Djängo

Ogamaltsakerad põrkasid aeglaselt mööda liiva. Maasse surutud labidas krigistas hambaid. Zem ohkas. Muidugi polnud seal ta punast mänguautot. Kaevatud auku oleks mahtunud päris autogi. Võinoh, selline väiksemat sorti. Niipalju kaevatud auke, nii vähe autosid. Alati sama liivakast.
„Tule, Taak,“ sikutas Zem nöörist ja hakkas astuma.
Oli õhtu. Kook oli juba ahjus.
Taak oli näljane.