Oraakel

Mõte teki alt välja pugemisest oli väga külm ning Zem üritas telefoni voodist välja nügida, lootuses, et see alla annab ja vait jääb. Jäigi, aga sooje mõtteid ei olnud Zemil ikkagi.
Mõte tööle minemisest oli sama külm kui sündimata tee, tee tegemiseks aga pidi teki alt välja pugema ja kannu tulele panema ja brr. Sama hästi võinuks siis juba tööle minna.
Zem vihkas tööd.

Ütlus "Analüüs peabki raske olema, see on definitsioonis sees" ei lohutanud Zemi. Millegi muuna kui analüütikuna ei suutnud ta end aga ette kujutada, ta oli analüütik olnud nii kaua kui mäletas. Sel sõnal oli meelitav ja magus "Tark Inimene" maik küljes.
Zemile meeldis magus, meeldis meelitamine, meeldis tark olla, meeldis, kui tema poole pöörduti ja nõu küsiti.
Aga viimasel ajal juhtus üha tiheminini, et küsimused oled rasked, segased, pärit aegadest, kus asju ei tehtud enam nii nagu harjumuspärane, nii nagu peab. Vahel pidi Zem mitu korda seletama, aga mõnikord tundus, et küsija lõi hoopis mõttes käega ning ei lahkunud targemana. Zemi tarkused olid liiga suured, et neid paari lausega ja lihtsalt seletada saaks, seega lõi käega ka Zem.
Mõnel halvemal päeval jäi Zemi kole kahtlus, et enne mitte targemana lahkumist kergitas küsija ka vähem või rohkem kulmu.
Võimalik, et teda räägiti ka taga, kuigi selles Zem päris kindel ei olnud. Aga parem karta kui kahetseda.
Teed rüübates mõtles Zem sellele, kuidas olukorda parandada. Kuidas teha nii, et sõna "töö" kõlaks paremini. Kuidas teha nii, et inimesed oleksid targemad. Targemad, esitaksid õigemaid küsimusi, kiirgaksid rammusamat tänutunnet, tüütaksid vähem.
Ehk saaks neid kuidagi koolitada? Raske õppustel, lihtne lahingus?
Üleüldse, kui Zem sõbranna räägitu peale mõtles, liikusid koolitajate kätte ikka üsna suured summad, koolitused ei võta viit päeva nädalas, ei kesta tihti tervet päevagi...
Tõenäoliselt oli tegemist parima ideega, mis Zemil nii varajasel hommikutunnil üldse kunagi pähe karanud.
Et oma tarkust mitte liiga odavalt müüa, otsustas ta hinnasildile kirjutada sündsast veidi suuremad numbrid.
See oli ilmselt ta juba teine hea mõte, sest vaevalt pool päeva peale kuulutuse vastavasse keskkonda lisamist oli tal postkastis juba esimene kiri ühe suurema ettevõtte juhilt.
"Jah, ma olen keskmise koolitajaga võrreldes veidi kallim," kirjutas Zem vastuseks, "mida te aga saate, on aastakümnete pikkune kogemus asjade esimese korraga õigesti tegemisest. Teadmised meeskonnana tegutsemisest, sellest, millal on mõistlik küsida, millal ise edasi pusida."
Tal oli nii palju tarkust, mida jagada.
Proovikiviks saav päev algas suminat täis koolitusklassiga.
Hommikuunised koolitujad tegid ära oma esmased tervitused-tutvumised, tutvusid põhjalikult kommi- ja näksivalikuga, veel põhjalikumalt kohvimasinaga ning kui veerand tundi märkamatult algusajast üle läinud, hakkasid tasapisi nihelevaks muutuma. Keegi ruumis viibijatest peaks ilmselt olema koolitaja, aga sellena tutvustanud polnud end keegi, kui järele mõtlema hakati.
"Eeemm..?"
"Huuh...?"
"Äää..."
"Oleme me ikka õiges ruumis?"
"Ega keegi midagi kuupäevaga segamini ajanud?"
Vastuseid küsimustele ei olnud, mõni alistus ja asus uuele ringile oma nutiseadmest uudiste lugemisega, mõni üritas leida kedagi, keda saaks motiveerida probleemiga tegelema, et saaks ise veel kord ja veidi põhjalikumalt tutvuda suupistetega.
Koolitus aga, koolitus ei alanud.
Mitte keegi ei saanud aru, mida tähendab tähelepandamatuks jääda üritav lause tahvlil: "Kui midagi segaseks jääb, küsige julgelt. zem@zemkoolitus.zem"
Häh. Tänapäeva noorus.