Soepehme

    Esimene asi, mida Zem Sõbrakeskusesse sisse logimise järel nägi, oli sõnum.
    Seda oli raske mitte näha, sest see kattis terve ekraani ning selle sulgemiseks ja teiste asjadeni jõudmiseks tuli vajutada nuppu. Mitte risti, vaid nuppu.
    Ja nagu hiljem selgus, tänas nupp selle eest, et tal klikiti. Või sõnum? Või Sõbrakeskus?
    Ja muidugi ütles see sõnum, et Zemi armastatakse, sest mis sõnum see muidu olnuks. Või sõbrad. Või keskus.
    Tegelikult läks Zem Sõbrakeskusesse selleks, et jätta sinna oma sõnum, aga võimalik, et tema ei oma ei olnud nii oluline ja tänavat nuppu poleks ta kindlasti osanud teha.
    "Tere, Zem, meile tundub, et sul on praegu rasked ajad," luges Zem ning pidi nõustuvalt noogutama.
    "Maailm tundub pöörane ja keeruline koht ning lihtne on kõiges selles pidet kaotada," luges Zem ning pidi nõustuvalt noogutama.
    "Aga sa oled meile oluline ja seetõttu tahame me sulle igati abiks olla," luges Zem. Noogutas. Tänulikult.
    "Sa ei ole üksi - me aitame igal kuul paljusid sinusuguseid. Iga inimene on oluline ning seetõttu teeme me kõik endast oleneva, et tulevik sinu ja kõigi teiste jaoks võimalikult õnnelik ja rahulolu pakkuv oleks. Kõik, mida me sinult vastutasuks ootame, on sinu toetus meile. Astu esimene samm õnneliku elu suunas, soovi muutuda, lase end aidata, anna oma hääl Õigete Inimeste Erakonnale."
    "Hm," tegi Zem. Ta oli alati Õigete Inimeste Erakonda valinud, kõhklematult, esimesel valimispäeval, ilmast sõltumata. Rühkinud läbi tuule ja vihma, nina pikalt ees, silmad säravad ja täis innukust. Soov Õigete Inimeste Erakonda uskuda ja toetada tuli sügavalt tema seest, see oli osa temast ja kuidagi teisiti mõelda poleks ta suutnudki. Miks siis nüüd sellise sõnumiga tema poole pöörduti, kas ta oli midagi valesti teinud? Oli see kuidagi valele adressaadile läinud?
    Zem teadis, et ei valiks kunagi kedagi teist, mitte mingil tingimusel. Miks nüüd temas kaheldi, miks prooviti süütunnet tekitada?
    Zem mõtiskles sel teemal tükk aega ning äkki tabas teda selgus.
    Ta oli tõesti omakasupüüdlik, ainult iseenda tühistest soovidest ja tujudest lähtuv, mitte üldist hüvangut silmas pidav.
    "Jah," otsustas Zem, "ma annan oma hääle Õigete Inimeste Erakonnale."
    Plaan end üles puua võis ju natuke oodata.