Teekond lennujaamast tühermaale oli üsnagi kummaline olnud. Võib-olla sellepärast, et temasse suhtuti põhimõtteliselt nagu kotti, kuni ta lõpuks enam-vähem kott oligi.
See, et demineerijad ta külge lõhkepakette kinnitasid, ei kutsunud märkimisväärset protesti esile, Zem vaid niuksus aeg-ajalt ning surus joogipudelit kramplikult vastu rinda. Miks see pudel talle nii oluline oli, ei osanud ta öelda, ülejäänud reisivarustus oli tõenäoliselt praegugi veel lennujaamas, pudelit ei suudetud talt aga ka mitmekesi ära võtta. Alles siis, kui ta omaette jäi, vaatas ta lõpuks silti ja ütles: "Aih."
