%point

    "Ei ole see kaupmehe elu üldse lihtne," kurtis Zem lõunalauas sõbrale, "muudkui teen sooduskampaaniaid, aga käivet ei ole ja kõik vaatavad kõõrdi justkui oleksin mingi juudist liigkasuvõtja või midagi."
    "Äkki sa teed liiga väikese allahindluse?" uuris Zem.
    "No ei ole, 10% vähemalt, vahel isegi 20%, ega teisedki rohkem tee."
    "Njaa," mõtiskles Zem. "Aga äkki sa müüd midagi, mida kellelgi vaja pole?"
    "Sama kaup, mis paljudel teistel, aga ma teen tihemini allahindluseid. Kohe kõvasti tihemini. Enam tihemini ei saa, alla omahinna ju müüma ei hakka. Hind niigi nii üles läinud, et ma ise ei ostaks juba ammu."
    "Mis mõttes - üles läinud? Sa... teed ju allahindluseid?"
    Zem vaatas imestajat nagu väikest last, kes kaubandusest midagi ei tea, ning seletas siis.
    "Vaata, ütleme, et sa tahad teha 20% allahindlust."
    "Nii, 20%."
    "Ütleme, et su kaup maksab 100Ž."
    "Selge," noogutas Zem, "20% on ilus ümmargune 20 zemooni."
    "Just. Seega teed sa 20% allahindlussildi ja kirjutad algseks hinnaks 120Ž."
    "Olgu, aga kust siis... ei, ot."
    "Aga siis saab see pagana püha läbi ja tuleb kohe uus. Tahad teha uut kampaania, 20% allahindlust, alghind on 120Ž."
    "Oota nüüd korraks, nii see."
    "Et saaks 20% allahindlust, märgid algseks hinnaks 150Ž."
    "See on vale ju."
    "Nu kõik teevad, ma pean ka. Muidu süüakse kohe turult välja. Ja siis veidi aja pärast on järgmised pühad. 20% allahindlust, alghind 150 zemooni... Uh, ja kui peaks veel tühjendusmüük tulema, sel on tihti tavaks 50%. Ma pean vahel lausa alghinna madalamaks valetama, et asi päris käest ei läheks."
    "Et nii hull värk siis kohe," ohkas Zem.
    "Nii hull värk jah," kinnitas Zem, "ma olen seda ju kogu aeg rääkinud. Ehitajana teeniks ma palju rohkem."