Viiendalt korruselt alla tulek oli väsitav, kuigi miski kandiline sikutades usinalt kaasa aitas.
Zem peatus korraks välisukse ees, tõmbas siis selle lahti ning astus sisse.
Kelder oli külm ja pime, mõõtmetelt üüratu.
Keset tühjust oli kuju ning see kuju oli täis tühjust.
Ta vaatas otsa iseendale, kes seisis hooletus poosis, toetades õlale kuldset kurikat, ning naeratas.
"Täpike," ütles Zem.
"Ma olen kodus," vastas Zem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar