Sola fide

"Kas sa aitad mul jõuluvanale kirja kirjutada?" palus Zemmeline.
"Jõuludeni on ju veel nii pikk aeg?"
"Ma arvan, et mul tuleb seekord väga pikk kiri," lausus Zemmeline tõsiselt.
Zemmeline valas tassi kakaod täis ning valetas.
Vana puust kastis kell luges keskendunult aega ning iga naksatusega astus ta eemale.
Kui kaugelt vaadata, ei ole näha, mida inimesed üksteisele teevad, kuni nad enam ei tee.
Kui kaugele minna, ei saa ringiga tagasi.
Niks.
Lõige.
Naks.
Lõige.
Pool mustvalgest rahvamassist juubeldas ning teised mõistsid hukka, aga kellegi suust ei tulnud häält.

Keegi müksas Zemmelinet, siis veel kord ja Zemmeline vaatas tagasi.
Valge ja karvane rippus jalgapidi käes, silmad helendamas siniselt, siis ulatati see Zemmelinele.
"Mõmmnääg," ütles Zemmeline ning võttis vastu.
Oli ainult hämarus, järjest järjekindlam.
Kaugusest oli kuulda, kuidas jää lähenes nagina ja praksumise saatel. Kevad jäi üha kaugemale.
"Kaua pean ma olema?" küsis Zemmeline.
Karu ainult kõlkus ega vastanud.
Jooned lõikusid lõpmatuses, ta sulges silmad.
Zemmeline ärkas ringis ümber karu.
Päike oli veiklevad valgusvihud üle kogu taeva.
Zemmeline ajas pea kuklasse ja vaatas üles ning karu vaatas vastu.
"Kes ma olen?" küsis Zemmeline. "Miks ma olen?"
"Sa oled minu," ütles Mõmmnääg.
Tuul harutas Zemmeline küljest helbeid ning hõljutas minema.
Zemmeline jäi järjest väiksemaks.
"Ma tahan vaid veidi lohutust," sosistas ta ning ta suust tuli lund.
Taamal leegitsevas tulemeres tantsivad inimesed laulsid kummalist laulu, mis pani tuhakarva linnud tagurpidi lendama.

Zemmeline sulges silmad ning astus üle joone. Ta ei ületanud teist.
"Ma olen sinu."
Miski tuli Zemmeline suunas ja see miski tegi häält, mis kõlas nagu metalli krigin metallil.
Siis nad puudutasid teineteist.
"Ma olen kodus," mõtles Zemmeline.
Rohkem ei pidanud ta enam mõtlema.