Yay, uus Linux! Saab jälle mängima hakata. Lahe, eksole?
Eelmiseks kaheks uuritavaks olid Fedora ja Xubuntu, esimese puhul oli graafikadraiverite install algaja linuxikasutaja jaoks liiga kuradima keeruline, eeldada, et ta rõõmuga graafilisest režiimist väljub, et Xorg vanema versiooni peale mudida, on ehk natuke liig. Xubuntu oli asja petlikult lihtsaks teinud, märgi ainult üks valikukastike ja paramparaa ja hopsassaa. Esimese restardini. Siis pead jõllitama ja nuputama, kas see on ikka tõsiselt mõeldud, kui pakutakse kahte resolutsiooni - kas aasta 89 (SVGA) või aasta 87 (VGA). Lühidalt: vt Truecrypt eelmises Linuxi-postis.
Aga õnneks on Linuxeid veel. Kui kunagi oli tahtmine Linux toppida Saksamaalt pärit Medioni läpakasse, mis uhkusega kandis hellitusnime Kukenikk, oli ainukeseks distroks, mis graafilise kasutajaliidese välja manada suutis, Mandrake. Nime Mandrake enam ei kasutata, aga Mandriva peaks olema sama asi uues kuues. Lootus sureb viimasena, eksole.
Algas polnudki hirmus, Mandriva tuvastas Xubuntust jäänud partitsioonid ja pakkus, et teeb rõõmuga sinna pesa. Nagu hiljem selgus, oli nüüd käes see "ükskord on ikka esimene kord", mil mul õnnestus teha bootloader, milles Windowsit pole. Mõned kahtlased asjad jäid installi käigus silma ka. Valikust "Choose your country" ei suutnud mina leida Eestit. Djibouti - olemas, Kiribati - olemas, Saint Kitts & Nevis - kuidas siis muidu. Eestit ei paista. Ohjah. Vähemalt klaviatuuri seadistamisel oli võimalik õige valida. Kellaaja poole pealt pakuti kas UTC, mis oli 3 tundi vale või siis õige kellaaeg, mis oli, noh, õige. Pärast tagasi Windowsisse kolides oli vahepeal 4 tundi valeks läinud sealne kellaaeg. Õnnitlesin end ka selle puhul ja hakkasin kella-kuue-postitust kirjutama.
Ja oi kui tore seda on XP abil teha peale Mandriva katsetamist. Rahulik ja vaikne. Tuvid kakerdavad rahulikult õues ringi, mitte ei väeta punase pastana muru.
Sest Mandriva oli tõsiselt häirivalt loll ja lollilt häiriv. Kogu installatsiooni saatis üsna tugev white noise, mis õnneks ei olnud protsessori ventilaatori surmalaul või graafikakaardi viimased hetked, vaid tuli kõlaritest. Maha vaigistada ei õnnestunud, aga jäi lootus, et mingi draiver on paigast ära vms ja peale restarti asi paraneb. Sest restardi käskis Mandriva teha.
Peale restarti oli üks üllatustest, et root-kasutajana sisse logida ei lubatudki. Kui midagi muuta tahad, siis sisesta parool ja hakka aga ehitama. Mühina ja sahina ja vastiku valge müra saatel. Helitugevuse reguleerimiskatsed jooksid tühja, isegi "mute" klikkimine ei toonud vaikus ja rahu. Lisaks oli Mandriva installi käigus akut kõvasti tühjemaks imenud ja nüüd tuli mõte juhe seina pista.
See oli viga.
See oli suur viga.
Või siis mitte.
See sahin ja krabin jatontteabmiskuratveel läks kaks korda valjemaks.
Mis tähendas, et Ariel ei hakanudki mingeid uusi pakette ja parandusi otsima, vaid lülitas arvuti lihtsalt välja.
Mis edasi?
Edasi tuli XP plaadi sisestamine ja recovery console ja fixmbr.
Ongi kõik. Ei mingit Linuxit enam.
Truecrypt.
Truecrypt.
(mu truecrypt-fail on kaitstud 32 sümbolit pika salasõnaga)
esmaspäev, 22. september 2008
Konkurent Elioni porrile
Kellegi meelad silmad ja paljulubav kiri "Assapauk". Nihelen ootusärevuses...kas sina oled juba pildile klikkinud?
Telli endale ka temaatiline T-särk:
Sellele klikkisid?
Ja uuenenud blog.tr.ee näeb välja nagu oleks assapauguga pihta saanud.
kolmapäev, 17. september 2008
Ariel installib Linuxit ehk läbikukkumine mitmes vaatuses
Vaene arvuti, mis kõik selle järgnevalt kirjeldatava vaikides välja kannatama pidi, on oma siseelundite poolest selline:
Protsessor: 2.2 GHz T7500
Mälu: 2*1 GB 667 MHz DDR2
Videokaart: 256 MB Nvidia Quadro NVS140 M
Ekraan: 15.4’’ WSXGA+ 1680*1050
Emaplaat: PM965
Kõvaketas: Hitachi 160 GB 7200rpm
Põhjus sellesse Linuxi toppimiseks: ei oskagi täpselt öelda. Vist oli mingi lootus näha keskkonda, kus kõik on imetabaselt lihtne ja mugav ja silmale ilus vaadata. Ja uurida natuke ka netiga ühendumist, ühe pahura säästukompakti puhul, millele Ubuntu Wubi abil otse Windowsisse poogitud, olid vihviga kurvad lood.
Igatahes sai varustatud end üsna mitme plaadiga, natuke ka sellepärast, et mingit veebikirjutist uskudes oleks Core 2 Duo puhul õigem siiski 64-bitise Linuxiga asjatada. Algne plaadikogu koosnes vististi Fedora 9 Live CD-ist, DVD-installikast, lisaks mõlemast 64-bitine variant. Ja lühidalt...the cake is a lie.
Live CD pealt bootides oli Linux üsna ilus. Muidugi, iga hiireklikk põhjustab vigina su plaadilugejas, aga sellesama ühe klikiga sai ka wifiühenduse, väga vähese vaevaga tööle Pidgin, mis oskab nii msn-i kui googletalk’iga rääkida, veebibrauser oli peaaegu sama Firefox, millega Windowsi keskkonnas harjunud (Fedoraga tuli vist kaasa 3.0b5 ja üldse tundub, et linuxis meeldib rebastele veebilehti natuke teisiti näidata. Ja ei, sa ei saa flashi tööle)
Järgmiseks sammuks oli kõvakettast varukoopia tegemine ja tarkvara otsimine, millega partitsioone saaks mugavalt närida. Kuigi Linuxil peaks selline asi endal olemas olema, selgus hiljem, et Windowsi keskkonnas susserdamisest võib tublisti abi olla. Iseasi, kas Paragon Partition Manager võimistandoligi selleks parim vahend on. Esimene muudatus, milleks oli ca 30 GB kettaruumi Windowsi hammaste vahelt kiskumine, et sinna Linux peale panna, läks üsna kiirelt ja kergelt.
Kulmukortsutamised ja kuklakratsimised (millele järgnesid peagi lauanurga närimine, aknalauale maanduvate tuvide surnuks karjumine jms) algasid peale „päris“ Fedorat ehk siis kui sai Live CD-st pärit meeldiva mulje põhjal install ära tehtud.
Kõige esimene küsimus, mis tekkis, oli: „Mis asi see nüüd on?“
Oli nagu Linux, st ta polnud Windowsi moodi, aga kusagil oli mingi häiriv ebakõla. Ja lühikese ajaga tekkis tunne, et Linux on ikka väga käsureapõhine opsüsteem. Asju, mida näppida saaks, leidis esmapilgul üsna vähe ja iga olulisem liigutus põhjustas mingi hoiatuskasti väljahüppamise. „Oled sa ikka kindel, et sa seda teha tahad?“ „Sisesta parool nüüd, sa võll!“ „See tegevus on võimalik vaid root-kasutajana“. Meenutas natuke Vanqishi Vistat, ma ei teagi, kumb neist tüütum oleks. Alguses ei lasknud Fedora ka Windowsi kasutada oleval ntfs-partitsioonil olevate failide ligi. Üsna nõme "our users must protected to be, yes!" poliitika. Osade teadete puhul ei lasknud Fedora ka „Ära mulle seda enam näita“-kasti linnukest panna. Bling-ja-blõnn blingblõnni otsa.
Kuna bluetoothi väljalülimise kohta ma esimese hoobiga ei leidnud, sai sellele öeldud, et ole nüüd kenasti peidus vms. Püsimatu bluetooth suutis vakka olla tublid mõned minutid, siis kargas välja teatekastike, mis huilgas, et bluetooth on nüüd jälle aktiivne. Nojah.
Ja kuigi ma mõne silmatorkimise põhjused välja nuputasin, ei ole siiski tore kui Live CD ja päris install erinevad üksteisest kui öö ja sardooniline (Mis asi on sardooniline? Ma saan aru, et öö on öö, aga...kas see pole üldsegi mitte omadussõna? Midagi merega seoses?) Kui Live CD-ga oli wifisse jõudmine vups ja valmis, siis installitud Fedora ütles „Bang! Disconnected! Fuck off!“ Jah, ühenduse ma sain, aga selleks tuli kõigepealt linnukesi panna (ei, üldse ei ajanud naerma)
Siiski, mingi oma võlu oli Linuxil ka kõiki vajalikke vidinaid paigaldamata. Tundus, nagu liiguks kõik kiiremini ja ka tuvipostiga oma edusammudest raporteerides ilmusid tähed ekraanile juba enne kui ma vajaliku sõna välja suutsin mõelda. Arvuti ise aga oli kuum. Huvitav? Muidugi. Miks oli arvuti kuum? Õige vastuse eest auhinda ei anna, aga millegipärast ei tahtnud Fedora protsessori taktsagedust vähemaks keerata, asi sai vist korda alles peale mingit liigutuste tegemist, jälle vaja netist mingi pakett rebida vms. Fedoras mugavalt kätte saadav Power History aga väitis, et isegi 800 MHz puhul kulutab arvuti umbes 22 W tunnis. Mis elektriarve poole pealt on null, aga... XP-s sai Nvidia graafikadraiveritega kaasa Powermizeri, mistõttu pidas tavaline 6 elemendiga aku keskmise ekraaniheleduse puhul wifit kasutades üle 3 tunni vastu. Lavalys Everesti andmetel oli võimsuseks sel juhul 15-16 W, mis 2.2 GHz protsessori, eraldi videokaardi ja 7200rpm ketta puhul ei olegi vist halb saavutus. Käsitsi nVidia draiverite install? Noh, keegi vihjas, et kui kord asuda Linuxit ise putitama, siis jäädki seda käsitsi iga natukese aja tagant uuendama. Käsuridadega, arvatavasti. Saast? Saast.
Kuna tegevuse käigus tekkis üha uusi ja uusi küsimusi, sai veebis kolatud ja muuhulgas ka Wikipediasse eksitud. Vahepeal olin kusagilt juba lugenud, et Fedora Live CD-l on Xfce desktop, installi puhul aga saad Gnome’i nimelise asjanduse. Mida siis Wikipedias Gnome’i kohta kirjas on:
The GNOME project provides two things: The GNOME desktop environment, an intuitive and attractive desktop for users, and the GNOME development platform, an extensive framework for building applications that integrate into the rest of the desktop. ”
The GNOME project puts heavy emphasis on simplicity, usability, and making things “just work”. The other aims of the project are:
* Freedom—to create a desktop environment that will always have the source code available for re-use under a free software license.
* Accessibility—ensuring the desktop can be used by anyone, regardless of technical skill or physical disability.
* Internationalization and localization—making the desktop available in many languages. At the moment GNOME is being translated to over 100 languages.
* Developer-friendliness—ensuring it is easy to write software that integrates smoothly with the desktop, and allow developers a free choice of programming language.
* Organization—a regular release cycle and a disciplined community structure.
* Support—ensuring backing from other institutions beyond the GNOME community.
Sõna saab Linus Torvalds:
„This "users are idiots, and are confused by functionality" mentality of Gnome is a disease. If you think your users are idiots, only idiots will use it. I don't use Gnome, because in striving to be simple, it has long since reached the point where it simply doesn't do what I need it to do. Please, just tell people to use KDE.“
Ja Ariel ütleb: „Ma tahan Nvidia graafikadraivereid, raisk!“
Aga ei saa. Mitte nii lihtsalt, sa väike rohutirts.
Akende lohistamine käib mingil peaaegu toimival "must use powers"-meetodil, mitte Quadro abiga. Sa näed, kuidas arvuti ei jaksa, aga ei saa kuidagi abiks olla.
Õnneks on päris paljud inimesed sama probleemiga põrkunud ja nett kubiseb vastustest, mis aitavad sind jälle sammu võrra edasi. Rõhk sõnal „jälle“, sest neid samme võib päris palju tulla. Ja graafilisest režiimist väljumist ning käsureal pakettide paigaldamist ja muud taolist Linuxi-võhikule üsna koledat tegevust. Ühe tüütusena jääb seejuures silma, et „Logout“ klikkimine ei toimi, peale mõningat asjatamist näitab Fedora sulle musta ekraani paljude veateadetega ja sa pead käsureale ise „logout“ kirjutama.
Ja kõik see ehitamine ei vii tegelikult kuhugi. Samm nr „liiga palju“ viib sind peadpidi seina – Fedora 9-ga on kaasas Xorg 1.5, Nvidia draiverite installikas aga on nõus koostööd tegema vaid Xorg 1.4.x või madalamaga, niisiis peaks selle trollinimelise asja eemaldama ja käsitsi vanema versiooni lisama. Nagu netist arenduspakettide laadimisest, et ise draivereid kompileerida, veel vähe oleks. Ei, aitäh.
Vähemalt töötab dual-boot. Ma saan Linuxi keskkonnas tuvitada ja Openoffice’is asju kirjutada. Tõsi, selleks ohverdasin F12 klahvi funktsioneerimise, mis lasi mugavalt valida, kas bootida kettalt, plaadilt või muust kohast, mis hetkel kõige õigem tundus. Nüüd tuleb Live CD kasutamiseks BIOS-is boot order ära muuta, sest grub kirjutas asju üle. Võimalik, et tegin ikkagi midagi valesti, aga kui linuxi install peabki olema raketiteadus, siis jäävadki pisipehmikud võidutsema. Noh, teada on, et XP re-install kirjutab omakorda grubi üle, nii et viimasena linux ei naera. Vist.
Parandus: F12 ei kadunud kuhugi, lihtsalt aeg, mille jooksul seda vajutada saab, on kuidagi lühike. Samuti annab Fedora käivitatava opsüsteemi valiku ekraanil väga väikese mõtlemisaja, pilguta silmi ja oledki XP asemel Linuxis.
Kõik see andis kokku teadmise, et tuleb endale toredam linuks otsida. Ja järgmiseks kandidaadiks sai…Ubuntu, mis peaks ka võhiku puhul üsna vähe suitsiidikatseid põhjustama. Täpsemalt siis Xubuntu, millel seesama Xfce, mis Fedora Live CD-I puhul üsna meeldiv tundus.
Fedorast jaoks oli juba 30 GB partitsioon tehtud, nii et lootsin selle nüüd Xubuntule kinkida. Ja Xubuntu partitsioonimeister saatis mu väga koledasse kohta. Kuna Fedora pakkus installil välja, et ta paigutab end vabale kõvakettaruumile, siis sai temast jäänud LVM-i sisse 30 GB unallocated space’i tehtud. Halb mõte, ei toimi.
Väike netiabi, Windowsis posu partitsioonide väänamine ja tagasi uuele katsele.
Ja vigin, niutsumine ja veel paar kärvanud tuvi.
Ubuntu enda help ütleb, et / jaoks peaks piisav olema 150-250 MB. Xubuntu ütles: „Puuks! Mina tahan umbes 1.5 GB!“ Linuxi enda abil partitsioonide suurust sobivaks muuta ei õnnestunud, anti vaid kimp kelmikaid veateateid. Uuesti windowsisse. Paragon Partition Manager hakkab vaikselt urriks muutuma, sest partitsioonide suuruse muutmine käib vaid liugurite abil ning on ebatäpne. Millegipärast surus ta ka asjasse mittepuutuva 150 MB /boot-partitsiooni 32 MB suuruseks, aga õnneks see midagi ära ei tapnud.
Neile inimestele, kel partitsioonide mudimise käigus midagi ära sureb ja arvutit ostes XP või Vista plaati kaasa ei antud, leidub netis ka sõbralik õpetus:
Example request for Windows OS CD / DVD recovery media
You:
"I am about to install Ubuntu Linux and that will change my partition table. I was not given an OS install disk with my system, but a system restore program which is on a hidden partition. If, for some reason, the PC restore tool is no longer able to find the image partition, I would not be able to restore my system. The system restore tools that came with my system are not adequate for my needs. I need an operating system disk. Would you send me one?"
PC manufacturer rep:
"Sure, we'll send one out to you. It should take two or three days for you to receive it."
Kui nüüd lõpuks / 1.5 GB suuruseks tehtud, sai lõpuks ka installiga ühele poole. Mitmes katse see kokku oli, ei oskagi öelda. Ärge laske arvutikaugeid windows-inimesi Linuxi installide juurde.
Siia vahele mahub nüüd ka linuksitesse mittepuutuvat hala.
Office 2003 makrosalvestus on saast. Paste special(unicode unformatted text) läheb kirja niimoodi:
Sub pastespecial()
Selection.PasteAndFormat (wdPasteDefault)
End Sub
Ja tavaline paste on:
Sub pastenormal()
Selection.Paste
End Sub
Et milles siis probleem seisneb? Peaks ju erinev tulema? Esimesel juhul peistitakse sulle paljas tekst, vorminguteta, teisel juhul saad tulemuseks täpselt nii suured ja punased tähed kui veebimeister, kelle lehelt sa kopeerid, heaks arvas.
Ei. Tulemus on täpselt sama. Toreda puhta teksti asemel võidutseb Wordis mingi plöga, täis linke ja meetrikõrguseid tähti. Ja sakilisi alljooni.
Well then... what's orange? If this is red, I wanna know, What's orange?
Ja tagasi Xubuntu juurde. Install läks valutult. Elukas ise on...lage, Openoffice’i asemel on mingi Abiword, et arvutit meelepäraselt seadistada, tuleb jälle tükk aega pakette laadida. Ja oi kui palju restarte. Kes viriseb Windowsi restartimismaania pärast...Xubuntu ei ole parem. Restardid võtavad lihtsalt natuke vähem aega.
Cybernetica „killukogust“:
Margus – „Pagana ubuntsik. Ei tea, kas ma hakkangi nüüd pärast iga rebooti nvidia draiverit installima?“
Alexander – „Huvitav. Windowsi strateegia on see, et pärast iga installi tuleb teha reboot. Ubuntul on siis vastupidi: pärast iga rebooti tuleb teha install.“
Ariel luges, muigas ja unustas.
Mõneks ajaks.
Nvidia draiver hakkas probleemideta tööle. Powermizer samuti. Keskmiselt sai arvuti kuhugi 18 W piirimaile. Kust saaks võrgukaardi välja lülitada kui parajasti akutoitel ja kaabel pole ühendatud, jäi esialgu leidmata. Aga kuna lisapakette saab ka hiljem lisada, vajutas Ariel läpakal kaane kinni ja...
Windowsi strateegia-Ubuntu strateegia. Ubuntu strateegia-Windowsi strateegia. Kahvlid laes ja surnud tuvid.
Järgmisel käivitamisel teatas Xubuntu, et tema ei ei tea draiveritest midagi, tema pole neid näinud, pole teinud, pole nendega siin käinud. Resolutsiooniks pakub kas suuremeelse 800*600 või 640*480. Nvidia xconfig ütleb, et tema ei taha ja tema ei tee, sest draiverid pole. Xubuntu kontrollpaneelil „Restricted drivers“ paistab, et installed ja in use.
Nii palju siis sellest.
Nii palju siis sellest.
Tegelikult oleks tore, kui keegi teaks soovitada amatöörile sobivat linuxit. Midagi, mis ei tapaks midagi ega kedagi. Ja seejuures toimiks nii, et midagi ikka tehtud saaks. Kuigi kui küsida, milleks mul üldse linuxit vaja on, jään vist vastuse võlgu. Võiks ju olla? Ei?
Restarte jätkub tulevikku ilmselt veelgi. Millalgi peaks ka windowsi paging file’i uuesti võimaldama, Truecrypti katsetuste käigus sai see nulli keeratud. Otsest jõudluspuudust pole, tõsi küll, märganud, ju siis 2 GB mälu on ikkagi piisav.
Ah et milleks mulle Truecrypt, mida ma selle abil säilitan?
Roppe sõnu.
ERROR
Your HTML cannot be accepted: Tag is not allowed: meta equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"
Mitu korda peab üht postitust publitseerima?
Väga sobivalt maandus just üks tuvi Cyberi katuseaknale. Ma näen ta perseauku. Varsti näeb seda ka tema.
Protsessor: 2.2 GHz T7500
Mälu: 2*1 GB 667 MHz DDR2
Videokaart: 256 MB Nvidia Quadro NVS140 M
Ekraan: 15.4’’ WSXGA+ 1680*1050
Emaplaat: PM965
Kõvaketas: Hitachi 160 GB 7200rpm
Põhjus sellesse Linuxi toppimiseks: ei oskagi täpselt öelda. Vist oli mingi lootus näha keskkonda, kus kõik on imetabaselt lihtne ja mugav ja silmale ilus vaadata. Ja uurida natuke ka netiga ühendumist, ühe pahura säästukompakti puhul, millele Ubuntu Wubi abil otse Windowsisse poogitud, olid vihviga kurvad lood.
Igatahes sai varustatud end üsna mitme plaadiga, natuke ka sellepärast, et mingit veebikirjutist uskudes oleks Core 2 Duo puhul õigem siiski 64-bitise Linuxiga asjatada. Algne plaadikogu koosnes vististi Fedora 9 Live CD-ist, DVD-installikast, lisaks mõlemast 64-bitine variant. Ja lühidalt...the cake is a lie.
Live CD pealt bootides oli Linux üsna ilus. Muidugi, iga hiireklikk põhjustab vigina su plaadilugejas, aga sellesama ühe klikiga sai ka wifiühenduse, väga vähese vaevaga tööle Pidgin, mis oskab nii msn-i kui googletalk’iga rääkida, veebibrauser oli peaaegu sama Firefox, millega Windowsi keskkonnas harjunud (Fedoraga tuli vist kaasa 3.0b5 ja üldse tundub, et linuxis meeldib rebastele veebilehti natuke teisiti näidata. Ja ei, sa ei saa flashi tööle)
Järgmiseks sammuks oli kõvakettast varukoopia tegemine ja tarkvara otsimine, millega partitsioone saaks mugavalt närida. Kuigi Linuxil peaks selline asi endal olemas olema, selgus hiljem, et Windowsi keskkonnas susserdamisest võib tublisti abi olla. Iseasi, kas Paragon Partition Manager võimistandoligi selleks parim vahend on. Esimene muudatus, milleks oli ca 30 GB kettaruumi Windowsi hammaste vahelt kiskumine, et sinna Linux peale panna, läks üsna kiirelt ja kergelt.
Kulmukortsutamised ja kuklakratsimised (millele järgnesid peagi lauanurga närimine, aknalauale maanduvate tuvide surnuks karjumine jms) algasid peale „päris“ Fedorat ehk siis kui sai Live CD-st pärit meeldiva mulje põhjal install ära tehtud.
Kõige esimene küsimus, mis tekkis, oli: „Mis asi see nüüd on?“
Oli nagu Linux, st ta polnud Windowsi moodi, aga kusagil oli mingi häiriv ebakõla. Ja lühikese ajaga tekkis tunne, et Linux on ikka väga käsureapõhine opsüsteem. Asju, mida näppida saaks, leidis esmapilgul üsna vähe ja iga olulisem liigutus põhjustas mingi hoiatuskasti väljahüppamise. „Oled sa ikka kindel, et sa seda teha tahad?“ „Sisesta parool nüüd, sa võll!“ „See tegevus on võimalik vaid root-kasutajana“. Meenutas natuke Vanqishi Vistat, ma ei teagi, kumb neist tüütum oleks. Alguses ei lasknud Fedora ka Windowsi kasutada oleval ntfs-partitsioonil olevate failide ligi. Üsna nõme "our users must protected to be, yes!" poliitika. Osade teadete puhul ei lasknud Fedora ka „Ära mulle seda enam näita“-kasti linnukest panna. Bling-ja-blõnn blingblõnni otsa.
Kuna bluetoothi väljalülimise kohta ma esimese hoobiga ei leidnud, sai sellele öeldud, et ole nüüd kenasti peidus vms. Püsimatu bluetooth suutis vakka olla tublid mõned minutid, siis kargas välja teatekastike, mis huilgas, et bluetooth on nüüd jälle aktiivne. Nojah.
Ja kuigi ma mõne silmatorkimise põhjused välja nuputasin, ei ole siiski tore kui Live CD ja päris install erinevad üksteisest kui öö ja sardooniline (Mis asi on sardooniline? Ma saan aru, et öö on öö, aga...kas see pole üldsegi mitte omadussõna? Midagi merega seoses?) Kui Live CD-ga oli wifisse jõudmine vups ja valmis, siis installitud Fedora ütles „Bang! Disconnected! Fuck off!“ Jah, ühenduse ma sain, aga selleks tuli kõigepealt linnukesi panna (ei, üldse ei ajanud naerma)
Siiski, mingi oma võlu oli Linuxil ka kõiki vajalikke vidinaid paigaldamata. Tundus, nagu liiguks kõik kiiremini ja ka tuvipostiga oma edusammudest raporteerides ilmusid tähed ekraanile juba enne kui ma vajaliku sõna välja suutsin mõelda. Arvuti ise aga oli kuum. Huvitav? Muidugi. Miks oli arvuti kuum? Õige vastuse eest auhinda ei anna, aga millegipärast ei tahtnud Fedora protsessori taktsagedust vähemaks keerata, asi sai vist korda alles peale mingit liigutuste tegemist, jälle vaja netist mingi pakett rebida vms. Fedoras mugavalt kätte saadav Power History aga väitis, et isegi 800 MHz puhul kulutab arvuti umbes 22 W tunnis. Mis elektriarve poole pealt on null, aga... XP-s sai Nvidia graafikadraiveritega kaasa Powermizeri, mistõttu pidas tavaline 6 elemendiga aku keskmise ekraaniheleduse puhul wifit kasutades üle 3 tunni vastu. Lavalys Everesti andmetel oli võimsuseks sel juhul 15-16 W, mis 2.2 GHz protsessori, eraldi videokaardi ja 7200rpm ketta puhul ei olegi vist halb saavutus. Käsitsi nVidia draiverite install? Noh, keegi vihjas, et kui kord asuda Linuxit ise putitama, siis jäädki seda käsitsi iga natukese aja tagant uuendama. Käsuridadega, arvatavasti. Saast? Saast.
Kuna tegevuse käigus tekkis üha uusi ja uusi küsimusi, sai veebis kolatud ja muuhulgas ka Wikipediasse eksitud. Vahepeal olin kusagilt juba lugenud, et Fedora Live CD-l on Xfce desktop, installi puhul aga saad Gnome’i nimelise asjanduse. Mida siis Wikipedias Gnome’i kohta kirjas on:
The GNOME project provides two things: The GNOME desktop environment, an intuitive and attractive desktop for users, and the GNOME development platform, an extensive framework for building applications that integrate into the rest of the desktop. ”
The GNOME project puts heavy emphasis on simplicity, usability, and making things “just work”. The other aims of the project are:
* Freedom—to create a desktop environment that will always have the source code available for re-use under a free software license.
* Accessibility—ensuring the desktop can be used by anyone, regardless of technical skill or physical disability.
* Internationalization and localization—making the desktop available in many languages. At the moment GNOME is being translated to over 100 languages.
* Developer-friendliness—ensuring it is easy to write software that integrates smoothly with the desktop, and allow developers a free choice of programming language.
* Organization—a regular release cycle and a disciplined community structure.
* Support—ensuring backing from other institutions beyond the GNOME community.
Sõna saab Linus Torvalds:
„This "users are idiots, and are confused by functionality" mentality of Gnome is a disease. If you think your users are idiots, only idiots will use it. I don't use Gnome, because in striving to be simple, it has long since reached the point where it simply doesn't do what I need it to do. Please, just tell people to use KDE.“
Ja Ariel ütleb: „Ma tahan Nvidia graafikadraivereid, raisk!“
Aga ei saa. Mitte nii lihtsalt, sa väike rohutirts.
Akende lohistamine käib mingil peaaegu toimival "must use powers"-meetodil, mitte Quadro abiga. Sa näed, kuidas arvuti ei jaksa, aga ei saa kuidagi abiks olla.
Õnneks on päris paljud inimesed sama probleemiga põrkunud ja nett kubiseb vastustest, mis aitavad sind jälle sammu võrra edasi. Rõhk sõnal „jälle“, sest neid samme võib päris palju tulla. Ja graafilisest režiimist väljumist ning käsureal pakettide paigaldamist ja muud taolist Linuxi-võhikule üsna koledat tegevust. Ühe tüütusena jääb seejuures silma, et „Logout“ klikkimine ei toimi, peale mõningat asjatamist näitab Fedora sulle musta ekraani paljude veateadetega ja sa pead käsureale ise „logout“ kirjutama.
Ja kõik see ehitamine ei vii tegelikult kuhugi. Samm nr „liiga palju“ viib sind peadpidi seina – Fedora 9-ga on kaasas Xorg 1.5, Nvidia draiverite installikas aga on nõus koostööd tegema vaid Xorg 1.4.x või madalamaga, niisiis peaks selle trollinimelise asja eemaldama ja käsitsi vanema versiooni lisama. Nagu netist arenduspakettide laadimisest, et ise draivereid kompileerida, veel vähe oleks. Ei, aitäh.
Vähemalt töötab dual-boot. Ma saan Linuxi keskkonnas tuvitada ja Openoffice’is asju kirjutada. Tõsi, selleks ohverdasin F12 klahvi funktsioneerimise, mis lasi mugavalt valida, kas bootida kettalt, plaadilt või muust kohast, mis hetkel kõige õigem tundus. Nüüd tuleb Live CD kasutamiseks BIOS-is boot order ära muuta, sest grub kirjutas asju üle. Võimalik, et tegin ikkagi midagi valesti, aga kui linuxi install peabki olema raketiteadus, siis jäävadki pisipehmikud võidutsema. Noh, teada on, et XP re-install kirjutab omakorda grubi üle, nii et viimasena linux ei naera. Vist.
Parandus: F12 ei kadunud kuhugi, lihtsalt aeg, mille jooksul seda vajutada saab, on kuidagi lühike. Samuti annab Fedora käivitatava opsüsteemi valiku ekraanil väga väikese mõtlemisaja, pilguta silmi ja oledki XP asemel Linuxis.
Kõik see andis kokku teadmise, et tuleb endale toredam linuks otsida. Ja järgmiseks kandidaadiks sai…Ubuntu, mis peaks ka võhiku puhul üsna vähe suitsiidikatseid põhjustama. Täpsemalt siis Xubuntu, millel seesama Xfce, mis Fedora Live CD-I puhul üsna meeldiv tundus.
Fedorast jaoks oli juba 30 GB partitsioon tehtud, nii et lootsin selle nüüd Xubuntule kinkida. Ja Xubuntu partitsioonimeister saatis mu väga koledasse kohta. Kuna Fedora pakkus installil välja, et ta paigutab end vabale kõvakettaruumile, siis sai temast jäänud LVM-i sisse 30 GB unallocated space’i tehtud. Halb mõte, ei toimi.
Väike netiabi, Windowsis posu partitsioonide väänamine ja tagasi uuele katsele.
Ja vigin, niutsumine ja veel paar kärvanud tuvi.
Ubuntu enda help ütleb, et / jaoks peaks piisav olema 150-250 MB. Xubuntu ütles: „Puuks! Mina tahan umbes 1.5 GB!“ Linuxi enda abil partitsioonide suurust sobivaks muuta ei õnnestunud, anti vaid kimp kelmikaid veateateid. Uuesti windowsisse. Paragon Partition Manager hakkab vaikselt urriks muutuma, sest partitsioonide suuruse muutmine käib vaid liugurite abil ning on ebatäpne. Millegipärast surus ta ka asjasse mittepuutuva 150 MB /boot-partitsiooni 32 MB suuruseks, aga õnneks see midagi ära ei tapnud.
Neile inimestele, kel partitsioonide mudimise käigus midagi ära sureb ja arvutit ostes XP või Vista plaati kaasa ei antud, leidub netis ka sõbralik õpetus:
Example request for Windows OS CD / DVD recovery media
You:
"I am about to install Ubuntu Linux and that will change my partition table. I was not given an OS install disk with my system, but a system restore program which is on a hidden partition. If, for some reason, the PC restore tool is no longer able to find the image partition, I would not be able to restore my system. The system restore tools that came with my system are not adequate for my needs. I need an operating system disk. Would you send me one?"
PC manufacturer rep:
"Sure, we'll send one out to you. It should take two or three days for you to receive it."
Kui nüüd lõpuks / 1.5 GB suuruseks tehtud, sai lõpuks ka installiga ühele poole. Mitmes katse see kokku oli, ei oskagi öelda. Ärge laske arvutikaugeid windows-inimesi Linuxi installide juurde.
Siia vahele mahub nüüd ka linuksitesse mittepuutuvat hala.
Office 2003 makrosalvestus on saast. Paste special(unicode unformatted text) läheb kirja niimoodi:
Sub pastespecial()
Selection.PasteAndFormat (wdPasteDefault)
End Sub
Ja tavaline paste on:
Sub pastenormal()
Selection.Paste
End Sub
Et milles siis probleem seisneb? Peaks ju erinev tulema? Esimesel juhul peistitakse sulle paljas tekst, vorminguteta, teisel juhul saad tulemuseks täpselt nii suured ja punased tähed kui veebimeister, kelle lehelt sa kopeerid, heaks arvas.
Ei. Tulemus on täpselt sama. Toreda puhta teksti asemel võidutseb Wordis mingi plöga, täis linke ja meetrikõrguseid tähti. Ja sakilisi alljooni.
Well then... what's orange? If this is red, I wanna know, What's orange?
Ja tagasi Xubuntu juurde. Install läks valutult. Elukas ise on...lage, Openoffice’i asemel on mingi Abiword, et arvutit meelepäraselt seadistada, tuleb jälle tükk aega pakette laadida. Ja oi kui palju restarte. Kes viriseb Windowsi restartimismaania pärast...Xubuntu ei ole parem. Restardid võtavad lihtsalt natuke vähem aega.
Cybernetica „killukogust“:
Margus – „Pagana ubuntsik. Ei tea, kas ma hakkangi nüüd pärast iga rebooti nvidia draiverit installima?“
Alexander – „Huvitav. Windowsi strateegia on see, et pärast iga installi tuleb teha reboot. Ubuntul on siis vastupidi: pärast iga rebooti tuleb teha install.“
Ariel luges, muigas ja unustas.
Mõneks ajaks.
Nvidia draiver hakkas probleemideta tööle. Powermizer samuti. Keskmiselt sai arvuti kuhugi 18 W piirimaile. Kust saaks võrgukaardi välja lülitada kui parajasti akutoitel ja kaabel pole ühendatud, jäi esialgu leidmata. Aga kuna lisapakette saab ka hiljem lisada, vajutas Ariel läpakal kaane kinni ja...
Windowsi strateegia-Ubuntu strateegia. Ubuntu strateegia-Windowsi strateegia. Kahvlid laes ja surnud tuvid.
Järgmisel käivitamisel teatas Xubuntu, et tema ei ei tea draiveritest midagi, tema pole neid näinud, pole teinud, pole nendega siin käinud. Resolutsiooniks pakub kas suuremeelse 800*600 või 640*480. Nvidia xconfig ütleb, et tema ei taha ja tema ei tee, sest draiverid pole. Xubuntu kontrollpaneelil „Restricted drivers“ paistab, et installed ja in use.
Nii palju siis sellest.
Nii palju siis sellest.
Tegelikult oleks tore, kui keegi teaks soovitada amatöörile sobivat linuxit. Midagi, mis ei tapaks midagi ega kedagi. Ja seejuures toimiks nii, et midagi ikka tehtud saaks. Kuigi kui küsida, milleks mul üldse linuxit vaja on, jään vist vastuse võlgu. Võiks ju olla? Ei?
Restarte jätkub tulevikku ilmselt veelgi. Millalgi peaks ka windowsi paging file’i uuesti võimaldama, Truecrypti katsetuste käigus sai see nulli keeratud. Otsest jõudluspuudust pole, tõsi küll, märganud, ju siis 2 GB mälu on ikkagi piisav.
Ah et milleks mulle Truecrypt, mida ma selle abil säilitan?
Roppe sõnu.
ERROR
Your HTML cannot be accepted: Tag is not allowed: meta equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"
Mitu korda peab üht postitust publitseerima?
Väga sobivalt maandus just üks tuvi Cyberi katuseaknale. Ma näen ta perseauku. Varsti näeb seda ka tema.
teisipäev, 16. september 2008
Kas me ikka uurisime asja piisavalt põhjalikult, enne kui Face'i Saksamaale saatsime?
Paistab, et mitte. Tõe paljastab seekord Sitemeter.
esmaspäev, 15. september 2008
Rändom meelelahutus...
enne kui ma lähen uuele ringile Linuxi katsetamisega (seekord siis Ubuntu või Xubuntu), oma eksirännakutest blogipotsu kirjutan ja nõnda oma margi täis teen :D
You are typically easy-going and non-confrontational until someone violates one of the very few principles that you deem sacred, at which point you can fly into a rage. Although you possess a much greater understanding of process and systems than the people around you, you are always conscious of the possibility that you've missed something or made a mistake. You don't tend to become attached to particular theories, and will immediately discard mistaken notions once they're revealed to be incorrect (but you don't tolerate iconoclasts who try to discredit validated theories through the use of fallacies and bad data). Despite being outwardly humble, you probably think of yourself as being smarter than most other people. That's because you are. In fact, in your dealings with people your understanding of their motives is so expansive that you know what they're going to say before they say it, and in world affairs, you usually know what is going to take place before it actually does. This ability would make you unbeatable in debates if only you were a little less pensive about your own conclusions, and a little more outgoing.
Famous people like you: Albert Einstein, Charles Darwin, Adam Smith, Thomas Jefferson, John McWhorter, Ramanujan, Marie Curie, Kurt Godel
Stay clear of: Apollo, Icarus, Hermes, Aphrodite
Seek out: Atlas, Prometheus, Daedalus
Your result for The Greek Mythology Personality Test ...
The Oracle
0% Extroversion, 100% Intuition, 28% Emotiveness, 90% Perceptiveness
You are typically easy-going and non-confrontational until someone violates one of the very few principles that you deem sacred, at which point you can fly into a rage. Although you possess a much greater understanding of process and systems than the people around you, you are always conscious of the possibility that you've missed something or made a mistake. You don't tend to become attached to particular theories, and will immediately discard mistaken notions once they're revealed to be incorrect (but you don't tolerate iconoclasts who try to discredit validated theories through the use of fallacies and bad data). Despite being outwardly humble, you probably think of yourself as being smarter than most other people. That's because you are. In fact, in your dealings with people your understanding of their motives is so expansive that you know what they're going to say before they say it, and in world affairs, you usually know what is going to take place before it actually does. This ability would make you unbeatable in debates if only you were a little less pensive about your own conclusions, and a little more outgoing.
Famous people like you: Albert Einstein, Charles Darwin, Adam Smith, Thomas Jefferson, John McWhorter, Ramanujan, Marie Curie, Kurt Godel
Stay clear of: Apollo, Icarus, Hermes, Aphrodite
Seek out: Atlas, Prometheus, Daedalus
Tellimine:
Postitused (Atom)
