teisipäev, 23. märts 2010

Sibul

"Tok-tok-tok!" tegi Zem ja siblis paberipahnas.
Zemmeliine jälgis teda mõnda aega kerge huviga ja ohkas siis. Kummaline ja kaootiline ikka see eluke, ühel hetkel oled normaalne, järgmisel... Talle meenus, et ta oli kusagilt selle kohta lugenud, kuidas inimeste ajudes äkitselt plõks käib ja midagi hoopis teistmoodi toimima hakkab. Ühel hetkel oled normaalne, järgmisel... Ta mõtiskles selle üle veel veidi ja taipas siis, et ta pole mitte kunagi lugenud midagi selle kohta, kuidas inimeste ajudes äkitselt plõks käib, rääkimata sellest, et oleks mingeidki tõsiseltvõetavaid tõendeid.
"Miks su mees bäk-bäk-bäk teeb?" imestas Zemmeliine.
"Mis mõttes - bäk-bäk-bäk? Tok-tok, nagu kana!"
"Mis mõttes - tok-tok," mõtles Zemmeliine. Kana? Talle meenus, et ta oli kusagilt selle kohta lugenud, kuidas inimeste ajudes äkitselt plõks käib ja midagi hoopis teistmoodi toimima hakkab. Ühel hetkel oled normaalne, järgmisel... Ta mõtiskles selle üle veel veidi ja taipas siis, et ta pole mitte kunagi lugenud midagi selle kohta, kuidas inimeste ajudes äkitselt plõks käib, rääkimata sellest, et oleks mingeidki tõsiseltvõetavaid tõendeid.
"Lähme välja," ütles ta ja tõusis püsti.
"Otseloomulikult," vastas Zemmeliine.
"Puts...puts...puts...puts...puts...puts," korrutas Zem pabereid sorteerides. Kusagil selle virna sees oli see üks ja õige, millel olev üks rida oli olulisem kui kogu ülejäänud pakk.
"Puts," teatas ta valesid pabereid laiali paisates. "Puts!"
Kuhi itsitas ta üle.
Ta itsitas vastu.
Mõnes mõttes oli ses kõiges isegi teatud ilu. Rütmilisust. Puts...sahin. Puts-sahin. Puts...sahin. Puts-puts-sahin. Tasapisi läks valem keerulisemaks, varsti võttis ta appi pastaka, klammerdaja ja mingi vollerdava kummijulla, mille ta ühel päeval sahtlist leidnud oli.
Kuhi oli juba võitnud.
Kui ta lõpuks tüdines, märkas ta, et naised olid vahepeal kadunud nagu tina tuhka. Äkki. Selgitamata. Talle meenus, et ta oli kusagilt selle kohta lugenud, kuidas inimeste ajudes äkitselt plõks käib ja midagi hoopis teistmoodi toimima hakkab. Ühel hetkel oled normaalne, järgmisel... Ta mõtiskles selle üle veel veidi ja taipas siis, et ta pole kahte naist, ühest rääkimata.
"Puts," pomises ta, nüüd juba mõningase kurbusega hääles.

Kommentaare ei ole:

 
blog.tr.ee