Kon-troll 2

Kui Ariel läbi Raatuse tn ühiselamu juures asuva parkla läks, kangastus talle korraks punane buss, mis seletamatuid judinaid põhjustas. Ta seisatas korraks ja vaatas ringi, ent bussi polnud kusagil. Võib-olla oli ta seda kunagi unes näinud. Uned võivad vahel olla sellised...hirmsad.
"Paramparaa ja hopsassaa!" mõtles Ariel reipalt ja kordas seda igaks juhuks veel korra.
Iga sammu juures lendas üles lund, valget ja kohevat, ja see oli tore.
Siis vaatas Ariel vasakule ja aeglustas sammu. Pealtnäha puutumatu lumevaiba juures oli midagi kahtlast. Ei olnud see nii puutumatu midagi, taipas Ariel, vaid täis paljusid pisipisikesi jälgi ja...väikeseid veripunaseid täppe.
Ja kui ta kord juba hoogu vähendanud oli, hakkas ta ka hääli kuulma.
"Saba, sina lähed omadega paremalt. Sina, Hammas, oma rühmaga vasakult."
Kõik käis väga kähku, hetke pärast oli Ariel sisse piiratud.
"Vaata lund."
"Vaata lund!"
"Eh?"
"Vaata lund, ütlen ma sulle!"
Rajast üsna kaugele oli keegi suutnud muid jälgu tekitamata peaaegu nähtamatus kirjas sõnumi jätta.
"On lootust? On kooki. Jaa," ütles sõnum.
"Üks hiir nägi unes taevalik," alustas keegi, ent vakatas peale väga vaikselt plaksuvat kõrvakiilu.
"Kui sa magama jääd, teeme su sisse pesa."
"Kui sa üles ärkad, sööme su ära."
"Viis üksteist, viis üksteist."
"Vaid siis kui sa..."
"...kui sa kõnnid mööda peenikest punast joont..."
"...kui kõnnid mööda punast joont, siis..."
"...siis me näitame sulle midagi..."
"Näitame. Jah."
Kihin-kihin.
Naer. Naer.
"Kui sa ei lähe, siis me...
"...lükkame sind."
"Kanäe kurinahku, alt vedasid," mõtles Ariel kontori ust põrnitsedes, vangutas siis pead ja astus sisse.
Päev oli jälle tibakese pikem.