Karu kõrvad ilmusid supi seest nähtavale, siis otsmik, seejärel kaks sinist silma ja Zemmeliine naeratas.
„Vaata, et sa lauale ei aja,“ tuli kohe ka hoiatus ja abistav käsi surus taldriku taas lauale.
Karu kadus ära.
„Söö ilusti supp ära, siis saad magustoitu.“
Magustoiduga meelitamisest oli abi, sest kuigi Zemmeliine oli selle peale nina kirtsutanud, et õhtusöögiks suppi pakuti, ilmus karu peagi uuesti välja.
„No näed siis, oli ju hea,“ naeratati ja küsiti seejärel: „Tahad ju veel, eks ju?“
„Oota, lõikame supinokusid ikka ka peale.”
„Ei taha supinokusid,” protesteeris Zemmeliine arglikult.
„Võta see suutäis nüüd emme eest,“ julgustas Zemmeliine.
„Ja üks issi eest,“ ütles Zem.
„Ja üks tädi Zemmeliine eest.“
„Ja üks onu Zemi eest.“
„Pane palun kõvemaks,“ palus Zemmeliine, kuigi selleks polnud vähimatki vajadust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar