Kogu jalgratta eest

"Ja siis tahan ma maasikaid," teatas posija.
"Maasikaid?"
"Jah, metsmaasikaid, muidu ma tööle ei hakka. Värskeid metsmaasikaid."
"Värskeid metsmaasikaid?" imestas Zem.
"Värskeid metsmaasikaid," kinnitas posija.
"Sügavkülmutatud maasikaid? Olgu."
"Värskeid metsmaasikaid."
"Värskeid metsmaasikaid? Mitte külmutatud?"
"Värskeid metsmaasikaid."
"Kust ma neid praegu saan? Sügavkülmast võetud ei sobi siis?"
"Kas sa oled natuke juhm või? Mitu korda ma pean veel ütlema, et värskeid metsmaasikaid?"
"Nojah, aga kust ma saan neid?" ahastas Zem.
"Metsast."
"Metsast?"
"Metsast."
"Aga...Isegi kui neid seal oleks, oleksid nad ka sügavkülmutatud ju?"
"Ma tahan värskeid metsmaasikaid," jäi posija endale kindlaks, "muidu ma ei tööta."
Hädasolijad ei saa palju valida ja pirtsutada, nii ohkaski Zem ning pomises: "Olgu."
"Ja reha," teatas posija.
"Reha?"
Zemil oli raskusi naeru tagasihoidmisega, aga posijal oli tõsi taga.
"Reha."
"Millist reha...nii konkreetsemalt...murureha?"
"Looreha."
"Oh heldeke," pomises Zem. Ta polnud päris kindel, mis täpselt looreha on, aga see ei kõlanud üldse hästi.
"Sellist, mis punase traktori järel käib," täpsustas posija.
"See on mingi katse, eksole," lootis Zem, "et kui ma selle läbin, olen vääriline käima teed, mis viib."
"Ei," katkestas posija teda, "ma tahan reha. Ja kuretopist."
"Varjatud kaamera? Kui see on varjatud kaamera, siis."
"Ja veekannu. Metallist, vilistavat."
"Oh."
"Ja mudelautot."
"Ma peaksin selle kõik vist kuhugi kirja panema?" uuris Zem.
"Pane kirja. Pannilabidas. Kadakast."
"Ee...milline see mudelauto olema peaks?"
"Kiirabi. Peeglitega."
"Aga kuidas see kõik."
"Kaks potsikut värvi, üks must, teine oranž. Välistöödeks sobilikku."
Hämmeldunud Zem kirjutas alistunult üles: "Värv, 1 must, 1 oranž, välistöödeks sobilik."
Oli päris suur tõenäosus, et tavaline arstiteadus (arstid, kes sulle lusikaid suhu topivad ning leiavad, et sind tuleks katki teha) oleks ikka parem mõte olnud. Ei olnud enam väga usutav, et sellest asjast enam head nahka saaks.
"Ma tahan lokitange ja mutrivõtit," jätkas posija.
"Nr 23?" pakkus Zem huupi.
"Just."
"Ma parem..."
"Istu!" käskis posija. "Nüüd on hilja ära minna. Mis alustatud on, tuleb lõpule viia, muidu hirmsaid tagajärgi oodata. Eiei, ei taha sa neid, ei taha ma."
"Ja kooki."
"Kooki?" niutsatas Zem.
"Kooki," kinnitas posija.
"M-m-millist kooki?" küsis Zem hädiselt.
"M-m-m-mustika," vastas posija.
Mõnda aega jõllitasid nad teineteisele otsa, siis kostis vaikne praksatus millele järgnes veider krudin.
"Ma näen valgeid hiiri ja sinililli," sosistas posija põrandale.
Lahtisest uksest sisse sadav lumelörts sulas veeks, loik kohtus loiguga.