuue toruga!"
    "Mu mees teadis, et su mees teda kogu aeg tulistada tahab, tal on kuulikindel vest," vangutas Zem pead, "see ei tööta, mu mees läheb ikka ajas tagasi ja tulistab esimesena."
    "Mu mees tulistab teda ajas tagasi minevate kuulidega, need lendavad tagurpidi ja su kuulivest ei tööta!"
    "Nrgh!" tegi Zem, tasapisi olid nad jõudnud punkti, kus üksteise ületrumpamine läks järjest keerulisemaks ja hakkas meelest minema, kust asi üldse alguse sai.
    "Mu mees jookseb tagurpidi ja su tagurpidi lendavad kuulid ei lähe mu mehe kuulivestist läbi."
    Zem ei tahtnud alistumist tunnistada, aga peale kuue toru polnud tal midagi lauale käia. Mõnda aega joonistasid nad vaikides.
    "Sellest saaks jumala ägeda filmi, teadsa," ütles Zem äkki.
    "Mhmh," vastas Zem, siin polnud vaielda midagi.
    "Mõtle, kui äge oleks, kui kõik läheksid kinno ja siis kõik reklaamid oleks meie film!"
    "Ja film oleks ka meie film!"
    "Mhmh."
    Zem kolis paberi puhtamasse nurka ja asus kino joonistama. Ja reklaame, peamiselt reklaame, kus oli mees ja püss ja kõik need torud, aga tagurpidi.
    "Mis selle filmi nimi oleks?" oli üks takistus veel teele jäänud.
    Zemid mõtlesid veidi aega.
    "Supermän?"

Yandex.Cumbucket

12-01-02

    Kõik teadsid, et neil ei ole kiire, sest juht oli nii öelnud, ning kõik teadsid, et juht räägib ainult siis, kui teab, millest räägib. Sellepärast ei tekitanud järjekordne möödatuhisev auto kelleski hirmu millestki ilma jääda.
    Nende autol oleks võinud õigupoolest lehvida loosung kirjaga “Me ei hiline kunagi, õige aeg on siis, kui kohale jõuame.” See on hea juhtlause, kui sa just ise pole see, keda fakti ette pannakse.
    Räägiti vähe, polnud selline päev, mil saabuda avatud akendest rõkkava “Imperial marchi” saatel. “Valküüride lend”? Ta pani selle asemel veidi kerget muusikat.
    Täna oli parim päev… parim päev milleks? Siniallikatele sõitmiseks.
    Kummid sahisesid, tuul silitas uksi ja aknaid, auto libises läbi aja ja asjade.
    “Rabarebane,” viipas K vasakule.
    “Imelised inimesed,” näitas ta teisele poole, sest tal oli silma selliste asjade märkamiseks.
    “Pood,  saed ja rattad.”
    Turtsatus.
    Teed läksid järjest kitsamateks ja käänulisemateks. Lombid, roopad, väike muda. Päike paistis hoopis teisiti, lindudel oli palju öelda, õhk lõhnas ebaloogiliselt esimeste lillede järele.
    Siis võttis K jala gaasipedaalilt, auto veeres veel veidi ning peatus siis. Keset teed istus midagi suurt ja pruuni, kergelt imestunut, sest üks neist poleks pidanud seal olema. Karu omakorda poleks pidanud pruun olema, aga on lihtsam olla karu, kui sa pole kaks sinist täppi.
    Mõnda aega vaatasid nad mõtlikult üksteisele otsa, siis viipas karu käpaga.
    “Näe, vaata,” ütles ta, “siit läheb valesti.”

Lutene

    Seda, et ta enam universumi võnkesagedusega ei ühildu, taipas Zem kohe peale silmade avamist. Silmad sügelevad, universumi võnkesagedus, selge. Ometi olid tal just selliseks puhuks ostetud kuldaväärt väga väga erilised kristallid ja kivikesed, mida ta igal õhtul enne voodisse heitmist täpselt kasutusjuhendi järgi paigutas.
    Zem hõõrus silmi sõrmenukkidega, siis patja, siis terve peopesaga ja lillelisemaks ei läinud midagi.
    Kui ta lõpuks nägemise taastada suutis, oli pilt selge. Niivõrd, kuivõrd selge see pilt nüüd olla sai, aga kindel oli see, et ta padi on kaetud uneliivaga.
    "Mähke värk," oli Zemi kõige intelligentsem esimene mõte, või vähemalt oli see esimene, siis tuli raev.
    Mismõttes nagu on tema kallid kivikesed kõik laiali pudenenud, mõni liivaks, mõni niiskeks pastaks. Mitu aastat neil garantiid pidigi olema... ja siis taipas ta, et polnud seda kordagi küsinud ei enne PIN-i sisse toksimist ega pärast.
    "Tõuse, Zem, söö ja tapa!" urises ta salateadvus, mis tegelikult oli kõrva sattunud kivi, aga mingit lootust seda kätte saada nüüd küll ei olnud.
    Zem põrnitses nuga, mis oli tõenäoliselt viimane vahenditest, millega ta üritas, ning teadis siis, et ta peab minema ja seda võimalikult paljudesse suskama.
    Aga siis hakkas ta jalgade pealt sügelema ning ta teadis, et see on märguanne ta alateadvuselt, et ta teeb liiga impulsiivseid otsuseid ja soovib midagi liiga kiirelt enda ellu tuua.
    Võib-olla tõesti, võib-olla tõesti.
    Võib-olla ei olnud koridori tormamine enne riietumist kõige kaalutletum mõte, aga hei, kui ta külma käes siniseks tõmbub, saab ta mängida auruvedur Thomast.
    "Tšuu-tšuu," tegi ta ning ta käed käisid justkui iseenesest. Kust talle juba teine nuga kätte sattunud oli, polnud vist enam oluline.
    "Zem The Tank Engine, choo-choo, Zem The Tank Engine." Tankimootor Zemi ootasid ees head ajad.
    Sest nüüd hakkas sügelema ta parem jalalaba, mis tähendas, et Zemi on ees ootamas kellegi juurde minek või kohtumine, mis osutub kasulõikavaks.
    Siis hakkas sügelema ta vasak jalalaba, mis tähendas täpselt vastupidist. Kedagi on ees ootamas Zemi juurde tulek ning see kohtumine saab olema täis ebaõnne.
    Siis hakkasid sügelema reied, mis sümboliseeris vajadust ellu millegi uue toomist, ning Zem teadis, et peab mõtlema selle üle, mida ta oma ellu igatseb, et saaks hakata selles suunas tööle.
    Ta mõtles natuke, aga siis hakkasid sügelema ta põlved. Alguses parem, mis tähendas head õnne, ja siis vasak, mis tähendas halba õnne.
    Järgmiseks oli kord sügelevate käte käes ning Zem järeldas sellest, et ta nõuab ellu liiga palju teiste käest.
    Kaela sügelemine ei olnud hea enne, sest see ennustab ette haigestumist, millegi vale söömist. Zem ei olnud veel midagi söönud, mis võiks teda haigeks teha, aga kuna ta kõht sügeles, teadis ta, et see on märk kostitamisest ja lõbusast seltskonnast, mida ta võib peagi kogeda.
    Mida tähendab see, kui suurtükk sügeleb, tankimootor Zem ei teadnud, sest nüüd sügeles ta juba niipalju, et raske oli keskenduda. Sügelevad kulmud tähendavad et nina sügeleb seest sügeleb nina, sügelevad huuled, lapseuudised suurtükk suurtükk selja keskosa negatiivsed mõtted probleemid probleemid sügelus sina ei pea minu ees seisma ega sa mingi gandalf ole raisk andestamine andestamine veri veri vasak õlg ja kõrvast.
    Ta silme ees virvendas mingi teade, ta tahtis seda lõhki rebida, aga ei saanud, ei saanud, ta pidi end sügama, need noad, need noad.
    Siis hakkas sügelema ta pea ja see tähendas, et ta mõtetesse on tulemas mingi head idee, mingi hea idee, mingi hea idee.
    Ta sirutas käe ning kirjutas paberilehele räpakalt ning laialivalguvalt: "Zem oli siin. Zem ei olnud."

Tehniline viga

"Tehniline viga tekib siis, kui selle tekitab tehnik"
    - Kükametsa vanasõna Valge Klaar 2019

Ehk siis - kui aku vahetuse järel telefon enam tööle ei hakka (tehniline viga!), siis võib kliendile tagasi pakkuda katkist telefoni või remonti 365€ eest.

Edith Piaf: Kuulsin, et sel vaesel 5S-il on hing siiski sees, lihtsalt laadimiseks on vaja kasutada juhet, mis ei ole originaal. Sellise põneva probleemi puhul on remondihind ehk isegi õigustatud.
*läheb ja tutvub uute 6S hindadega. Oih.

Edith Piaf2: Kui telefoni aku pärast uue vastu vahetamist vähem vastu peab, on viga selles ekraanis, mille küla sepp kunagi sinna sisse peksis ja üldse mitte originaal ei ole. Loogika ütleb, et kõike eelnevat arvestades peaks uue aku samuti küla sepp tegema ja paigaldama (muide, vana-menekondia keeles tähendab 'valge klaar' kubemeõuna ning Ariel, Lenor, Face, Cif ja Bono teavad, mis see on, aga sina ei teaaaaaaaaa. Epilepsiaaaaa).

Bolt. Usain Bolt

    "Vaata, et sa teerulli alla ei jää," manitses Zem ning lükkas gaasi põhja.
Zem üürgas nagu ratta peal, mis ausalt öeldes oli veidi põhjendamatu, sest rattast oli asi kaugel, ta oli lihtsalt märkimisväärse koguse köie abil kookoniks seotud.
    Sellest kohast veidi eemal seisis üks teine Zem ja silmitses bussipeatuses olevat suurt plakatit, mille keegi oli abivalmilt eemalduva bussi tagaotsa järgi kujundanud. Tartu oli üldse abivalmis linn, sest bussipeatuses seisis Zem just seepärast, et ta katse jala õiges suunas liikuma hakata peatati abivalmis politseiniku poolt, kes vehkides ja viibutades meelitas Zemi pilgu ta käes olevalt plakatile, millel kirjas "Ära lase end vägistada, mine teistkaudu."
    "Ei mina küll maha jää," rahustas Zem bussi tagaotsa ning vaatas igaks juhuks peatusesse kleebitud sõiduplaane.

    Liin 25 bussiplaanil äratas veidi Zemi tähelepanu, sest miks peaks keegi tegema liini, mis ainult kord päevas raudteejaama Ihastega ühendab. Aga võib-olla oli see plaan mõeldud inimestele, kes ei tahagi korraga liini kõigi väljumiste kohta infot saada.
    Väga jabur see mõte ei olekski, sest elektrooniline tabloo, mis lähiajal väljuvaid busse näitab, oli just sellistele inimestele mõeldud. Kui varem kuvati iga buss eri real, siis nüüd vudisid tekstid ühel real paremalt vasakule, et mitte ärritada neid, kes võib-olla ei tahagi kõiki väljumisi korraga näha. Või liinide nimetusi, sest tähthaaval peatuseid lugeda on ju palju ägedam.

    Bussi tagaotsal oli lisaks veel "Vaata uusi sõiduplaane www.tartu.ee/liinivõrk" ja see oli väga teretulnud ja abivalmis, et lisaks peatusesse kleebitud sõiduplaanidele peatusesse jõudnud inimene neid väga mugavalt oma nutiseadme abil veebist vaadata sai.
    Antud veebiaadress suunas Zemi abivalmilt ümber lehele, kus ta mugavalt kõikide liinide väljumisi PDF-kujul vaadata sai. Välja arvatud nr 25, mis millegipärast puudu oli, aga võib-olla oli see leht mõeldud neile, kes ei tahagi korraga kõikide liinide kõiki aegu näha.

    "Võib-olla on nr 5 tegelikult liin 25, sest 5 sõidab ka Ihastesse ja ehk mõeldakse inimestele, kes ei tahagi korraga liiga palju infot (nt kogu liini numbrit) näha," oletas Zem ning avas telefonis peatus.ee lehe, et vaadata, kas liinide marsruudid langevad kokku. Nr 5 peal klikkis ei kuvatud seal ühtegi peatust ega kellaaega ning Zem jõudis järeldusele, et ju siis 5 ongi 25.

    Aga mugav oli see siiski ja Zem sai väga lihtsalt aru, kuidas kõige lihtsam on jõuda sinna, kuhu ta tahab, sest Tartu üheksast bussiliinist tervelt kaheksa ühendasid omavahel Ihastet ja Tartu vanglat. Üheksas liin ühendas linnavalitsuse vanglaga ja Zem leidis, et see on väga mugav ja abivalmis, kui igaüks saab kiiresti ja mugavalt sinna, kuhu tal vaja on.
    Kui bussi nr 12 kõlarist peale lugematute arvu ringteede ületamist (ringteed on ägedad!) lõpuks "Kasteheina - lõpp-peatus" kostis, astus Zem bussist välja. "Järgmine peatus - Ihaste" teatas selle peale kõlar ja see oli kummaline kahel põhjusel. Esiteks pidi nr 12 kaardile joonistatud punase triibu ja muude LV poolt ohtralt jagatud materjalide põhjal tuldud teed tagasi sõitma, aga ju siis mõeldi ka neile, kes ei taha iga kord samamoodi sõita. Zem leidis, et see on täiesti OK. Teiseks oleks selle suuna, kuhu buss nüüd läks, järgmine peatus olema Lõkketule, aga võib-olla mõeldi ka neile, kes ei tahagi, et buss igas peatuses peatuks. Võib-olla oli järgmiseks peatuseks ülejärgmine, et kiiremini jõuda järgmise ringteeni, sest ringteed on ägedad. Eriti ägedad on need ringteed, mis on nii väikesed, et buss kurvi kahel rattal võttab, sest siis rõõmustavad ka need, kellele ei meeldigi, et kõik neli ära mahuvad. Ihaste peatuse lähedal olev ringtee polnud nii äge kui uus Lammi ja Pallase ristile ehitatu, aga ringtee oli see ikkagi.
    Järgmisel päeval suundus Zem teise peatusesse, sest uusi asju proovida on ikka lahe. Seal avastas ta, et lisaks tartu.ee/liinivõrk on olemas ka aadress tartu.ee/buss ja see oli väga tore ja abivalmis, sest peatuses olev elektrooniline tabloo ei kuvanud midagi. tartu.ee/buss lehel olid abivalmilt lingid peatus.ee reisiplaneerija ning sõiduplaanide juurde, millest teine suunas abivalmilt avalehele nagu esimenegi, mitte Sõiduplaanid>Linnaliinid>Tartu, sest võib-olla tahaks tartu.ee lehel olija Tartu bussiliinide asemel hoopis Kükametsa omi vaadata. "Selliseid inimesi on," teadis Tartu ja see oli väga abivalmis ja teretulnud, et Tartu ka nende peale mõtles, sest ikkagi heade mõtete linn.
    Zem navigeeris end osavalt ja mugavalt liini nr 11 väljumiste lehele ning nägi, tal on valida Ihastest alustades lausa kahe suuna vahel: Ihaste-Kesklinn ja Ihaste-Tartu vangla. Teine langes suuresti esimesega kokku, sest kesklinna läbib see liin niikuinii, aga võib-olla kõik inimesed ei tahagi näha liini lõpuotsa, kuhu nad niikuinii sõita ei taha.
    Liin nr 11 sõitis üle kahe ringtee ja Zem otsustas, et kui võimalik, tuleb ta sellega ka tagasi, sest ringteed on ägedad.

    Õnneks nr 11 oli pendelliin, sest on ka inimesi, kellele ei meeldi kogu aeg ringiratast sõita, nii et Zem pidi naasma hoopis bussiga nr 12.
    "Nr 12 - väljumas" luges ta veidi hiljem tabloolt, mis väga mugavalt ja abivalmilt töötas. Bussi nr 12 ennast küll ei paistnud ning lõpuks kadus see liin lihtsalt tabloolt.
    "Võib-olla oli see nähtamatu buss," arvas Zem, sest võib-olla on ka neid inimesi, kellele ei meeldi ühesugused bussid. Tartu.ee lehel oli mugavalt ja abivalmilt kuvatud küll uute busside kujundus, mis oli Tartule harjumuspäraselt punane, aga hetk tagasi oli peatuses just seisnud sinakas buss, tõenäoliselt neile, kellele ainult punased bussid ei meeldi.
    5 minutit hiljem oleks inimene, kellele meeldib esimesel võimalusel uus buss leida, ilmselt liikunud mõnda teise nime Kesklinn kandvasse peatusesse, mida oli abivalmilt ja mugavalt 6, et leida mõni teine buss, sest kõik teavad, kuhu kõik bussid viivad (välja arvatud üks), aga Zem ei olnud üks neist.
    Zem seisis peatuses ja mõnurles.
    "See kõik on täpselt sama kvaliteetselt ja kasutajasõbralikult teostatud nagu kombeks arvutimängutööstuses toredaks tavaks saava
micro-transaction-and-subscription-based-early-access-triple-a-dumbfuckery puhul," mõtles ta.
    Samas oli ta natuke kurb, sest siin paistis nii palju kasutamata võimalusi. 2.49 € eest tellida nt kahe peatuse korraga vahele jätmine. 0.29€ eest lisatiir ringteel. 1.29€ eest uste lahti hoidmine 2 sekundit kauem. 6.18€ eest kuus värviliselt trükitud teatmik nende parandusmuudatustega, mis on nii halvad, et neid tõenäoliselt ei tehta. 0.79 eest lisasuunad liinile nr 11: Ihaste-Eeden ja Ihaste-Ihaste. 5.11 eest riidest müts kirjaga "I'm with stupid."
    Siis saabus buss, Zem astus sisse, uksed sulgusid, Zem mõnurles edasi.

Õli

On kahte sorti juunihommikuid - täiesti normaalseid, neid, mil sa seisad murul ja mõnurled, ja neid, mil taevast mingit saasta sajab. On kolme sorti juunihommikuid - täiesti normaalseid, neid, mil sa seisad murul ja mõnurled, neid, mil taevast mingit saasta sajab, ning neid, mil sa ei saa aru, mida sa parajasti vaatad.
Zemil oli parajasti see hetk, kus ta tahtnuks millegagi otsast alustada, sest tal oli neljandat sorti juunihommik. Ta varbad olid murus ja ta mõnurles, aga ta uneähmis silmad ei suutnud või tahtnud aru saada, mida ta parajasti vaatab. Heki ääres oli koer, mis oli täpselt seda sorti koer, mis oleks tema oma, kui tema koer oleks seda sorti, kel oleks kaks saba. Ühte neist proovis koer hädiselt liputada ning teine rippus maa suunas nagu seda teevad sabad, mille mõistlikuks toimimiseks ajuressurssi ei jätku.
Zem kissitas ühte silma ning kallutas ühte kätt, mille tulemusena nirises murusse, täpselt sinna, kus ta mõnurlevad varbavahed, juunihommikust kohvi.
"Sssssaast," pahurles Zem, ja saastaks võinuks seda nimetada küll, aga asjale, mis meenutas kaltsuvaipa, mille koer ära söönud on, ta ikka veel nime ei leidnud.
Ta pingutas kõigest jõust, et oma hommikust normaalset sorti hommikut teha.
"Meeli," pomises ta ning läks tuppa tagasi, lootes sealt leida nii teise nime kui viisi maailm sest saastast vabastada.
"Lepson."

Ma teadsin, et Eurovisioon on lihtsalt kattevari tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Hola, ¿cómo estás?

    Mu spämmikausta sisu on juba pikemat aega üsna igav. Suur osa teemadest on seotud droonide ja konditsioneeridega,  Andrea, kes järjekindlalt iga 7 päeva tagant saatis kirju teemareaga "Past due invoice reminder: #123", hoolikalt iga kirjaga järjekorranumbrit suurendades, läks ühel hetkel rikki ja jäi kinni #763 juurde.
    Üsna igav, spämmiks märgitud kirjade arvu suurenemisel sinna kausta kiikamine meelitab maksimaalselt välja ükskõikse heh-i.
    Aga siis ma pühendasin tavaliselt veidi rohkem tähelepanu ühe hispaaniakeelse kirja teemareale ja sellest kasvas välja sõnumivahetus täis absurdi ja segaduses ekraani jõllitamist.
    Kiri algas " Tenemos una oferta que dibujará una sonrisa en tu rostro. Ahora mismo puedes obtener 3 meses completos de Premium..." ja oli täis linke, mis lähemal uurimisel viitasid täiesti ausalt Spotifyle. Mis ilmselt on Hispaania ettevõte, kuigi kirja jaluses on "Spotify AB, Regeringsgatan 19, 111 53, Stockholm, Sweden"
    Ja see ei ole mitte esimene selline kiri. Kõik Spotifylt tulnud kirjad on spämmis ja hispaaniakeelsed.
    Gmail kuvab "Why is this message in spam? It's written in a different language than your messages typically use." ja pakub võimalust klikkida "Report not spam", aga muidugi ei kavatse ma seda teha, sest "Escucha música sin conexión." on mu silmis sama hea kui "Go from “limp noodle” to “man of steel” in less than 2 days."
    Loogiline oleks Spotify veebilehel oma konto seadetes määrata, et "no mas correos en español, bonito por favor", aga sellist võimalust ei paista.
    Google, avita!
    Google avitab ja ütleb, et sarnase probleemiga on inimesed hädas olnud juba aastast 2015, võib-olla varemgi. Ainukeseks lahenduseks oleks ära muuta oma asukohariik, mis Premium konto puhul käib nii ja ainult nii https://support.spotify.com/ee/article/How-can-I-change-my-country-setting/ järgi nii:
    1. Cancel your subscription.
    2. Wait until your account reverts back to the free, ad-supported service at the end of your current billing cycle.
    3. Log in to your account page.
    4. Click EDIT PROFILE.
    5. Scroll down to Country and select your new country from the dropdown list.
    Note: Your new country only shows when you’re actually there.
    6. Click SAVE PROFILE.
    7. Resubscribe to Premium using a payment method issued in your new country.
    Pardon my spanish, but what the actual fuck.
    OK, teiseks lahenduseks oleks võtta ühendust https://support.spotify.com/contact-spotify-support/
kaudu, nemad kindlasti lahendavad mu mure.
    "Oi, tere Spotify abiliin, ma saan juba pikemat aega kirju, mis tunduvad olevat päriselt teie saadetud, aga on... (trummipõrin)... hispaania keeles. Välja pakutud lahendus on muuta oma asukohariiki, aga kui mu praegune riik Eesti annab tulemuseks hispaania keele, kuhu ma siis kolima peaks, et inglise keelt saada? Mongooliasse?"
    "Yes, that's correct. Spanish is the only language available in your country. This is the reason why you've been receiving notifications in Spanish."
    Ee... Äää... Öö... Möh. Ee... Ääää. Miks.
    "It's been several minutes since I've heard from you. Unfortunately, just so you know, if I don't hear from you in the next minute, I will have to end this chat so I can assist other customers. You still there?"
    "Yes. Yes, I am. I'm just slightly confused and dumbfounded. I don't understand spanish. All emails from Spotify end up in spam because that's the language I never converse in. Could you flip some switch in settings or smth?"
    "Spanish is the only language available in your country right now since it's the primary language in your country."
    "Spanish? Really? In Estonia? Have we been invaded by Spain? That Eurovision thing, that was just a distraction, a cover to do something really nefarious, wasn't it? Now what? Should I change my last name to Sanchez? Please advise."
    "You can try to change the language on your online profile by going to this link https://www.spotify.com/account/overview/ and clicking the flag icon on the lower right of the page. However, there's no guarantee since Spanish is the only available country on your account. Also by doing so, it won't still change the language on the email notifications that you're receiving."
    "Of course I can live with all those emails going to spam. Or unsubscribe and not receive them at all but..."
    "I'm still working on this. Please bear with me a little bit longer, and stay on this screen so we don't get disconnected."
    "Ok, I'll keep on bearing. (grr? rawr?)"
    "It wouldn't be another language since your country must match the primary language on it."
    Well. Fuck.
    "Umm... I would guess that people who understand English here outnumber the ones that speak Spanish um... Ten to one? Hundred to one? How come is the primary language Spanish? Have a wiki link - https://en.wikipedia.org/wiki/Estonia#Languages"
    "Yes, I understand. As mentioned, we won't be able to change the locale on your country since it's the only available language on your country. There's no option on your account that the locale can be changed to English."
    Well. Fuck.
    "I guess I'll uncheck all the boxes in notification settings then. I know developing software is difficult but this is... ugh. kthxbye"
    "Rest assured that everything will be forwarded. We're always aiming to improve our features so I hope you’ll continue to use it and find it gets better in future.
    Thanks for chatting with me today. Take care and bye for now."
    Mul on kuri kahtlus, et "aiming to improve" annaks tulemuseks "sihin, et pissida su jalale", kui seda piisav arv kordi lasta Google Translate'il inglise keelest hispaania keelde ja tagasi tõlkida, aga las jääda neile nende optimism, et alates 2015 (või varasemast) probleemiga tegelemine on nad lahendusele piisavalt lähedale viinud.
    Adiós, pendejos.

Kui keegi neist kokaks hakkaks, oleks sa surnud

Windowsi tänase uuendamise progressiprotsendid graafikule joonistatuna:

Kui keegi kõik uuendused ühele üldisele pildile prooviks visualiseerida, oleks tulemus tõenäoliselt midagi sarnast, sest...

Such success. Much qaulity. Wow.

Kordamine on ema

Ma usun, et nii mõnigi on korra või paar mõnda sõna korrutama jäänud ning avastanud, kuidas see järjest tobedamana kõlab ja kaotab lõpuks igasuguse tähenduse.
Otselot. Otselot. Otselot. Otselot. Otselot. Otselot. Otselot. Otselot. Otse-lott. Ot-see-lott. Karibuu. Karibuu. Karibuu. Karibuu gorn. Sõnavabadus. Hulknurk.
Räägitakse, et see töötab ka teistpidi. Korda midagi üha uuesti ja uuesti, kuni sa taipad, et öeldu on ülim tõde, ning on lihtsalt hämmastav, et sa selle peale varem ei tulnud.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Nüüd on meil selge garantii sõnavabadusele, õpetamisele ja veebi loomingulisusele.
Ma armastan Andrus Ansipit.