Hoidku (null) meid elektrilammaste eest

Mu esialgne katse selle pealkirja külge plogipots kirjutada uppus laiskuse, ajapuuduse ja tont teab mille sisse. Algselt oli ka pealkirja tähendus veidi teine (Milline? Jällegi – tont teab. Tont ei anna kätte. (#dev/tont: If it smells it's chemistry, if it crawls it's biology, if it doesn't work it's (null).))
Sellest on juba mõni aeg möödas (aga kõik järgnevad päevad on võrdselt huvitavad olnud) kui K-lef helistas ja kurtis, et ta ei näe koomuskeid. Ei näe ja kõik, tõenäoliselt Adblocki süü. Edasine vestlus kulges umbes nii:
A: "Kas sa oled ise mingeid reegleid või filtreid lisanud?"
K: "Ikka, aga nii kui ühe kliki tegin – läinud!"
A: "Võimas klikk siis. Aga... tee paremklõps Adblocki ikoonil ja vali siis Preferences ja sealt My Rules vms. Ma peast ei mäleta, aga midagi sellist. Ja kustuta kurja juur ära."
K: "Oota, kohe..."
K: "Siin on sadu ridu ju!"
A: "Eee...mis? Kui usin sa oled olnud?!"
K: "Osa on punased ja neil rist küljes, aga siis on mustad ja mummudega. Mida ma nendega teen, neid ei saa kustutada ju?"
A: "Sa oled mingis vales kohas ju?"
K: "Blockable items on current page."
A: "Ah, ei, ma ütlesin ju, et ava oma filtrite nimekiri."
K: "Siin ei ole ju seda!"
A: "Paremklõps Adblockil, preferences, sealt su käsitsi lisatud filtrid. Otsi see, mille viimati lisasid ja võta maha."
K: "Sa ajad midagi segamini, blockable items avaneb."
A: "Noh, niimoodi telefoni teel ja mälu järgi on veidi raske...ot. Paremklõps!"
K: "Aa. Ok. Edasi?"
A: "My Rules või My Filters vms."
K: "Siin on sadu ridu ju!"
A: "Mida täpselt sa teinud oled?!"
K: "Klikkisin mingil kirjal Block ja koomuskid kadusid ära. Pealehel ei ole, peale klikkides ei ole, kusagil ei ole."
A: "Oeh. Proovi leida midagi Postimehega seotut ja tühistada."
K: "Kas mustade või roheliste hulgast? Postimeest ei ole, mingid pointrollid ja pricegrabberid ja..."
A: "Sa oled praegu mingis filtrinduses, mis mujalt tuleb, mitte su käsitsi tehtud osas?"
K: "Easylist USA"
A: "Sa pead nende hulgast vaatama, mis sa ise lisanud oled."
K: "Ei, sealt ma kustutasin ammu juba kõik ära."
Selle koha pealt on mõistlik lõpetada, sest ega mingit selgust loota polnud, vähemalt mitte telefoni teel. Lubasin millalgi kohale minna ja tuletõrjet mängida (koomuskid ikkagi, see pole tühiasi), ise mõtisklesin teemal "Pensionärid ja arvutiõpetus." Tundus kuidagi roosilisem see pilt, vanaemake kuvari ees pangaülekannet tegemas, endal näos hirm "Äkki ma teen midagi katki" vs pauerjuuser ja "Ma kasutasin arvutit juba enne seda kui sa kõndima õppisid." Või siis: "Ei, ma ei loe teateid, mis ekraanile ilmuvad, nagunii tuleb OK vajutada" ja "Ma ei tea, kust kõik need pluginad mu brauseri külge tekkisid."
Noh, võib-olla on see veidi ebakena K-lefi pihta, aga kohale jõudes selgus, et Postimehe lehel pole üldse pilte, koomuskitest rääkimata. Adblocki maha keeramine taastas reklaamid, pilte mitte. Pilte ja koomuskeid sai lõpuks näha peale Firefoxi reinstallimist. Nagu hiljem selgus, päris korras pole ikkagi, telefoni kaotanud K-lef nägi oma leiubürookuulutust peale selle lisamist, ent ainukeseks korraks see jäigi. Jei, Firefox, ma armastan sind ka? Firefox, mille mäluprobleemid suudavad süüa 30 MB/s kuni sa kiljatuse saatel vee peale tõmbad? Firefox, mis koos oma sõbra Thunderbirdiga kasutab 1.6 GB mälu ja sellega vaese kontoriarvuti kooma tõmbab, sest Windowsi arust on see just õige piir, kus iga hiireliigutuse peale kõvaketta ragistamisega tuleb tegelema hakata. Ja siis plahvatab su Openoffice ja peale 20ndat recoveryt lubab, et enam ei plahvata, ent jätab mainimata, et nüüdsest ei salvesta ta su Väga Olulisse Dokumenti ühtegi lisandunud tähemärki, ükskõik kui anaalne sa ka Ctrl-S klõbistades ei ole, ning peale paari tundi tööd faili sulgedes...on kõik tagasi seal kus enne.
Selle peale on paras närvide rahustamiseks õele mp3-mängijat otsima hakata. Väike ostutuur on ju alati lõõgastav, ja veel see rõõm uutest vidinatest, mida näppida saab kuni õigele omanikule üle annad. Sõber Philips on väike ja armas (või suur, 8 GB pole just kurta), aga kui klapid kõrva surusin, kostis sealt "Bäk-bäk-häk-häk-fak-fak." Järgmisel päeval poodi tagasi? Garantii teemal müüjatega jagelemine polnud eriti meelepärane, seepärast otsustasin proovida, kas firmware'i uuendamine aitab hakkimisest lahti saada.
"No updates available at this point of time" ütleb Philips Media Manager. Peale väikest mõttepausi jõudsin Philipsi veebilehele, tõmbasin sealt uuema Media Manageri, installisin selle, tegin arvutile restardi, sest tegemist oli kolossaalse süsteemimuudatusega ja proovisin uuesti. Great success, uuendatud firmware olemas ja paigaldatud. Igaks juhuks veel üle kontrollida...höh, kui kella kõrval olevalt ikoonilt "Check for updates" valida, ei saa Mental Manager aru, et pleier on ühendatud ja ütleb "No." Tuleb ikka MM-i menüüst uuendust kontrollida. Tasapisi hakkab Philips ikka väga meeldima...Korras, värskeim. Kas mängides hakib? Ei. Kas mängib? Ei. Arvuti külge ühendades näen, et kaasatulnud tasuta muusikafailid on täiesti olemas. Mängija ütleb: "No songs found." Mängija kaustavaadet kasutades selgub, et "Music", "Pictures", "Playlists" asemel on mängija arust temas "Pictures", "Pictures" ja "Pictures". Tühjad, otseloomalikult. Pressin niisama, oma rõõmuks mängija reset-nuppu. Õnneks ei mõju see kuidagi. Samuti ei mõju ühelgi halval viisil ka "Repair your in the unlikely case of failure" Media Manageris. Lõpuks valisin mängija menüüst "Restore factory settings", mille tulemuseks on täiesti tühi pleier, mille peale suvaliste muusikafailidega proovimist lõpuks töötavaks tunnistada võin. Ja ei pidanudki kohe esimesel päeval garantiisse minema! Suurepärane, rõõmus ja roosa jne jne.
Kuni ma otsustan, et tüütud on need erinevate meediamängijatega kaasa tuleva tarkvara poolt lisatud valikud autoplay-aknas, mis avaneb kui plaat sisestada või usb-seadme ühendamisel. Tarkvara ju ammu arvutist eemaldatud ja puha. Võimalikud tulemused registris kolamisel – üleliigne valik on hiina keeles (sest selles ongi XP progetud, mitte mõnes C-s või Visual Basicus nagu mõned asjatundmatud arvata võiks) või siis – autoplay-aken on müstiliselt täitsa tühi (K-lefi 64-bitises XP-s on samasugune nunnult mõttetu lagedus, ainult et ilma kasutaja abita). Probleem pisipehmetele teada, juba aastal 2003 on autoplay parandamiseks tarkvarajupike välja lastud, mis...ei tööta. System restore abiks. Ohe. Aga õnneks tuli Openoffice v3.1 välja, enne selle paigaldamist jõuab eelmine versioon veel viimasel hetkel kokku joosta ja...
Ah et kus siin elektrilambad on? Ma palvetan kõikide (null) poole, keda ette kujutada suudan, et neid veel niipea ei tuleks.

Manga manga. Vutt vutt.

Ariel tõmbas kaardi lugejast välja, avas koti ja tahtis asuda asju sisse toppima, ent...
Teadlikult riiulitelt nopitud asjade vahel seisis veepudel, tundmatu olemisega.
"Manga lita fruit?" imestas Ariel. "Wtf?! Lita vutt vutt?"
"Miks ma küll selle võtsin. Hea lahe koogi kõrvale juua?"
Kooki ei paistnud kusagilt ja Ariel hingas kergendatult. Või siis peaaegu. Mida teha üleliigse pudeliga? Lisati see ta arvele, kuigi on järgmise ostja oma? Ta mõtles natuke ning üritas siis pudelit teise ostja kaupade juurde sokutada.
"See on teile," selgitas müüja, "kingitus."
"Aa. Ok," tegi Ariel häbelikult ja vudis minema.
Manga-manga. Vut-vut-vutt.
Kontorisse jõudes uuris ta Täiesti Tasuta Saadud Pudelit lähemalt.
"Mangali vitafruit citrona-laima negazets."
Koostis: vesi, suhkur, sidrunhape, blaah.
"Maitseb nagu fairy?" pakkus K.
"Ma ei tea. Pole fairyt maitsnud."
"Proovid?"
"Ee...oota."

"Libe on, raisk," hädaldas Eedeni 1.52 m pikk turvamees ja tegi uue katse raadiosaatjat haarata. See vintskles käes ja hakkas vastu.
"Appi, appi, tundmatu lendav objekt!" karjus turvamees kui lõpuks saatja taltsutatud sai. Õhus hõljus vikerkaarevärvilisi mulle.
"Kihutab mööda saali ringi kui pöörane, kätte ei saa, libe on!"
"Mismis? Tundmatu misasi?" pragises kõlar.
"Ma ei tea," tunnistas turvamees abitult, "udukogu, vahujutt järel."
"Ära aja lolli juttu."
"No päriselt," pomises turvamees, "lõhnab nagu lill..."
Selle peale kostis saatjast ahhetamist ja kole lubadus müügisaali olukorraga tutvuma tulla.
"No näete nüüd!" teatas väljakutse teinu võidurõõmsalt. "Mitte midagi ei näe!"
Kari 1.52 m turvamehi põrnitses üüratut vahukuhja, milles võis aimata paanikas klientide siplemist (ja aeg-ajalt kostis mürtsatusi ja oigeid ning miski tuiska vahutorte lae suunas paisates ringi, tehes "bll-l-l-l-lb!"), ning noogutas süngelt.
Olukord oli ilmselgelt üle nende peade.

Oih

Zem hõõrus silmi, niutsatas, näpistas end ja niutsatas uuesti. Kasu polnud midagi. Korter oli endiselt tühi. Täiesti tühi.
"Oioi," pinises Zem, "kuidas siis nii? Kuidas nii? Miks?"
Ta istus tötsti! põrandale ning põrnitses jalajälgi, mida oli palju.
"Appi? Politsei?" üritas Zem.
Suure ähmiga ei meenunud isegi ükski oluline number, nii toksis ta lihtsalt suvalise jada, mis juhuslikult osutus ta vanaema omaks, kes juhuslikult viibis parajasti tualetis ega võtnud toru.
Zem ohkas.
Kodu ei olnud enam. Kust leida uus?
Kellegi lähenevad sammud panid ta võpatama, aga see oli lihtsalt üks maja elanikest, kes ükskõikselt mõned korrused kõrgemale kõndis. Zem oli korteri välisukse enda järel sulgemata jätnud.
Aga kui ta nüüd ukse poole vaatas, jäi silma koridoris elektrikapi külge kleebitud valge paberileht, mis ebameeldivalt tuttav tundus. Võimalik, et see oli seal olnud juba enam kui kuu aega.
Zem tõusis, kõndis koridori ja luges teate uuesti läbi.

Lugupeetud kaaselanikud

Pühapäeval, 19. aprillil on meie maja juures konteiner mittevajalike esemete äraveoks. Palume sellega arvestada ja visata ära kõik mittevajalikud esemed. Tulevikus vajaminevad esemed palume ära märkida vastavalt korterile.

Juhatus

"Oih," ütles Zem. Tema ei olnud midagi märkinud.

Majanduspress 2

"See kassa ei tööta," teatas müüja kui Ariel tahtis kaupu letile laduma hakata.
"Ok," vastas Ariel ja vantsis alkoholileti suunas, ise imestades, miks ei võinud kassa suletuse kohta mingi silt väljas olla.
Tema selja taga tühjendasid teised ostjad oma korvid, maksid ja lahkusid.
"Mingid koomaketi naljad," mõtles Ariel, "sekundiga töölehakkavad kassad ja värgid..."
Alkoholileti juures seisev turvamees hoidis näol ükskõikset ilmet ja vaatas lakke.
Kui Ariel põuest rahakotti õngitsema asus, köhatas turvamees ja astus lähemale.
"Näidake oma rahakott ette," nõudis ta.
"Sooduskupongid!" taipas Ariel ja pani jooksu.

Majanduspress

Ariel jõudis oma ostukorviga kassani, siis püüdis ta tähelepanu suurte trükitähtedega roheline silt, mis teatas, et sooduskupongi esitamisel võib esineda probleeme. Ariel vaatas oma sooduskupongi, seejärel ogalist kurikat silitavat olevust, kes meenutas silmadega maja, ja kergitas küsivalt kulmu. Maja vangutas aeglaselt pead. Ariel ohkas ja libistas oma kupongi rahakotti tagasi.

Peaingel Arieli tervitus

Kallid töölised ja muud sipsikud, kes te olete toodud Maale, et siin usinalt ehitada ja asjatada. Kogunege nüüd kenasti parve ja oodake. Peagi tulevad sabalised ja söövad teid ära.

(majanduslangus ja värgid, aeg otsad kokku tõmmata)

Kogu jalgratta eest

"Ja siis tahan ma maasikaid," teatas posija.
"Maasikaid?"
"Jah, metsmaasikaid, muidu ma tööle ei hakka. Värskeid metsmaasikaid."
"Värskeid metsmaasikaid?" imestas Zem.
"Värskeid metsmaasikaid," kinnitas posija.
"Sügavkülmutatud maasikaid? Olgu."
"Värskeid metsmaasikaid."
"Värskeid metsmaasikaid? Mitte külmutatud?"
"Värskeid metsmaasikaid."
"Kust ma neid praegu saan? Sügavkülmast võetud ei sobi siis?"
"Kas sa oled natuke juhm või? Mitu korda ma pean veel ütlema, et värskeid metsmaasikaid?"
"Nojah, aga kust ma saan neid?" ahastas Zem.
"Metsast."
"Metsast?"
"Metsast."
"Aga...Isegi kui neid seal oleks, oleksid nad ka sügavkülmutatud ju?"
"Ma tahan värskeid metsmaasikaid," jäi posija endale kindlaks, "muidu ma ei tööta."
Hädasolijad ei saa palju valida ja pirtsutada, nii ohkaski Zem ning pomises: "Olgu."
"Ja reha," teatas posija.
"Reha?"
Zemil oli raskusi naeru tagasihoidmisega, aga posijal oli tõsi taga.
"Reha."
"Millist reha...nii konkreetsemalt...murureha?"
"Looreha."
"Oh heldeke," pomises Zem. Ta polnud päris kindel, mis täpselt looreha on, aga see ei kõlanud üldse hästi.
"Sellist, mis punase traktori järel käib," täpsustas posija.
"See on mingi katse, eksole," lootis Zem, "et kui ma selle läbin, olen vääriline käima teed, mis viib."
"Ei," katkestas posija teda, "ma tahan reha. Ja kuretopist."
"Varjatud kaamera? Kui see on varjatud kaamera, siis."
"Ja veekannu. Metallist, vilistavat."
"Oh."
"Ja mudelautot."
"Ma peaksin selle kõik vist kuhugi kirja panema?" uuris Zem.
"Pane kirja. Pannilabidas. Kadakast."
"Ee...milline see mudelauto olema peaks?"
"Kiirabi. Peeglitega."
"Aga kuidas see kõik."
"Kaks potsikut värvi, üks must, teine oranž. Välistöödeks sobilikku."
Hämmeldunud Zem kirjutas alistunult üles: "Värv, 1 must, 1 oranž, välistöödeks sobilik."
Oli päris suur tõenäosus, et tavaline arstiteadus (arstid, kes sulle lusikaid suhu topivad ning leiavad, et sind tuleks katki teha) oleks ikka parem mõte olnud. Ei olnud enam väga usutav, et sellest asjast enam head nahka saaks.
"Ma tahan lokitange ja mutrivõtit," jätkas posija.
"Nr 23?" pakkus Zem huupi.
"Just."
"Ma parem..."
"Istu!" käskis posija. "Nüüd on hilja ära minna. Mis alustatud on, tuleb lõpule viia, muidu hirmsaid tagajärgi oodata. Eiei, ei taha sa neid, ei taha ma."
"Ja kooki."
"Kooki?" niutsatas Zem.
"Kooki," kinnitas posija.
"M-m-millist kooki?" küsis Zem hädiselt.
"M-m-m-mustika," vastas posija.
Mõnda aega jõllitasid nad teineteisele otsa, siis kostis vaikne praksatus millele järgnes veider krudin.
"Ma näen valgeid hiiri ja sinililli," sosistas posija põrandale.
Lahtisest uksest sisse sadav lumelörts sulas veeks, loik kohtus loiguga.