Tuumahiid

Mu käes on esi- mene Tuumahiid aastast 2013 ja see, mida ma praegu teha üri- tan, on lugeda esimest lehe- külge ehk pöör- dumist lugeja poole. Kusagil selle keskel (mis üldse on keskkoht praegusel juhul?) on kirjas nii: "Enamik inimesi, ja võrguajakirja

ühe toimetajana ei ole seda ehk paslik öelda, loevad ilukirjan- duslikke tekste ja eriti vähegi pikemaid teks- te ekraani va- hendusel harva. Teoorias võib ulmekauge inimene eel- dada, et kõik tulevikukirjan- duse fännid on ühtlasi ka uute

tehnikavidinate andunud pool- dajad, kuid reaalsus on tei- ne, elus valib ikkagi mugava- ma ja praktili- sema meediumi ja digitekstid sel- lised veel ei ole." Ei. Ei. Ei. Palun, ei. Kui nii edasi läheb, olen ma nõus lugema ise- gi digitekste, mis tekivad katsel

ISTQB materjale kopeerida. See siin, see Tuuma- hiid, on täiesti loetamatu raa- mat. Võib-olla on selles toredad tekstid, aga ma ei saa seda ku- nagi teada. Ainuke, mida selle lugemise katsest saab, on düsleksia. Tuu- madüsleksia. Kelle mõte oli

paigutada sisu kahte kitsasse veergu, mis ma- hutavad vaid paar pikemat sõna? Silm jookseb lause jätku automaat- selt teisest vee- rust otsima, mis on esimesest eraldatud milli- meetrise tühja ribaga. Ja siis on pöördumise all kirjas "Loo-

dan, et iga lu- geja leiab samu- ti siit oma lem- mikud. Maniak- kide tänav". Ja see on kahte veergu jaota- mata ja seega tõenäoliselt ainuke loetav lause kogu raa- matus.

M a n i a k k i d e t ä n a v , m i n e [ragequit]

See on kaltsuvaip, mille Maksi ära sõi, nii et tal oli kaks saba.