"Meil on laiemat kasutust vaja," arvas Zem, "muidugi on põhjust uhke olla, aga kui liiga kauaks paigale seisma jääda, ootab pärast sama saatus ees kui eelkäijaid."
"No valimised suutsid nad sellega ju ära teha?"
"Tõsi," möönis Zem, "aga lõpuks vajus kogu nende süsteem unustusse. Sest distantsilt lugemist nende kiibil polnud. Lisanud nad siis kasvõi magnetribagi... Ja valimised, noh, ei tohiks ka praegu probleemiks olla."
"Valimised? Ei tea, kas ikka saaks," kahtles Zem.
"Vabalt. Kasutajale palju lihtsam, pole vaja endale lisaks veel mingit riistvara muretseda, vajalik seade oleks valimisjaoskonnas olemas. Piiks-piiks ja hääl tuleb!"
"Jah, ja siis süttib kas roheline tuluke või punane, sõltuvalt sellest, kelle poolt sa hääletasid!" rõõmustas Zem.
Zem rüüpas lonksu teed, mõtles ja nõustus: "Jah, saaks teha näiteks mitu hääletusseadet, kandidaadi A poolt hääletajad võtaksid ühte järjekorda ning B poolt hääletajad teise. Aga sellega on praegu aega, valimised olid just ära ju. Ja see on selline harv ja ühekordne tegevus, midagi püsivamat oleks vaja."
"Foorid!" pahvatas Zem.
"Foorid?" kergitas Zem kulmu.
"Jaa! Läheb inimene ülekäiguraja juurde ja tsi-tsing! kohe süttib roheline tuli!"
"Kuule, see on päris hea mõte. Siinkohal pean märkima, et see ühildub suurepäraselt ka meie kavadega liiklusummikuid vähendada. Teeme jalakäija elu lihtsamaks - kõnni ainult õigesse kohta ja saad automaatselt lubava fooritule. Lubavad on head, mmm."
"Põhimõtteliselt!" läks Zem elevile. "Põhimõtteliselt saaks nii teha, et Zemville'i registreerinule põleb roheline tuli kaks korda kauem!"
"Hea mõte, tõepoolest. Vajalikud andmekogud on juba olemas ja see oleks veel üks hea põhjus end ausalt linna registreerida, kui niikuinii siin töötad. Ma küll registreeriks."
"Või siis päriselt maalt kopitamast ära tulla."
"See tuleks lõppkokkuvõttes päris odav ju," arvas Zem, "lugejad saaks paigaldada nendesse samadesse korpustesse, kus praegu needsamused nupud nagu sees on blb, ja ei olegi vaja mingit erikuradima disaini tellima hakata."
"Supermegakaval," muheles Zem. "Porgandid!"
"Porgandid?"
Zem põrnitses veidi aega segaduses oma teetassis ujuvat mulli ning küsis siis uuesti: "Porgandid?"
"Kord kuus kõigile tasuta porgand!"
"Mu tee sees on mullid..."
"Põhimõtteliselt! Zemville'i elaniku porgand võiks olla kuidagi parem olla ja pilved."
"Zemville'i registreerinule eelteritatud porgand!"
"Jaa!" rõõmustas Zem.
"Jaa!"
"Jaa!"
"Jaa! Jaa!" kilkasid Zemid üksteise võidu ning panid pead kokku.
Mitte et kiibid nende peas nii paremini suhelnud oleks, aga lihtsalt oli soojem ja meeldivam olemine.
teisipäev, 5. märts 2013
reede, 25. jaanuar 2013
Aga Hitler...
Ariel vedas end voodist välja, uimerdas veidi ringi ning avastas siis, et vahepeal oli skaibiaknasse tekkinud küsimus.
"Kuidas saada skaip ilma pisipehme kontota kaheksale?"
"Hm, kas kaheksal pole kontot või skaibil?" mõtiskles Ariel.
Win7 peal on elu ilus, üks skaibikonto on nö isiklikeks vestlusteks ja seotud MSN Live või Windows Live või misiganessellenimion kontoga (juhuks, kui mõni kunagine MSN kontakt tahaks midagi öelda või vastupidi ((mis on üsna vähetõenäoline)), teine käivitub /secondary võtmega ja on töövestlusteks. Kas Win8 peal on... kuidagi teisiti? Hm... Hmm...
Väike guuglimine viis järgneva lingini: https://support.skype.com/en/faq/FA12202/how-can-i-sign-in-to-skype-for-windows-8-with-different-skype-accounts
"You can sign in to Skype for Windows 8 with different Skype accounts either by creating separate Windows 8 user accounts or by setting up a Windows 8 local user account."
"You can sign in to Skype for Windows 8 with different Skype accounts either by creating separate Windows 8 user accounts or by setting up a Windows 8 local user account."
"You can sign in to Skype for Windows 8 with different Skype accounts either by creating separate Windows 8 user accounts or by setting up a Windows 8 local user account."
What. The. Flying. Fuck.
Ainuke vabandus sellele jamale, mis Microsoftil olla saaks, on "Aga Hitler..."
"Kuidas saada skaip ilma pisipehme kontota kaheksale?"
"Hm, kas kaheksal pole kontot või skaibil?" mõtiskles Ariel.
Win7 peal on elu ilus, üks skaibikonto on nö isiklikeks vestlusteks ja seotud MSN Live või Windows Live või misiganessellenimion kontoga (juhuks, kui mõni kunagine MSN kontakt tahaks midagi öelda või vastupidi ((mis on üsna vähetõenäoline)), teine käivitub /secondary võtmega ja on töövestlusteks. Kas Win8 peal on... kuidagi teisiti? Hm... Hmm...
Väike guuglimine viis järgneva lingini: https://support.skype.com/en/faq/FA12202/how-can-i-sign-in-to-skype-for-windows-8-with-different-skype-accounts
"You can sign in to Skype for Windows 8 with different Skype accounts either by creating separate Windows 8 user accounts or by setting up a Windows 8 local user account."
"You can sign in to Skype for Windows 8 with different Skype accounts either by creating separate Windows 8 user accounts or by setting up a Windows 8 local user account."
"You can sign in to Skype for Windows 8 with different Skype accounts either by creating separate Windows 8 user accounts or by setting up a Windows 8 local user account."
What. The. Flying. Fuck.
Ainuke vabandus sellele jamale, mis Microsoftil olla saaks, on "Aga Hitler..."
esmaspäev, 6. august 2012
Ussiaugud
Ariel põrnitses mõtlikult viimasel ajal popiks saanud tähekombinatsiooni, mis nagu nakkushaigus mööda linna levis ning mida ühistransport vältis nagu tuld, kehitas õlga ja suutis tükk aega mõelda hoopis muudele äärmiselt idiootsetele asjadele, kuni lõpuks kontoris Postimeest lugeda otsustas. See ei mõelnud küll oma peaga, vaid vahendas Tallinna häälekandjat Pealinn, ent selgemaks sai asi siiski.
Nimelt saab tänavu suvel saab linn juurde ligi 20 kilomeetrit ühistranspordiradu, mis kõik koonduvad ühtseks linna läbivaks ühistranspordiradade süsteemiks.
Transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa sõnul pidid seni sõitjad just ummikute tõttu ühest linna otsast teise sõites vahepeal ümber istuma. "Kui kogu bussiradade süsteem tööle hakkab, saame luua rohkelt liine, kus näiteks reisija saab sõita otse Õismäelt Lasnamäele," ütles Rüütelmaa. Pealegi andvat ühistranspordirajad olulise aja kokkuhoiu autosõitjate ees.
"Jippii," rõõmustas Ariel ning kujutas ette, kuidas ta Delta Plaza juurest Linnu tee peatusesse sõidab, peale väikest vahepeatust edasi Kadaka selveri juurde ning seejärel sealt ühe jutiga autobussijaama.
Kodanikualgatuse korras otsustas ta progressi kiirendada, ostes piisava kogust valget värvi.
Nimelt saab tänavu suvel saab linn juurde ligi 20 kilomeetrit ühistranspordiradu, mis kõik koonduvad ühtseks linna läbivaks ühistranspordiradade süsteemiks.
Transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa sõnul pidid seni sõitjad just ummikute tõttu ühest linna otsast teise sõites vahepeal ümber istuma. "Kui kogu bussiradade süsteem tööle hakkab, saame luua rohkelt liine, kus näiteks reisija saab sõita otse Õismäelt Lasnamäele," ütles Rüütelmaa. Pealegi andvat ühistranspordirajad olulise aja kokkuhoiu autosõitjate ees.
"Jippii," rõõmustas Ariel ning kujutas ette, kuidas ta Delta Plaza juurest Linnu tee peatusesse sõidab, peale väikest vahepeatust edasi Kadaka selveri juurde ning seejärel sealt ühe jutiga autobussijaama.
Kodanikualgatuse korras otsustas ta progressi kiirendada, ostes piisava kogust valget värvi.
esmaspäev, 14. mai 2012
Roheline - see on suurepärane
Ariel sügas mõtlikult nina.
"Sellest lähtuvalt on Eesti Testijate Liidu eesmärgiks pakkuda, võimaldada ja elavdada testimise alase informatsiooni, oskusteabe ja kompetentside arendamist, levikut ja teadvustamist. Oma eesmärgi saavutamiseks plaanime pakkuda testimise alast haridust, mis baseerub ISTQB ühtsel õppekaval. Eesmärkide paremaks saavutamiseks oleme liitunud rahvusvahelise testimise hariduse eest hea seisva organisatsiooniga International Software Testing Qualification Board," oli ETL veebilehel kirjas.
Justnimelt ISTQB levitamisega üritaski Ariel parajasti tegeleda, ülesandeks kohendada koolitusmaterjale ning teha need huvitavamaks, ilusamaks, seksikamaks jne jne, säilitades kogu selle teoreetilise osa, mida absoluutselt igaüks teadma peab, kui tahab testija olla.
Ülesanne polnud just kõige lihtsamate killast. ISTQB Foundation Level pole eriti paks raamat. Juba ise eksamiks valmistudes tekkis kahtlus, et sama raskusastmega küsimuste arv, mis kataks kogu materjali, on üsna piiratud. Võib-olla seetõttu korjati eksamiruumist väljujatelt ära kõik, millele nad ülesannete lahendamise käigus midagi kirjutanud olid.
Luua uus õppematerjal, mis oleks parem kui seniste koolitajate oma? Või siis odavam, juhul kui paremat ei saa? Teistsugune, kui paremat ei saa? Hm. Keeruline. Kui küsimuste arv on piiratud, siis ehk on piiratud ka erinevate koolitusmaterjalide arv, mida sama algallika pealt teha saab? ISTQB-st välja ei tohiks ekselda, see oleks ketserlus. Panna slaidid lihtsalt teise järjekorda?
Kuidas üldse meelitada inimesi maksma 800€ koolituse eest (veidi rohkem, kui on parem koolitus, või veidi vähem, kui päris nii head ei saa), kui on teada juhtumeid, kus eksami tegi ära ka filoloog, laip (tõsi küll, üsna värske, vähemalt ruumi sisenedes veel tervitas, väljudes mitte) või kartul (jah, kord tuli eksamile tõepoolest kartul, keedetud kartul. Selgus, et tal on vajaminev summa eurodes olemas. 159.80. Tuli ainult näpp sisse pista ja urgitseda). ISTQB Certified Tester Foundation Level eksam koosneb 40st valikvastustega küsimustest, millele vastamiseks on aega 75 minutit. Kartul sai probleemideta vajaminevad 26 punkti 40-st ja sertifikaadi kätte. Räägitakse, et suure osa ajast veedab ta lihtsalt klaviatuuril lebades, umbes nii nagu kingad seda teevad, aga absoluutselt mitte. Võimalik aga, et tegemist on lihtsalt kurjade kuulujuttudega.
Võib-olla oleks kõige targem alustada lihtsalt raamatu tõlkimisest, sest seal, seal räägitakse tomatitest. Ja pärast vaadata, mis edasi saab.
Hetk hiljem otsustas Ariel, et parem oleks alustada hoopis ISTQB kodulehelt ja Wikipediast saadud üldise infoga. Kõige parem sissejuhatus on asjalik sissejuhatus. Ja siis alles panna olemasolevad slaidid teise järjekorda.
Wikipedia järgi: "The International Software Testing Qualifications Board (ISTQB) is a software testing qualification certification organisation that operates internationally. Founded in Edinburgh in November 2002, ISTQB is a non-profit association legally registered in Belgium."
"Testing qualification certification organisation...," trükkis Ariel, keel püüdlikult suunurgast väljas, "...non-profit association..."
See oli ka enam-vähem kõik, mida Wiki öelda oskas, seetõttu klikkis Ariel artikli lõpus olevat linki "Official website".
"The ISTQB® has built the most renowned scheme for certifying software testers.
As of December 2011, ISTQB® has issued over 200.000 certifications in more than 70 countries world-wide, with a current growth rate of approximately 10.000 new certifications being issued per quarter.
Benefits for individuals
ISTQB® certified testers:
* Gain independently assessed knowledge and skills.
* Increase their marketability throughout the industry.
* Have greater career opportunities and increased earning potential.
* Can add the "ISTQB® Certified Tester" logo and credential to their resumes.
* Are recognized as having subscribed to a code of a Code of Ethics."
Ariel otsustas panna selle info koolitusmaterjali esimeseks slaidiks. Tõstab usaldusväärsust.
Slaidiks number 2 sai kolleegi poolt valmis tehtud pauerpoindist võetud loetelu olulisematest standarditest.
"Huh, see olemasolev pauerpoint on ju hea küll," mõtles Ariel, "miks ja kuidas ma selle paremaks peaks tegema?"
ISTQB Level esimese peatüki kohta oli 48 slaidi, millest 13 rääkisid fundamentaalsest protsessidest ja planeerimisest/kontrollist.
Ariel avas faili "ISTQB_Foundation_Level_koolitusmaterjali_koostamisplaan_14-05-2012.docx" ning kirjutas "Kokku 45 slaidi, 15 planeerimine ja kontroll"
Talle tõesti meeldisid planeerimine ja kontroll. Ja selles lõigus oli ka kõige rohkem korralikku, sisutihedat teksti. Arielile meeldis korralik, sisutihe tekst ilma liigse lobata. Arieli lemmikteos oli "Riigi Teataja".
Aga kuna koolituse sihtgrupiks olid need, kes veel testijad pole, vaid inimesed tänavalt, pidi löögi pehmendamiseks lisama ka slaide, kus asjad olid tavainimesele kenasti arusaadavaks tehtud, võrreldes testimist nt autojuhtimise või tomatitega.
"We have time-boxed the testing to two weeks to stay in the project budget -> The tomatoes have a good shelf life. The tomatoes are cheap or good value for money."
"Kui tähtajad lähenevad ja eelarve on lõhki minemas, kärbi testimist," kirjutas Ariel, "nii saad parima toote vähima raha eest"
Ariel otsustas sama põhimõtet rakendada ka slaidimaterjalil.
Mis tähendas netist leitud pauerpoindi hülgamist ja keskendumist raamatule. Kõrvale heidetud materjal oli niikuinii kahtlane, näiteks slaid "Miks testida?" oli kaks korda, esimeste hulgas ning ka lõpus, ja antud vastused polnud päris samad. Vastused peavad alati samad olema. Testimine pole distsipliin, mis salliks ebamäärasust.
Samuti oli seal mingi graafik, mille tõlgendamisega Ariel veidi jänni jäi.
"Hm, testimise käigus leitud vigade arv langeb märgatavalt 6. reliisi ajal. Juba viienda ajal leitakse rohkem vigu review-de abil kui testimisel. Ja kümnendaks on "failures in live use" joon ilusti nulli langenud," mõtiskles ta. "Milleks alles lõpus kärpima hakata, kui selleks ajaks oleks niikuinii olnud mõistlik lõpetada? Kui on teada, et aega ja raha pole, oleks tark kohe alguses prioriteet Z määrata."
Võimalik, et ta oli lihtsamat teed minna püüdes tõmmanud netist mitteametliku pauerpoindi, mis sündinud teab kelle isetegevuse tulemusena. Lõppude lõpuks pidid koolitajad tegelikult akrediteeritud olema. Vaid ISTQB-ga kooskõlastatud materjalid tagavad selle, et need on enam-vähem identsed ja korralikult raamatu põhjal. Samas aga ei tohiks materjalidesse kõige tähtsamat kirja panna, sest kui keegi pahatahtlik neid levitaks, ei saaks enam raha küsida. Mitteametlik pauerpoint, mis tal oli, oli kindlasti sabotaaž, honey-pot.
Seejärel kiunatas ta valuliselt, taibates, et kirjutas "viga", kui korrektne oleks "defekt".
"Error->fault (bug, defect)->failure" ehk eesti keeles siis "viga->defekt->rike".
"Tõlkimine on raske," oli Ariel sunnitud tunnistama ning otsustas parem ära lõpetada poolelioleva testimise.
See oli lihtsam tegevus, sest testlood oli ära kirjeldanud arendaja ise ning Ariel pidi ainult veenduma, et asi töötab. Nagu ISTQB-st meeles oli - "Tester role can be filled by any position in the organization."
Aega selleks polnud küll palju antud, kõigest kaks inimnädalat, aga õnneks oli tegemist üsna lihtsa süsteemiga ja testlugude kirjutaja oli olnud ISTQB sertifikaadiga, mis tähendab, et ta teadis selliseid olulisi asju nagu "cyclomatic complexity" ja "defect clustering".
"Kokkuvõte: Kasutaja saab kaarti suumida. Tegevus: Kontrolli, et kaarti saab suumida. Oodatav tulemus: Kaardi suum muutub," luges Ariel.
Ariel proovis kaarti suumida. Õnnestus.
"Kokkuvõte: Kasutaja saab ressursi olekut muuta. Tegevus: Kontrolli, et ressursi olekut saab muuta. Oodatav tulemus: Ressursi oleku muutub" luges Ariel.
Ariel proovis ressursi olekut muuta. Õnnestus.
"Proovi, et dokumenti saab otsida."
Ariel sisestas dokumendi nime, mille kohta teadis, et see arendaja poolt süsteemi lisatud oli, ning klikkis "Otsi". Õnnestus. Otsing "test" andis täpselt ühe tulemuse.
Arieli nägu läks naerule. Kõik testlood "läksid roheliseks", linnud ja liblikad laulsid ning kusagil seitsme maa ja mere taga tekkis iseenesest Võlumaa, kus eriti nummilt roosad ja pehmed mängukarud paljunesid nagu tarakanid, ainult et absoluutselt teistmoodi. Kusagilt nuttis Mari-Liis Õnnelemb-Žaikovski õnnepisaraid.
Ta otsustas oma edusammudest blogipostituse kirjutada, ilmestades seda tabelite ja graafikutega ning võib-olla millegi veel ägedamaga.
Aga kui ta tahtis esimest valminud pildikest salvestada, märkas ta, et äsja paigaldatud kõige värskem GIMP pakub rippmenüüs failitüüpidena välja vaid "by extension, .xcf, .bzip, gzip".
"OK," mõtles Ariel, "intelligentne. Saab faililaiendi abil ise aru, mida tahan."
"Kontrolli, et kasutaja saab faili salvestada -> korras, kasutaja saab faili salvestada, kui teab laiendit."
Ta sisestas failinimeks "mu_14-05-2012_esimese_postituse_esimene_pilt.png" ning klikkis "Save".
"You can use this dialog to save to the GIMP XCF format," ütles GIMP, "Use File->Export to export to other file formats."
"Korras, kasutaja saab faili salvestada seda eksportides," mõtles Ariel.
Järgmisena soovis GIMP teada tihendamise taset. Vaikimisi oli see 9, aga Ariel ei osanud välja mõelda, kas tihendustaseme 1 juures oleks pilt kuidagi hägusem või tähendab 1 kõige väiksemat kokkupakkimist.
Ta otsustas abiinfot vaadata.
"Since compression is not lossy, the only reason to use a compression level less than 9, is if it takes too long to compress a file on a slow computer. Nothing to fear from decompression: it is as quick whatever the compression level."
Ariel mõtles natuke ning valis 10. Parema meelega oleks ta küll 11 valinud, aga see GIMP-i versioon ei läinud kõrgemale.
Ariel pani GIMP-i kinni.
"Save the change to image "untitled" before closing? If you don't save the image, changes from the last 18 minutes will be lost," teavitas gimp
Seda ma küll ei taha, et mu muudatused ära kaoks," mõtles Ariel ja klikkis "Save."
"You can use this dialog to save to the GIMP XCF format," ütles GIMP, "Use File->Export to export to other file formats."
Pliidil hakkas vuhisema veekann, Ariel võttis kulbikese ning tegi omale tassi teed. Ta kannul oli küll tila, aga seda sai kasutada vaid külma vee korral. Keeva vett oli natuke ebameeldiv käele kallata.
Ta selja taga seinal olev peegel tegeles samal ajal sellega, mida peeglid mõeldud tegema on - peegelduvate asjade peegeldamisega. Hetkel peegeldas peegel aknast paistvat massiivset suitsusammast kelmikalt tantsisklevate leekidega.
Järjekordne toode oli tähtaegselt laivi läinud, seekord isegi enne "rohelise" testiraporti valmimist.
"Sellest lähtuvalt on Eesti Testijate Liidu eesmärgiks pakkuda, võimaldada ja elavdada testimise alase informatsiooni, oskusteabe ja kompetentside arendamist, levikut ja teadvustamist. Oma eesmärgi saavutamiseks plaanime pakkuda testimise alast haridust, mis baseerub ISTQB ühtsel õppekaval. Eesmärkide paremaks saavutamiseks oleme liitunud rahvusvahelise testimise hariduse eest hea seisva organisatsiooniga International Software Testing Qualification Board," oli ETL veebilehel kirjas.
Justnimelt ISTQB levitamisega üritaski Ariel parajasti tegeleda, ülesandeks kohendada koolitusmaterjale ning teha need huvitavamaks, ilusamaks, seksikamaks jne jne, säilitades kogu selle teoreetilise osa, mida absoluutselt igaüks teadma peab, kui tahab testija olla.
Ülesanne polnud just kõige lihtsamate killast. ISTQB Foundation Level pole eriti paks raamat. Juba ise eksamiks valmistudes tekkis kahtlus, et sama raskusastmega küsimuste arv, mis kataks kogu materjali, on üsna piiratud. Võib-olla seetõttu korjati eksamiruumist väljujatelt ära kõik, millele nad ülesannete lahendamise käigus midagi kirjutanud olid.
Luua uus õppematerjal, mis oleks parem kui seniste koolitajate oma? Või siis odavam, juhul kui paremat ei saa? Teistsugune, kui paremat ei saa? Hm. Keeruline. Kui küsimuste arv on piiratud, siis ehk on piiratud ka erinevate koolitusmaterjalide arv, mida sama algallika pealt teha saab? ISTQB-st välja ei tohiks ekselda, see oleks ketserlus. Panna slaidid lihtsalt teise järjekorda?
Kuidas üldse meelitada inimesi maksma 800€ koolituse eest (veidi rohkem, kui on parem koolitus, või veidi vähem, kui päris nii head ei saa), kui on teada juhtumeid, kus eksami tegi ära ka filoloog, laip (tõsi küll, üsna värske, vähemalt ruumi sisenedes veel tervitas, väljudes mitte) või kartul (jah, kord tuli eksamile tõepoolest kartul, keedetud kartul. Selgus, et tal on vajaminev summa eurodes olemas. 159.80. Tuli ainult näpp sisse pista ja urgitseda). ISTQB Certified Tester Foundation Level eksam koosneb 40st valikvastustega küsimustest, millele vastamiseks on aega 75 minutit. Kartul sai probleemideta vajaminevad 26 punkti 40-st ja sertifikaadi kätte. Räägitakse, et suure osa ajast veedab ta lihtsalt klaviatuuril lebades, umbes nii nagu kingad seda teevad, aga absoluutselt mitte. Võimalik aga, et tegemist on lihtsalt kurjade kuulujuttudega.
Võib-olla oleks kõige targem alustada lihtsalt raamatu tõlkimisest, sest seal, seal räägitakse tomatitest. Ja pärast vaadata, mis edasi saab.
Hetk hiljem otsustas Ariel, et parem oleks alustada hoopis ISTQB kodulehelt ja Wikipediast saadud üldise infoga. Kõige parem sissejuhatus on asjalik sissejuhatus. Ja siis alles panna olemasolevad slaidid teise järjekorda.
Wikipedia järgi: "The International Software Testing Qualifications Board (ISTQB) is a software testing qualification certification organisation that operates internationally. Founded in Edinburgh in November 2002, ISTQB is a non-profit association legally registered in Belgium."
"Testing qualification certification organisation...," trükkis Ariel, keel püüdlikult suunurgast väljas, "...non-profit association..."
See oli ka enam-vähem kõik, mida Wiki öelda oskas, seetõttu klikkis Ariel artikli lõpus olevat linki "Official website".
"The ISTQB® has built the most renowned scheme for certifying software testers.
As of December 2011, ISTQB® has issued over 200.000 certifications in more than 70 countries world-wide, with a current growth rate of approximately 10.000 new certifications being issued per quarter.
Benefits for individuals
ISTQB® certified testers:
* Gain independently assessed knowledge and skills.
* Increase their marketability throughout the industry.
* Have greater career opportunities and increased earning potential.
* Can add the "ISTQB® Certified Tester" logo and credential to their resumes.
* Are recognized as having subscribed to a code of a Code of Ethics."
Ariel otsustas panna selle info koolitusmaterjali esimeseks slaidiks. Tõstab usaldusväärsust.
Slaidiks number 2 sai kolleegi poolt valmis tehtud pauerpoindist võetud loetelu olulisematest standarditest.
"Huh, see olemasolev pauerpoint on ju hea küll," mõtles Ariel, "miks ja kuidas ma selle paremaks peaks tegema?"
ISTQB Level esimese peatüki kohta oli 48 slaidi, millest 13 rääkisid fundamentaalsest protsessidest ja planeerimisest/kontrollist.
Ariel avas faili "ISTQB_Foundation_Level_koolitusmaterjali_koostamisplaan_14-05-2012.docx" ning kirjutas "Kokku 45 slaidi, 15 planeerimine ja kontroll"
Talle tõesti meeldisid planeerimine ja kontroll. Ja selles lõigus oli ka kõige rohkem korralikku, sisutihedat teksti. Arielile meeldis korralik, sisutihe tekst ilma liigse lobata. Arieli lemmikteos oli "Riigi Teataja".
Aga kuna koolituse sihtgrupiks olid need, kes veel testijad pole, vaid inimesed tänavalt, pidi löögi pehmendamiseks lisama ka slaide, kus asjad olid tavainimesele kenasti arusaadavaks tehtud, võrreldes testimist nt autojuhtimise või tomatitega.
"We have time-boxed the testing to two weeks to stay in the project budget -> The tomatoes have a good shelf life. The tomatoes are cheap or good value for money."
"Kui tähtajad lähenevad ja eelarve on lõhki minemas, kärbi testimist," kirjutas Ariel, "nii saad parima toote vähima raha eest"
Ariel otsustas sama põhimõtet rakendada ka slaidimaterjalil.
Mis tähendas netist leitud pauerpoindi hülgamist ja keskendumist raamatule. Kõrvale heidetud materjal oli niikuinii kahtlane, näiteks slaid "Miks testida?" oli kaks korda, esimeste hulgas ning ka lõpus, ja antud vastused polnud päris samad. Vastused peavad alati samad olema. Testimine pole distsipliin, mis salliks ebamäärasust.
Samuti oli seal mingi graafik, mille tõlgendamisega Ariel veidi jänni jäi.
"Hm, testimise käigus leitud vigade arv langeb märgatavalt 6. reliisi ajal. Juba viienda ajal leitakse rohkem vigu review-de abil kui testimisel. Ja kümnendaks on "failures in live use" joon ilusti nulli langenud," mõtiskles ta. "Milleks alles lõpus kärpima hakata, kui selleks ajaks oleks niikuinii olnud mõistlik lõpetada? Kui on teada, et aega ja raha pole, oleks tark kohe alguses prioriteet Z määrata."
Võimalik, et ta oli lihtsamat teed minna püüdes tõmmanud netist mitteametliku pauerpoindi, mis sündinud teab kelle isetegevuse tulemusena. Lõppude lõpuks pidid koolitajad tegelikult akrediteeritud olema. Vaid ISTQB-ga kooskõlastatud materjalid tagavad selle, et need on enam-vähem identsed ja korralikult raamatu põhjal. Samas aga ei tohiks materjalidesse kõige tähtsamat kirja panna, sest kui keegi pahatahtlik neid levitaks, ei saaks enam raha küsida. Mitteametlik pauerpoint, mis tal oli, oli kindlasti sabotaaž, honey-pot.
Seejärel kiunatas ta valuliselt, taibates, et kirjutas "viga", kui korrektne oleks "defekt".
"Error->fault (bug, defect)->failure" ehk eesti keeles siis "viga->defekt->rike".
"Tõlkimine on raske," oli Ariel sunnitud tunnistama ning otsustas parem ära lõpetada poolelioleva testimise.
See oli lihtsam tegevus, sest testlood oli ära kirjeldanud arendaja ise ning Ariel pidi ainult veenduma, et asi töötab. Nagu ISTQB-st meeles oli - "Tester role can be filled by any position in the organization."
Aega selleks polnud küll palju antud, kõigest kaks inimnädalat, aga õnneks oli tegemist üsna lihtsa süsteemiga ja testlugude kirjutaja oli olnud ISTQB sertifikaadiga, mis tähendab, et ta teadis selliseid olulisi asju nagu "cyclomatic complexity" ja "defect clustering".
"Kokkuvõte: Kasutaja saab kaarti suumida. Tegevus: Kontrolli, et kaarti saab suumida. Oodatav tulemus: Kaardi suum muutub," luges Ariel.
Ariel proovis kaarti suumida. Õnnestus.
"Kokkuvõte: Kasutaja saab ressursi olekut muuta. Tegevus: Kontrolli, et ressursi olekut saab muuta. Oodatav tulemus: Ressursi oleku muutub" luges Ariel.
Ariel proovis ressursi olekut muuta. Õnnestus.
"Proovi, et dokumenti saab otsida."
Ariel sisestas dokumendi nime, mille kohta teadis, et see arendaja poolt süsteemi lisatud oli, ning klikkis "Otsi". Õnnestus. Otsing "test" andis täpselt ühe tulemuse.
Arieli nägu läks naerule. Kõik testlood "läksid roheliseks", linnud ja liblikad laulsid ning kusagil seitsme maa ja mere taga tekkis iseenesest Võlumaa, kus eriti nummilt roosad ja pehmed mängukarud paljunesid nagu tarakanid, ainult et absoluutselt teistmoodi. Kusagilt nuttis Mari-Liis Õnnelemb-Žaikovski õnnepisaraid.
Ta otsustas oma edusammudest blogipostituse kirjutada, ilmestades seda tabelite ja graafikutega ning võib-olla millegi veel ägedamaga.
Aga kui ta tahtis esimest valminud pildikest salvestada, märkas ta, et äsja paigaldatud kõige värskem GIMP pakub rippmenüüs failitüüpidena välja vaid "by extension, .xcf, .bzip, gzip".
"OK," mõtles Ariel, "intelligentne. Saab faililaiendi abil ise aru, mida tahan."
"Kontrolli, et kasutaja saab faili salvestada -> korras, kasutaja saab faili salvestada, kui teab laiendit."
Ta sisestas failinimeks "mu_14-05-2012_esimese_postituse_esimene_pilt.png" ning klikkis "Save".
"You can use this dialog to save to the GIMP XCF format," ütles GIMP, "Use File->Export to export to other file formats."
"Korras, kasutaja saab faili salvestada seda eksportides," mõtles Ariel.
Järgmisena soovis GIMP teada tihendamise taset. Vaikimisi oli see 9, aga Ariel ei osanud välja mõelda, kas tihendustaseme 1 juures oleks pilt kuidagi hägusem või tähendab 1 kõige väiksemat kokkupakkimist.
Ta otsustas abiinfot vaadata.
"Since compression is not lossy, the only reason to use a compression level less than 9, is if it takes too long to compress a file on a slow computer. Nothing to fear from decompression: it is as quick whatever the compression level."
Ariel mõtles natuke ning valis 10. Parema meelega oleks ta küll 11 valinud, aga see GIMP-i versioon ei läinud kõrgemale.
Ariel pani GIMP-i kinni.
"Save the change to image "untitled" before closing? If you don't save the image, changes from the last 18 minutes will be lost," teavitas gimp
Seda ma küll ei taha, et mu muudatused ära kaoks," mõtles Ariel ja klikkis "Save."
"You can use this dialog to save to the GIMP XCF format," ütles GIMP, "Use File->Export to export to other file formats."
Pliidil hakkas vuhisema veekann, Ariel võttis kulbikese ning tegi omale tassi teed. Ta kannul oli küll tila, aga seda sai kasutada vaid külma vee korral. Keeva vett oli natuke ebameeldiv käele kallata.
Ta selja taga seinal olev peegel tegeles samal ajal sellega, mida peeglid mõeldud tegema on - peegelduvate asjade peegeldamisega. Hetkel peegeldas peegel aknast paistvat massiivset suitsusammast kelmikalt tantsisklevate leekidega.
Järjekordne toode oli tähtaegselt laivi läinud, seekord isegi enne "rohelise" testiraporti valmimist.
neljapäev, 12. aprill 2012
Djängo 5
"Kasutaja saab Taak2-te järel lohistada," luges Zem.
Tal polnud aimugi, missugune on Taak2, aga Taak oli väga lohistatav. Juba väga pikka aega ei osanud Zem öelda, kui kaua ta seda juba teinud oli.
Mõnikord lohistas Taak teda.
Head ajad.
"Kasutaja saab Taak2-te avada," oli dokumendis kirjas.
Zem oli Taaka avanud. Teadmine, et miski tühi on, ei tee tihti seda kergemaks.
"Kasutaja saab Taak2-te ajsu panna."
Zem ohkas, parandas kirjavea ning pomises "Fun, fun, fun, fun, looking forward to..."
Vahel arvas ta, et talle tundub, et ta kujutab ette, et Taak räägib ta peas mitmemõttelisi lauseid.
Mitte miski ei takistanud Zemi nööri käest laskmast.
Ta teadis, et ei tee seda kunagi.
Tal polnud aimugi, missugune on Taak2, aga Taak oli väga lohistatav. Juba väga pikka aega ei osanud Zem öelda, kui kaua ta seda juba teinud oli.
Mõnikord lohistas Taak teda.
Head ajad.
"Kasutaja saab Taak2-te avada," oli dokumendis kirjas.
Zem oli Taaka avanud. Teadmine, et miski tühi on, ei tee tihti seda kergemaks.
"Kasutaja saab Taak2-te ajsu panna."
Zem ohkas, parandas kirjavea ning pomises "Fun, fun, fun, fun, looking forward to..."
Vahel arvas ta, et talle tundub, et ta kujutab ette, et Taak räägib ta peas mitmemõttelisi lauseid.
Mitte miski ei takistanud Zemi nööri käest laskmast.
Ta teadis, et ei tee seda kunagi.
pühapäev, 8. jaanuar 2012
Kuupäevade arvutamine on alati keeruline olnud
Järgmisena liitun ETK kliendikaardiga, räägitakse, et seal on lojaalsetele klientidele suured boonused (ei, päriselt ka, raha tuleb kolinal, peaaegu nagu Swedbankis)
esmaspäev, 17. oktoober 2011
Ära teeninda end ise, loodok
Peale seda kui Tallinnas kadusid ära 90 päeva kaardid, sest need olid liiga soodsad, muutus pileti hankimine 6 korda tüütumaks (sest kui mingi asjaga pead tegelema igakuiselt, mitte 3 kuu järel, on see kuus korda tüütum, loogish). Ja üldse ei ole tore iga natukese aja järel kilkama hakata "Mu kuupilet sai jälle otsa! Jälle! Ostke mulle uus kuupilet, pliispliispliispliis!"
Ja nii käivitaski ettepanek liituda ettevõtte paketiga mitte just väga pika järelemõtlemisprotsessi ja kui veel mainiti lootust saada soodsalt telefon, mis on ilus, hea ja osav, oli asi selge. Kes ei tahaks peaaegu tasuta telefoni, mille peaaegu kindlasti saab?
Natuke pidi siiski ise ka vaeva nägema, nimelt ei saa kõnekaardiga ühe teenusepakkuja juurest teise juurde kõndida, vahepeal tuleb lepinguliseks hakata. Aga mis selleski hirmsat - hiir hüppas ja tiiger kargas juba aastaid tagasi ja nüüd sünnib iga uus eestlane siia ilma id-kaart pihus ning oskus e-teenindusi kasutada on umbes sama loomulik kui hingamine.
Või siis mitte.
Ariel, kes tööajast mööda linna tuiata, esindusi otsida ja järjekorras seista ei tahtnud, klikkis end iseteeninduse lehele ning asus paketti vahetama. Esimeseks asjaks oli tutvuda võimalike pakettidega, et mitte ämbrisse astuda ja lühikese aja eest palju raha maksta. Üllataval kombel oli pakettide nimekirjas ka kõnekaart.
"Äge," arvas Ariel, "kui kõnekaart on ka pakett, siis äkki ei peagi mingit valulikku liitumisprotsessi läbi tegema, saab hakkama kasutades nuppu "Paketivahetus". Nuh, neil on niikuinii mu nimi, elukoht, meiliaadress, kinganumber..."
Kõige parem tundus Noova, sest "Vali endale kõneminutite ja SMS-ide ja muu blah arv" kõlab nagu "Tee endale ise pitsa" ja me kõik teame, millega lõpeb ise pitsa tegemine - valid vorsti ja paprika, imestad siis, et kust juustu saaks, ning seejärel kappab kohale mingi põder, kes su komplektile ejakuleerib.
Kahjuks ei läinud noovastumine just väga libedalt, ühel hetkel kuvati dialoog, milles midagi valida ei saanud ja nii oligi.
"Äkki nad tahavad, et ma IE-d kasutaks," mõtles Ariel ning vahetas brauserit.
Nüüd ei õnnestunud aga enam teenindusse siseneminegi.
"Mismõttes nagu?" oli Ariel pahur. "Ma olen kogu aeg ju telefoninumbri ja salasõnaga sisse saanud."
Järgmine katse oli idukaardi ja IE-ga, aga mida ei tulnud, oli edu.
Kõnekaart on pakett, aga paketti vahetada ei saa.
Tagantjärele mõeldes ei kulunudki Arielil palju aega taipamaks, et kui peab liituma, siis peab liituma.
Järgmiseks komistuskiviks sai lepingu sõlmimiseks vajaliku SMS-koodi sisestamine.
"Sisesta kood ja kliki "Jätka," ütles juhend ning Ariel sisestas koodi ja klikkis "Jätka"
"Vale kood!" ütles e-teenindus.
Ariel vaatas telefonist uuesti koodi ja sisestas selle hoolikamalt.
"Vale kood!" ütles e-teenindus.
Ariel sisestas koodi veel hoolikamalt.
E-teenindus oli oma järjekindluses järjekindel.
"Wut kind of magic is this?" imestas Ariel.
"Awsi. The perverted one."
Kui e-teenindus käsib sisestada koodi ja klikkida "Jätka", pead sisestama koodi, klikkima "Salvesta" ja alles seejärel jätka.
Ariel oli rõõmus, et e-teenindus nii turvaline on. Ainult nuppu "Jätka" kasutades saaksid ju pahad inimesed sisestuskasti igasuguseid pahasid asju kirjutada.
Peale ühe tibatillukese ja tähtsusetu "blah is not found" teate nägemist saigi Ariel liitumise tehtud, allkirjastas PIN2 abil ja võttis teadmiseks, et 13 eurot kõnekaardi jääki on kantud lepingulise mobiilinduse ettemaksuks.
Või siis mitte.
Umbestäpselt 2 nädalat hiljem tuli Tele2 äriklientuuri müügijuhilt kiri, et nii ei saa rallit sõita. Numbri neile üle kandmine ebaõnnestus, sest selleks peab lepinguline olema, mitte kõnekaart.
"Tohoo tonti," imestas Ariel, logis end e-teenindusse ja nägi, et on tõepoolest kõnekaart.
"T*rak*ratp*tsir*isk," rõõmustas Ariel, kui uus katse noovastuda kuidagi ei õnnestunud, sest ainuke sisestuskast, mida paketivahetusdialoogis täita sai, kandis nime "Ettevõtte registrikood"
Mõnda aega hiljem võnkus Mina_Ei_Lähe_Esindusse-Ariel esinduses, numbrimasinast saadud lipik näpu vahel, ning jälgis, kuidas Xperia Arci ja iPhone 4S-i vahel valinud klient endale iPhone 4 sai, sest 4S-e ei olnud.
Siis pääses ta ise teenindaja jutule, mainis kogemata 13-eurost ettemaksu ja taipas tükk aega hiljem, et teenindaja proovib välja uurida, miks 13 € asemel on järel 1.5 (Ariel oli vahepeal jõudnud osta kaks Tartu tunnipiletit, veidi üle euro tükist). Samuti polnud kusagil jälgegi e-teeninduses tehtud katsest iseseisvalt leping sõlmida.
Kuna Ariel tahtis lepinguliseks kliendiks hakata, et edaspidi mitte lepinguline klient olla, rõhutas ta, et raha kadumine on madalama prioriteediga ning seejärel läks asi kiiremini. Millegipärast ei teadnud teenindaja Arieli meiliaadressi, kuigi oma arust oli Ariel selle kunagi e-teeninduses sisestanud, sest kontaktandmete olemasolul oleks kõnekaardi omanikud võinud piisava staaži korral poonust saada, aga siis selgus, et selleks pidi veel mingil numbril helistama ja Ariel kaotas huvi. Naljakal kombel on õige ja värske elukoht süsteemis ning välja prinditud lepingul olemas ja seda ei peagi eraldi üle küsima.
"Aitääh," ütles Ariel, "aga tehke ikka midagi selle e-teenindusega, sellisel kujul see ei päde."
"Selleks peaksite ametliku intsidendi kirjelduse esitama"
"Nääh," mõtles Ariel, meenutades, kui edukas oli kunagi katse seletada, et ilma parooli sisestamata nägi kahe nädala jooksul mobiilist teiste inimeste kirju.
Hiljem kontorisse tagasi jõudes siseneb Ariel uuesti e-teenindusse ja tuvastab, et:
* pool kaks laupäeva öösel, kui Ariel oli Tartus sünnipäevatamas, on mingi tellimus tehtud ja teadmata ajal tühistatud
* kliendistaažiks näitab e-teenindus 6 kuud, kuigi kõnekaardi puhul oli selleks üle 8 aasta ja lepinguline pole oldud veel päevagi
* kõneeristus maksab 0.64 € ehk vanas rahas 10 krooni ja ei saa kunagi valmis
Ja veidi hiljem Tartus olles - mobiili kell on 4 minutit vale ehk kui Arieli arust on kell 6:18, on õigem 6:22. Kuidas see juhtuda sai, automaatselt peaks mastist õiget aega sünkima ju? Määdžik.
(SK lehel tehtud idukaardi toimingute väljavõte näitab, et PIN2-ga e-teeninduses allkirjastamine polnud teps mitte töölaua taga unes nähtud. Võib huviga oodata, mis jama sellest veel sündida saab)
Ja nii käivitaski ettepanek liituda ettevõtte paketiga mitte just väga pika järelemõtlemisprotsessi ja kui veel mainiti lootust saada soodsalt telefon, mis on ilus, hea ja osav, oli asi selge. Kes ei tahaks peaaegu tasuta telefoni, mille peaaegu kindlasti saab?
Natuke pidi siiski ise ka vaeva nägema, nimelt ei saa kõnekaardiga ühe teenusepakkuja juurest teise juurde kõndida, vahepeal tuleb lepinguliseks hakata. Aga mis selleski hirmsat - hiir hüppas ja tiiger kargas juba aastaid tagasi ja nüüd sünnib iga uus eestlane siia ilma id-kaart pihus ning oskus e-teenindusi kasutada on umbes sama loomulik kui hingamine.
Või siis mitte.
Ariel, kes tööajast mööda linna tuiata, esindusi otsida ja järjekorras seista ei tahtnud, klikkis end iseteeninduse lehele ning asus paketti vahetama. Esimeseks asjaks oli tutvuda võimalike pakettidega, et mitte ämbrisse astuda ja lühikese aja eest palju raha maksta. Üllataval kombel oli pakettide nimekirjas ka kõnekaart.
"Äge," arvas Ariel, "kui kõnekaart on ka pakett, siis äkki ei peagi mingit valulikku liitumisprotsessi läbi tegema, saab hakkama kasutades nuppu "Paketivahetus". Nuh, neil on niikuinii mu nimi, elukoht, meiliaadress, kinganumber..."
Kõige parem tundus Noova, sest "Vali endale kõneminutite ja SMS-ide ja muu blah arv" kõlab nagu "Tee endale ise pitsa" ja me kõik teame, millega lõpeb ise pitsa tegemine - valid vorsti ja paprika, imestad siis, et kust juustu saaks, ning seejärel kappab kohale mingi põder, kes su komplektile ejakuleerib.
Kahjuks ei läinud noovastumine just väga libedalt, ühel hetkel kuvati dialoog, milles midagi valida ei saanud ja nii oligi.
"Äkki nad tahavad, et ma IE-d kasutaks," mõtles Ariel ning vahetas brauserit.
Nüüd ei õnnestunud aga enam teenindusse siseneminegi.
"Mismõttes nagu?" oli Ariel pahur. "Ma olen kogu aeg ju telefoninumbri ja salasõnaga sisse saanud."
Järgmine katse oli idukaardi ja IE-ga, aga mida ei tulnud, oli edu.
Kõnekaart on pakett, aga paketti vahetada ei saa.
Tagantjärele mõeldes ei kulunudki Arielil palju aega taipamaks, et kui peab liituma, siis peab liituma.
Järgmiseks komistuskiviks sai lepingu sõlmimiseks vajaliku SMS-koodi sisestamine.
"Sisesta kood ja kliki "Jätka," ütles juhend ning Ariel sisestas koodi ja klikkis "Jätka"
"Vale kood!" ütles e-teenindus.
Ariel vaatas telefonist uuesti koodi ja sisestas selle hoolikamalt.
"Vale kood!" ütles e-teenindus.
Ariel sisestas koodi veel hoolikamalt.
E-teenindus oli oma järjekindluses järjekindel.
"Wut kind of magic is this?" imestas Ariel.
"Awsi. The perverted one."
Kui e-teenindus käsib sisestada koodi ja klikkida "Jätka", pead sisestama koodi, klikkima "Salvesta" ja alles seejärel jätka.
Ariel oli rõõmus, et e-teenindus nii turvaline on. Ainult nuppu "Jätka" kasutades saaksid ju pahad inimesed sisestuskasti igasuguseid pahasid asju kirjutada.
Peale ühe tibatillukese ja tähtsusetu "blah is not found" teate nägemist saigi Ariel liitumise tehtud, allkirjastas PIN2 abil ja võttis teadmiseks, et 13 eurot kõnekaardi jääki on kantud lepingulise mobiilinduse ettemaksuks.
Või siis mitte.
Umbestäpselt 2 nädalat hiljem tuli Tele2 äriklientuuri müügijuhilt kiri, et nii ei saa rallit sõita. Numbri neile üle kandmine ebaõnnestus, sest selleks peab lepinguline olema, mitte kõnekaart.
"Tohoo tonti," imestas Ariel, logis end e-teenindusse ja nägi, et on tõepoolest kõnekaart.
"T*rak*ratp*tsir*isk," rõõmustas Ariel, kui uus katse noovastuda kuidagi ei õnnestunud, sest ainuke sisestuskast, mida paketivahetusdialoogis täita sai, kandis nime "Ettevõtte registrikood"
Mõnda aega hiljem võnkus Mina_Ei_Lähe_Esindusse-Ariel esinduses, numbrimasinast saadud lipik näpu vahel, ning jälgis, kuidas Xperia Arci ja iPhone 4S-i vahel valinud klient endale iPhone 4 sai, sest 4S-e ei olnud.
Siis pääses ta ise teenindaja jutule, mainis kogemata 13-eurost ettemaksu ja taipas tükk aega hiljem, et teenindaja proovib välja uurida, miks 13 € asemel on järel 1.5 (Ariel oli vahepeal jõudnud osta kaks Tartu tunnipiletit, veidi üle euro tükist). Samuti polnud kusagil jälgegi e-teeninduses tehtud katsest iseseisvalt leping sõlmida.
Kuna Ariel tahtis lepinguliseks kliendiks hakata, et edaspidi mitte lepinguline klient olla, rõhutas ta, et raha kadumine on madalama prioriteediga ning seejärel läks asi kiiremini. Millegipärast ei teadnud teenindaja Arieli meiliaadressi, kuigi oma arust oli Ariel selle kunagi e-teeninduses sisestanud, sest kontaktandmete olemasolul oleks kõnekaardi omanikud võinud piisava staaži korral poonust saada, aga siis selgus, et selleks pidi veel mingil numbril helistama ja Ariel kaotas huvi. Naljakal kombel on õige ja värske elukoht süsteemis ning välja prinditud lepingul olemas ja seda ei peagi eraldi üle küsima.
"Aitääh," ütles Ariel, "aga tehke ikka midagi selle e-teenindusega, sellisel kujul see ei päde."
"Selleks peaksite ametliku intsidendi kirjelduse esitama"
"Nääh," mõtles Ariel, meenutades, kui edukas oli kunagi katse seletada, et ilma parooli sisestamata nägi kahe nädala jooksul mobiilist teiste inimeste kirju.
Hiljem kontorisse tagasi jõudes siseneb Ariel uuesti e-teenindusse ja tuvastab, et:
* pool kaks laupäeva öösel, kui Ariel oli Tartus sünnipäevatamas, on mingi tellimus tehtud ja teadmata ajal tühistatud
* kliendistaažiks näitab e-teenindus 6 kuud, kuigi kõnekaardi puhul oli selleks üle 8 aasta ja lepinguline pole oldud veel päevagi
* kõneeristus maksab 0.64 € ehk vanas rahas 10 krooni ja ei saa kunagi valmis
Ja veidi hiljem Tartus olles - mobiili kell on 4 minutit vale ehk kui Arieli arust on kell 6:18, on õigem 6:22. Kuidas see juhtuda sai, automaatselt peaks mastist õiget aega sünkima ju? Määdžik.
(SK lehel tehtud idukaardi toimingute väljavõte näitab, et PIN2-ga e-teeninduses allkirjastamine polnud teps mitte töölaua taga unes nähtud. Võib huviga oodata, mis jama sellest veel sündida saab)
Tellimine:
Postitused (Atom)
