Son of a gun

    Zem askeldas, pühkis kiirustades tolmu, tõstis asju ühest kohast teise.
    "Kas ma saan kuidagi abiks olla?" küsis Zem.
    Zem seisatas ja vaikis.
    Zem ei osanud midagi arvata, aga kui minuti pärast midagi toimunud polnud, esitas uue küsimuse: "Kas midagi on valesti?"
    Zem asetas vaasi väga aeglaselt riiulile ega öelnud sõnagi.
    "Kas ma saan sind kuidagi aidata?" uuris Zem, kui järgmine paus ebamugavasttekitavalt venis. "Kui sul on mingi mure, ehk räägid sellest ja mõtleme mi"
    "Keegi ei saa mind aidata!" purskas Zem nutma.
    Zem sügas segadusse sattunult nina ning otsis sõnu, mis õigesti kõlaks.
    "Noh, jah, aga. Et võib-olla ikka saab. Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi."
    "Keegi ei saa mind aidata," jäi Zem endale kindlaks.
    "Võib-olla kui sa seletaksid. Võib-olla siis keegi saaks. Ei saa ju olla, et ei saa," arvas Zem.
    Zem astus akna juurde ning jäi üksisilmi välja vaatama.
    Zem mõtles, et kas minna lähemale, kõndis siis enam-vähem poolele teele ning palus: "Aga seleta, milles asi on, niimoodi kindlasti ei saa, kui ma ei tea, milles asi on."
    "Ei"
    "Ei?"
    "Ma ei taha."
    "Ei taha?" imestas Zem. "Sa ei taha, et keegi aitaks? Noh, jah, aga niimoodi on ka veidi imelik. Kas ma peaksin ära minema?"
    Zem ei vastanud.
    "Et siis... milles asi on? Räägi, äkki ei olegi asi nii hull."
    "Ei."
    "Ma olen su sõber, onju?" küsis Zem.
    "See ei loe."
    "Noh, ma olen su sõber ja ma arvan, et ma tahaksin aidata, kui ma teaksin, milles asi on," ütles Zem. "Räägi, palun."
    "Ma nägin teda... Seda."
    "Keda sa nägid? Kas midagi juhtus kellegagi?"
    "Seda. Ja see nägi mind."
    "Ma ei saa aru, millest sa räägid," tunnistas Zem
    "Ma poleks tohtinud lähedale minna. Ma läksin liiga lähedale. See nägi mind. See katsus mind. Mul on nüüd ka see."
    "Haigus? Mis haigus? Kas see on midagi väga tõsist?"
    "Ma lihtsalt pidin seda tegema. Mul ei olnud teist valikut."
    "Pidid mida tegema? Millest sa räägid? Mis haigus? Kui see on midagi väga nakkavat, siis... Mis haigus?"
    "Sul on nüüd ka see."
    "Mida sa pidid tegema? Mis asi mul ka on? Oh, seleta ometi, ma ei saa aru, millest sa räägid. Millest sa räägid? Millest ma aru saama peaks? Mis asi sul on?"
    Ja siis Zem näitas talle.

A single point of blinding light

    Neil oli lõbus veinipudeleid avamatagi. Neil oli kakao, neil olid muffinid.
    "Mm, mustikas," ütlesid nad peaaegu üheaegselt ning naersid.
    Mälestused olid erinevad, aga tulevikus oleks neil üks ühine mm.
    Teemad, mis nad kaasa olid võtnud, olid erinevad, ent ühtlustusid üha.
    Mäng oli üks.
    Aeg lendas linnutiivul.
    "Vabanda korraks, ma pean veidi... noh, tead küll" ütles Zem lõpuks ning tõusis, et tualetis käia.
    "Loodus kutsub," mõtles ta esikusse astudes, "kõige valematel aegadel."
    Zemmeline vaatas üle õla talle järele ning Zem ei tahtnud minna, aga ta tahtis.
    Ja iga järgneva sammuga teadis ta üha selgemalt, et midagi selles silmanurgapilgus, selles näoilmes, selles naeratuseservas, oli sellist, mis tekitas kusagil väga sügaval tunde, et kõik, mis on läinud, tuleb tagasi, ja kõik, mis on, läheb uuesti.
    Esikus oleva kapi otsast kostis krabinat.
    "See, keda sa otsisid, läks juba ammu rikki ning suri. See, kellega sa räägid, on miski, millele keegi ei oska nime anda."
    Zem vaatas üles ning kapi otsast vaatasid talle vastu kassi silmad.
    "Ma näitan sulle," ütles miski, mille nime ta ei osanud nimetada.
    Zem jälgis, kuidas ta käsi haarab ukselingist ning selle alla vajutab.
    "Ma ei taha," mõtles ta ust avades.
    Malbe suveõhtu puudutas õrnalt ta nägu, põõsad sosistasid asju. Polnud veel täiesti pime, aga põhja pool lösutas tume pilvemassiiv, mille kollakates laikudes lõi välku. Mürin ei jõudnud kohale, ilmselt oli äike veel kaugel.
    Soe ja niiske tuul kogus tasapisi hoogu, lilled tantsisid häbelikult müüri ääres, võbelesid ning kiigutasid end tuules.
    Zem toetas end seljaga vastu seina ning jälgis mõtlikult, kuidas pilved laisalt hõõguma lõid ning kustusid siis taas.
    Võib-olla oli õhk paksult elektrit täis, võib-olla oli asi miskis muus, aga Zemile tundus, et ka ta juuksed on hõljuvad ning kerged ja kiigutavad end tuules.
    Hääletult.
    Sest tegelikult oli kõik väga väga vaikne, võimalik, et isegi põõsaste kahin polnud põõsaste kahin, vaid miski, mille vaikusetalumatus juurde mõtles.
    Zem tahtis midagi öelda, lihtsalt selleks, et näha, kui kaugel ta hääl maha kukub, aga midagi head ei tulnud pähe.
    Ta vaatas heki poole ja miski vaatas vastu. Aeglaselt ja väreledes süttis roheline silm, siis kostis vaikset praginat.
    Plaat suure kastraadio pealael, mis oli pea sama vana kui Zem ja Zemmeline kokku, hakkas sahinal keerlema.
    "There is no other place
    No one else I face
    The remedy, it will agree
    with how I feel"
    Zem sulges silmad ning kuulas aeglaselt ja halastamatult loo lõpu poole surutava nõela laulu.
    Kui ta need uuesti avas, lõi parajasti välku, sügaval pilvede sees, kuma valgustas suurt osa taevast. Põõsaste vahel liigutas suur, tume ja läikiv kogu, kelle kehal lippasid keerulisi mustreid moodustades sinakad sädemed. Ta suust paistis koera tagakeha, mille jalad tõmblesid veel.
    Kui ta lõpetanud oli, raputas suur must end ning hakkas jõnkseldes kahanema. Pähe tekkisid kõrvad, koon venis pikemaks, selga kasvas karv.
    Viimaks seisis põõsaste vahel uus ilus koer, kelle silmis kiirgas lõputu nälg.
    Lähim nälja kustutamiseks sobiv asi tundus olevat ta enda saba ning koer vaatas seda kaalutlevalt, ent siis püüdis miski ta tähelepanu, sest ta tõstis järsku pea ning vaatas Zemi poole.
    Zem vabanes tardumusest, sööstis maja ukse poole, rebis selle lahti ning hüppas sisse.
    "Sul on nüüd ka see," ütles hääl kapi otsast.
    Zem vaatas üles, aga ei näinud kedagi.
    Ta seisis mõnda aega esikus, hingas siis sügavalt sisse ning läks elutuppa.
    See-mille-nime-ei-saa-nimetada naeratas talle ning Zem teadis, et ta ei saa enam kunagi kedagi armastada.
    "Kas juhtus midagi?" küsis See-mille-nime-ei-saa-nimetada, kui Zem vaikuse pikaks venitanud oli.
    "Ma ei saa aru, kuidas sa suutsid neile seda teha."
    "Selle maali originaal maalis Henrietta Gray ainult sellepärast, et ta arvas, et see, et ta selle maalib, on tõsi. Hiljem jõudis ta järeldusele, et eksis ja signeeris maali meeskunstniku nimega," näitas See-mille-nime-ei-saa-nimetada käega seinale.
    Zem seisis ja ootas.
    "See on asjade loomulik käik. Looduse loomulik käik. Kõik, mis sünnib, peab kord surema. Tugevamad jäävad ellu," ütles See-mille-nime-ei-saa-nimetada.
    "Pealegi, ma päästsin nii mõnegi elu," lisas ta mõtisklevalt.
    "Millest?" ei saanud Zem aru.
    "Stabiilsus on surm. Kui sind miski ei torgi, siis sa ei arene. Kui sa ei arene, oled sa kasutu."
    "Nii et siis... peaks kõik metsa huntidele saatma? Kes ellu jääb, on piisavalt ilus, tark ja osav? Vääriline inimkonda edasi viima?"
    "Kas sa arvad, et väikese halli eidekese elu on suurt midagi väärt?" küsis See-mille-nime-ei-saa-nimetada vastu.
    "Jah!" pahvatas Zem. "Kui see on näiteks mu vanaema. Ükskõik kelle vanaema."
    "Sa ei saa ju otsustada kellegi teise elu väärtuslikkuse üle. Ainult tema ise teab. Sa ei saa kedagi vägisi elus hoida ainult sellepärast, et sulle meeldib nii. Ja sa isegi ei tea, miks see sulle meeldib."
    "Me oleme sellest juba rääkinud," lõi Zem käega. "Kuidas me jälle siia tagasi jõudsime?"
    "Sulle väga väga meeldib rääkida?" pakkus See-mille-nime-ei-saa-nimetada. "Võib-olla ütled sa midagi peamiselt sellepärast, et tahad seda ise meeleheitlikult uskuda? Sul on seda vaja, et leida mingi põhjus olemasolule? Mõte oma elule? Sa ei kuula kunagi, mis mul öelda on. Sul pole seda, mis mul on. Sa oled hallim, igavam, ebatäiuslikum. Ja kui keegi teab, millal lõpetada, tahad sa, et ta elaks elu, milleks sa ise suuteline pole."
    "Asi pole ju minu elus," ei jätnud Zem jonni, "asi on kõigi teiste eludes, kes millestki ilma jäävad. Kõigil on halb, aga see ei tähenda, et kõike nurka peaks viskama."
    "Sa oled ilmselt üks neist seda tüüpi inimestest, kes otsib halbu uudiseid, et igale poole oma kaastundest nõretav käpajälg jätta. Oled sa õnnelik, kui sa lõpetanud oled? Sest kedagi teist sa ei tunne ja neile sa korda ei lähe."
    Zem ei vastanud.
    See-mille-nime-ei-saa-nimetada võttis veinipudeli, kallas kaks pokaali täis ning kõndis nendega siis kööki kraanikausi juurde.
    Ta vaatas Zemi poole, tõstis klaasid kõrgele ning kallas need aeglaselt tühjaks.
    Ta täitis klaasid uuesti. Kallas uuesti tühjaks.
    Punased ojad looklesid kraanikausis, mõni pritse jõudis ka seinale.
    See-mille-nime-ei-saa-nimetada vaatas väljakutsuvalt Zemi poole ning tundus ootavat, et ta midagi ütleks, aga Zem vaikis kangekaelselt, pööras pea ära ning läks lõpuks akna juurde, jäädes üksisilmi pimedusse vaatama.
    Tuul ulus ja logistas asju, aeg-ajalt vilksatas kihutavate pilvede vahelt tükike kuud.
    Zem seisis, kuulas tuult ja ahju müdinat.
    Sügavas pimeduses ilmus miski üha kasvavate tuisuhangede vahelt, nuhutas Zemi autot ning läks siis pettunult edasi.
    Köögis oli See-mille-nime-ei-saa-nimetada saanud alkoholiga ühele poole ning laulis nüüd pudelisse ja pudel laulis vastu.
    Kui pudel sai täis, sai ta tühjaks.
    "Milline perssekukkunud maailm," pomises Zem kätt sahtlisse libistades.