Väike ja roheline või punane ja/või suur pall

    "Pluss on see, et sa ei pea kuhugi sisse pugema, ta on sinuga alati kaasas," seletas Zem õhinal, "see on isegi nii portratiivne, et ma olen ise paar korda ära kaotanud ja pidanud pärast otsima nagu hull. Peaks uuele mudelile käepaela ka lisama, aga eks need lihtsamad asjad lükatakse lõppu. Kes see pisiasjadega tegeleda viitsib, kui niipalju põnevaid probleeme lahendada on."
    "Aga miks mitte kaks?" küsis Zem tühja purki käte vahel keerutades.
    "Kaks mida? Ajah, kaks korda oleksin peaaegu kinni jäänud. Näh, siit saab ajalehest lugeda, kuidas ma seiklesin. Pilt on küll veidi hägune, aga see on ka 140 aastat vana, nii et mis siit ikka tahta. Ma oleksin pidanud enne ära tulemist värske kaasa ostma, aga näe, kiire oli selle asjaga."
    "Ma mõtlesin seda, et miks mitte korraga kaks masinat kaasa võtta. Igaks juhuks, tagavaraks."
    "See oleks hea mõte jah, aga mul ei ole veel kunagi kahte samasugust, vaata, uus mudel tuleb ära testida ja siis teen ma kohe parandused ja jälle uue mudeli ja... Aga muidu hea mõte, mhmh."
    Zem heitis pilgu pakutud ajalehele ja küsis siis: "Et sisestan siis kuupäeva, aastanumbri ja kellaaja, vajutan nupule ning saangi võimaluse kohtuda mineviku minaga?"
    "Jah," kinnitas Zem, "nii lihtne see ongi. See tähendab, kellaaega praegu ei saa, kuupäev ja aastanumber on niigi 8 kohta, kellaaeg ei mahu ekraanile. Praegu jääb kellaaeg samaks, mis nupule vajutamise hetkel oli."
    "Ja see mineviku mina on, mõtleb ja teeb täpselt nagu mina minevikus tegin?"
    "Muidugi, see oledki sina ju. Lihtsalt varasemas ajas. Põhimõtteliselt võiksid sa temaga isegi rääkida, aga ma ei tea, kumb teist siis hulluks läheks. See on ikka päris uskumatu värk," itsitas Zem.
    "Hm. Et kumb meist hulluks läheks," arutles Zem omaette.
    "Ja kui ma tulevikku lähen, on seal tuleviku mina? Kes on, mõtleb ja teeb täpselt nagu mina teeks?"
    "Nooh, peaaegu," vastas Zem, "väike vahe on. Vaata, tuleviku mina juba teab, mida sa praegu teed. Talle ei tule ajas rändamine üllatusena."
    "Kuidas ma tagasi iseendaks saan?"
    "Mismõttes?" ei saanud Zem aru. "Sa lihtsalt vajutad nuppu "Tagasi" ja"
    "Ei-ei," katkestas Zem, "vaata, kui ma lähen 10 aastat tagasi, on seal minu 10 aasta tagune mineviku-mina, kes on täpne koopia minust, aga kes kohe kindlasti pole mina, sest mina hoian seda vidinat pihus."
    "Oled ikka sina," torkas Zem vahele, "mitte koopia. Mkm. Su mineviku-mina on kogu aeg olemas olnud, keegi ei tee uut koopiat juhuks, kui sa teda näha tahad."
    "Aga ma ei tea, mida ta mõtleb!"
    "Äkki sa midagi ikka mäletad?" pakkus Zem.
    "Ei, ei, ei. Vahet pole. Põhimõtteliselt on ta peaaegu et võõras inimene. Ja siis on mu tuleviku mina, kelle juurde ma saan sisse sadada. Ja kui ma nüüd selle reisimise lõpetan ja tagasi praegusesse aega tulen, on siin mu oleviku-mina, see vidin käes. Kuidas ma tagasi iseendaks saan?"
    "Sa mõtled, et..."
    "Jah!"
    "Et kui sa oma mineviku mina kaasa võtad ja tulevikku lähed, on teid juba kolm?" uuris Zem. "Vat sellepärast ongi mu kaasaskantav mudel palju parem kui mingi suur kaadervärk või auto või tuba, millega reisida. Sa ei saa kedagi kaasa võtta, ainult see reisib, kel ajamasin käes on."
    "Jah! Ei!" pahvatas Zem. "Kui ma tagasi olevikku tulen, kuidas saan ma lahti sellest olevikku minast, kes elab mu majas, sõidab mu autoga. Silitab mu koera, kasvatab mu lapsi, joob mu sõpradega, magab mu naisega."
    "Hm," tegi Zem, "põhimõtteliselt võid sa ta ju maha lüüa? Keegi ei saaks teada ju? Sa võid teda ajutiselt mu külmkambris hoida, mul on seal veel veidi ruumi."
    "Võib, ma võtan veel ühe õlle?" küsis Zem.
    "Lase käia, ega mul siin rohkem kedagi käi," polnud Zem kade.
    Ta kangutas laua seinalt lahti ning siis kostis rodu piikse, kui ta midagi raevukalt näpuga toksis.
    "Muidugi ütlen ma sulle ka koodi, kui vaja peaks olema," heitis ta üle õla ja siis tekkis sinna, kus varem oli sein, äkitselt uks, mida Zem ähkides lahti sikutas.
    Zem purskas jahmunult õlle välja.
    "Nagu päriselt või?"
    "Noh, eks vahel on ikka ettenägematuid probleeme januh, ma lähen veidi paanikasse või nii," tunnistas Zem veidi häbelikult
    "Mida kuradit?" hüüatas Zem. "Need pole ju ükski sinu nägu!"
    Zem mõtles veidi ning naeratas siis siiralt ja süüdimatult.
    "Ega väga ei ole jah."