Selliseid asju "Tartu Nädal" juba ei kajasta...

16. juuli õhtul tabas kaugel idas asuvat Saepeki asulat lausa maailmalõpumaiguline katastroof. Koerad ulusid, lapsed nutsid ja tuvid, hakid ning mesilased kukkusid surnult taevast alla. Puudu olid vaid neli apokrüptilist ratsanikku Terminaator, Penetraator, Dildo ja Solge.

“Üügu ulub jälle,” teadsid asula vanemad ja targemad elanikud.

Seekord oli aga midagi väga tõsist lahti. Kui Üügu ka tunni aja pärast lõpetanud polnud, kutsuti asja uurima konstaabel Virgo Tihke-Prooton. Sel õnnestus tuvastada, et veidi pärast veerand seitset oli veel tabamatu kurjategija ärastanud Tuisu Üügu parkimiskoha 30 korteriga maja nr 11 ees Prügi tänaval. Üügu oli küll maja ees pool tundi signaalitanud, ent autot ümber parkima ei tulnud keegi. Meeleheitel Üügu siputas selili maas kui mardikas ja üürgas täiest kõrist.

“Nii ei tohi teha teisele inimesele ju!” ahastas Tünni Maili. “Teise inimese koha peale parkida, aga mida Üügu nüüd tegema peab?”

“Hmm,” tegi konstaabel Virgo Tihke-Prooton, “parkimiskohad ei ole märgistatud, jah, ei?”

“Aga ta on ju kogu aeg sinna parkinud!” nuuksatas Maili. “Kõik teavad, et see on tema koht.”

“Üügu elab tegelikult hoopis, näe, seal majas,” näitas õnnetusjanuste hulgast keegi abivalmim.

“Hmm,” tegi konstaabel Virgo Tihke-Prooton, “et hoopis seal majas?”

Üügu siputas ja röökis vastuseks.

“No näete nüüd!” vaatas Maili ümbritsejaid süüdistavalt. “Inimene kannatab!”

“Kas ta siia kõrvale siis ei saa parkida? Täiesti vaba koht ju?”

“Aga ta on kogu aeg siia parkinud juuuu!” lahistas Tünni Maili nutta. “Maikuust saadik juu-uu-uh...”

“Nagunii Jaan,” arvas Tünni Aimar, Maili endine abikaasa ning Üügu parim sõber, nõustaja ning moraalne tugi aegade algusest saadik, “ta pargib kogu aeg teiste kohtadele. Ükskord, kui ma hilja öösel koju tulin, pidin oma roosa Daewoo ülejäänud kolmest eemale parkima. Kui ma ta uksekella helistasin, ta ainult irvitas.”

“Selle asja peaks ühistu koosolekul arutlusele võtma,” ütles Pussi Raili, “meil on ka kolm autot ja kuhugi pole panna, kogu aeg keegi võtab koha ära.”

“Ühtsuses peitub jõud,” kuulutas Tünni Aimar, “ühiselt saavad kõik asjad tehtud.”

Üügu ainult siputas ja röökis.

“Tavaliselt valvan ma akna peal, kui Üügu kodust ära läheb,” rääkis Maili, “kui siis keegi vahepeal Üügu kohta proovib ära võtta, siis ma näitan õige koha kätte või saadan maja taha. Aga mul oli seekord kõht veidi lahti ja kui ma korraks ära käisin...”

Pisarad ei lasknud tal lõpetada

“Teise mehe kohta ei tohi võtta,” väitis Tünni Aimar, “see on nagu narriks ta mütsi.”

“No ega need mingid ostetud kohad ole,” arvas keegi, “suur maja, igaüks pargib kuhu saab.”

“Sina!” kähises Maili. “Sina tead, kes selle siia parkis! Keegi tuttavatest, niikuinii, ja nüüd tulid naerma ja parastama!”

“No aga...” mõtiskles konstaabel Virgo Tihke-Prooton, “kui Üügu edaspidi siia kõrvale pargiks, kus praegu tühi koht on...”

Oli oht, et terve õhtu läheb pisikuritegude pärast raisku kui suuremad ootamas. Seda Virgo Tihke-Prooton ei tahtnud. Mets puha põtrasid ja kõrvukrätsusid täis.

“Ta ei saa mujale parkida ju, see on tema koht,” nuttis Maili.

“Miks ei saa siis? Mis selles kohas erilist on?”

“See on tema koht!”

“Tema koht küll, aga miks teine ei kõlba?”

“Ta peab siia parkima, kuidas te siis aru ei saa,” ahastas Maili, “see on tema koht.”

Konstaabel vaatas teistele nõutult otsa, teised vaatasid konstaablile nõutult otsa ning Üügu muudkui siputas ja karjus.

“Miks ei saa mujale parkida?” küsis Virgo Tihke-Prooton.

“No ei saa!”

“Mis mõttes ei saa? Koht on vaba ju?”

“Ei saa, ta peab siia parkima.”

“Miks?”

“Tal... ei tõuse muidu,” pomises Maili.

Üügu siputas ja röökis.

“No siis pani see parkija küll parajalt tünni,” pomises keegi ja Virgo Tihke-Prooton pahvatas naerma. Kui tihti ikka juhtub, et tulede vilkudes metsa poole kihutades hea anekdoot eestlasest, venelasest ja sakslasest meelde tuleb. No teate küll, see “Eestlane, venelane ja sakslane olid vangis...”

Prügi tn 11 ees hakkasid inimesed tasapisi laiali minema. Siputav ja röökiv Üügu kippus uudisväärtust minetama ja kui ta veel ei tõuse ka...

Tünni Aimar kõhkles kõige kauem, aga siis läks temagi. Tal olid paari maja ees head parkimiskohad, millega ei tasunud riskida. Tema lahkumist aeglustas veidi kummaline prõksatus, ent selja taha vaatama ta ei hakanud.

“Murtud mehe hääl,” arvas Tünni Aimar, ent see oli hoopis Tünni Maili, kes Üügust autoga üle sõitis. Läks trumm, mingu ka pulk.