Space fall

    Viiendalt korruselt alla tulek oli väsitav, kuigi miski kandiline sikutades usinalt kaasa aitas.
    Zem peatus korraks välisukse ees, tõmbas siis selle lahti ning astus sisse.
    Kelder oli külm ja pime, mõõtmetelt üüratu.
    Keset tühjust oli kuju ning see kuju oli täis tühjust.
    Ta vaatas otsa iseendale, kes seisis hooletus poosis, toetades õlale kuldset kurikat, ning naeratas.
    "Täpike," ütles Zem.
    "Ma olen kodus," vastas Zem.

This is not the post you're looking for

"Ah, sõida seenele," sajatas Zemmeliine," ma nägin nii palju vaeva ja ootasin iga päev ja see on kõik, mida ma saan või?
"Bla-bla," vastas Zem.
"Buli-buli."
"Purr."

ANSWER_NOT_FOUND

    Zem poetas saagi ämbrisse ja vaatas siis teise poole.
    Zem kükitas mõtlikult maas, nuga pihus.
    "Mida sa uimerdad?" torises Zem.
    Zem ei vastanud.
    Zem ootas veidi ja küsis siis: "Juhtus midagi või?"
    "Ma mõtlen," vastas Zem.
    "Mõtled? Millest?"
    "Armastusest inimeste vastu," vastas Zem.
    "Ma ei saa aru."
    Zem tõstis pilgu ning vaatas teisele tungivalt silma.
    "Kas me teeme ikka õigesti?"

Pink rabbot shoots to ill

    Zem roomas ettevaatlikult mööda juurdeehitise katust, kergitas siis üht plaati ning kobas selle all ringi.
    Võti oli omal kohal, jumal tänatud.
    Ta toppis selle tasku ning läks tuldud teed tagasi, peaaegu kuuri otsani.
    Veel üks aegluupakrobaatika ja siis oli võti juba teise plaadi all olevas tabalukus, luuk lahti ning Zem viilkatuse alla jäävas kitsukeses tunnelis.
    Katuse all oli pime, umbne, tolmune, palav, kuid tal polnud plaanis seal liiga kaua aega veeta.
    Zem piilus läbi seinas oleva oksaaugukese teisel pool kühvelautode kõrval askeldavaid raudpottpäid, kes polnud millegipärast kordagi endalt küsinud, miks on kuur seest palju väiksem kui arvata võiks, ning nihkus siis edasi.
    Ta mõtles mõne minuti elu ja olu üle ning asetas seejärel käe lülitile.
    Üks nael ta alla jäävas lauas ägises ning naksatas ja Zem ärkas võpatades üles.
    Läbi õhukeste kardinate tulvas tuppa valgust. Tõenäoliselt oli päev juba pooles lõunas.
    Zem nohises ning mõtles, kas magada veel või oleks ilus üles tõusta.
    Padi oli nii pehme ja mõnus.
    "Unelen veel võib-olla veerand tundi ja siis," otsustas Zem.
    Ta polnud veel piisavalt ärkvel ja pealegi - nädalavahetus.
    Mööda teda tatsas palju pisikesi jalgu.
    Toaukse tagant kostis vaikset kihistamist.
    Zem kõõritas üle tekiserva jalgade poole ning avastas, et kellegi arust oli hea mõte ta tekile kari kassipoegi kakerdama panna.
    "Parem kass kui tiiger," mõtles Zem.
    Üks seiklushimulisem mittetiiger kablutas Zemi pea suunas, käppas siis pehmelt ta nina ning ütles "Kurrr."
    "Ütles?" imestas Zem ning ärkas võpatades.
    Helendaval ekraanil ootas valmiskirjutatud kommentaar avaldamisnupu vajutamist.
    "Ma ei tea, kelle hääl see oli."
    "Tõestage, et te pole robot," ütles tekst pildi kohal, millel oli hägune postkast ja veel hägusem number, mis Zemi muigama pani.
    Tõestage, et te pole robot.
    "Aga..?" mõtles Zem.
    "Tegelikult ju...?" mõtles Zem.
    Tõestage, et te pole robot.
    "Kuidas...?" mõtles Zem, asetas käe hiirele ning klikkis brauserisaki kinni.
    "The page is asking you to confirm that you want to leave" ütles hüpiksõnum.
    Zem mõtles natuke, klikkis "Leave page" ning ärkas võpatades.
    Mõnda aega lesis ta vaikselt, et kindel olla, et kõik on päris.
    Siis ta tõusis ja läks tööle.
    Päev oli vihmane.