Mandriva Linux ehk miks Arielid enam tükk aega linukseid ei puutu

Yay, uus Linux! Saab jälle mängima hakata. Lahe, eksole?

Eelmiseks kaheks uuritavaks olid Fedora ja Xubuntu, esimese puhul oli graafikadraiverite install algaja linuxikasutaja jaoks liiga kuradima keeruline, eeldada, et ta rõõmuga graafilisest režiimist väljub, et Xorg vanema versiooni peale mudida, on ehk natuke liig. Xubuntu oli asja petlikult lihtsaks teinud, märgi ainult üks valikukastike ja paramparaa ja hopsassaa. Esimese restardini. Siis pead jõllitama ja nuputama, kas see on ikka tõsiselt mõeldud, kui pakutakse kahte resolutsiooni - kas aasta 89 (SVGA) või aasta 87 (VGA). Lühidalt: vt Truecrypt eelmises Linuxi-postis.

Aga õnneks on Linuxeid veel. Kui kunagi oli tahtmine Linux toppida Saksamaalt pärit Medioni läpakasse, mis uhkusega kandis hellitusnime Kukenikk, oli ainukeseks distroks, mis graafilise kasutajaliidese välja manada suutis, Mandrake. Nime Mandrake enam ei kasutata, aga Mandriva peaks olema sama asi uues kuues. Lootus sureb viimasena, eksole.

Algas polnudki hirmus, Mandriva tuvastas Xubuntust jäänud partitsioonid ja pakkus, et teeb rõõmuga sinna pesa. Nagu hiljem selgus, oli nüüd käes see "ükskord on ikka esimene kord", mil mul õnnestus teha bootloader, milles Windowsit pole. Mõned kahtlased asjad jäid installi käigus silma ka. Valikust "Choose your country" ei suutnud mina leida Eestit. Djibouti - olemas, Kiribati - olemas, Saint Kitts & Nevis - kuidas siis muidu. Eestit ei paista. Ohjah. Vähemalt klaviatuuri seadistamisel oli võimalik õige valida. Kellaaja poole pealt pakuti kas UTC, mis oli 3 tundi vale või siis õige kellaaeg, mis oli, noh, õige. Pärast tagasi Windowsisse kolides oli vahepeal 4 tundi valeks läinud sealne kellaaeg. Õnnitlesin end ka selle puhul ja hakkasin kella-kuue-postitust kirjutama.
Ja oi kui tore seda on XP abil teha peale Mandriva katsetamist. Rahulik ja vaikne. Tuvid kakerdavad rahulikult õues ringi, mitte ei väeta punase pastana muru.
Sest Mandriva oli tõsiselt häirivalt loll ja lollilt häiriv. Kogu installatsiooni saatis üsna tugev white noise, mis õnneks ei olnud protsessori ventilaatori surmalaul või graafikakaardi viimased hetked, vaid tuli kõlaritest. Maha vaigistada ei õnnestunud, aga jäi lootus, et mingi draiver on paigast ära vms ja peale restarti asi paraneb. Sest restardi käskis Mandriva teha.
Peale restarti oli üks üllatustest, et root-kasutajana sisse logida ei lubatudki. Kui midagi muuta tahad, siis sisesta parool ja hakka aga ehitama. Mühina ja sahina ja vastiku valge müra saatel. Helitugevuse reguleerimiskatsed jooksid tühja, isegi "mute" klikkimine ei toonud vaikus ja rahu. Lisaks oli Mandriva installi käigus akut kõvasti tühjemaks imenud ja nüüd tuli mõte juhe seina pista.
See oli viga.
See oli suur viga.
Või siis mitte.
See sahin ja krabin jatontteabmiskuratveel läks kaks korda valjemaks.
Mis tähendas, et Ariel ei hakanudki mingeid uusi pakette ja parandusi otsima, vaid lülitas arvuti lihtsalt välja.
Mis edasi?
Edasi tuli XP plaadi sisestamine ja recovery console ja fixmbr.
Ongi kõik. Ei mingit Linuxit enam.

Truecrypt.
Truecrypt.

(mu truecrypt-fail on kaitstud 32 sümbolit pika salasõnaga)