Ja 23. nuhtlus oli...

„Oi näe, ta tuli tagasi,“ rõõmustas Zem, „kuidas ta küll seda oskas?“

„Kes oskas mida?“

„Ma ei tea, ma viskasin ta varem aknast välja, aga nüüd on ta tagasi.“

„Äkki on tal tiivad?“ pakkus Zem ja läks uurima, kellest jutt käib.

Seinal istus midagi suurt, musta ja karvast.

„Ämblik,“ mõtles Zem ja taipas siis, et elukal ongi tiivad.

„Tal on tiivad,“ ütles ta.

„Mhmh,“ vastas Zem.

„Tiibadega ämblikke pole olemas, ega ju? Ja tal on vist mõni jalg vähem ka kui vaja. See...see on...mingi neetud põdrakärbes ju. Sul on lemmikloomaks põdrakärbes!“

„Ei tea, põdrakärbseid olen ikka piisavalt näinud,“ kahtles Zem, „põdrakärbsed on palju väiksemad, helepruunid ja sellised...libedad ja kõvad.“

„Jaa, seda küll, põdrakärbsed on väiksemad,“ pidi Zem nõustuma, „sellel siin on jalgade siruulatus üle 2 cm ju. Ja ta ei liigu naljakalt, külg ees. Aga mis asi ta on siis? Elevandikärbes?“

Elevandikärbes istus seinal ja tegi jalakõverdusi, üks neist ülbelt kukla taga.

„Valmistub ründama,“ mõtles Zem.

Aga elevandikärbes oli pigem häbelik. Alles viies temast tehtud foto sisaldas rohkem kui jalaotsa, kaamerast lähtuva punase kiire ette sattumine pani kärbse kiiresti kohta vahetama.

„Ma olen üsna kindel, et see on lihasööja,“ ütles Zem fotot vaadates, „vaata seda lonti.“

„Midagi peab ta ju sööma.“

„Kui selline hammustaks...oioi,“ arvas Zem, „punn oleks suurem kui ma ise. Mõelda vaid, senimaani virised sääskede üle, aga kui selliseid palju oleks...brr.“

Tagatoast kobistas kohale Zem, vaatas seinal istujat ja pomises midagi endamisi.

"Näm-näm," pomises ta siis ja sirutas uudishimulikult keele välja.

“Einokukupikali!” haaras Zem peast.

Zem kukkus pikali.

Elevandikärbes

Elevandikärbeste parv linnale lähenemas