12-01-02

    Kõik teadsid, et neil ei ole kiire, sest juht oli nii öelnud, ning kõik teadsid, et juht räägib ainult siis, kui teab, millest räägib. Sellepärast ei tekitanud järjekordne möödatuhisev auto kelleski hirmu millestki ilma jääda.
    Nende autol oleks võinud õigupoolest lehvida loosung kirjaga “Me ei hiline kunagi, õige aeg on siis, kui kohale jõuame.” See on hea juhtlause, kui sa just ise pole see, keda fakti ette pannakse.
    Räägiti vähe, polnud selline päev, mil saabuda avatud akendest rõkkava “Imperial marchi” saatel. “Valküüride lend”? Ta pani selle asemel veidi kerget muusikat.
    Täna oli parim päev… parim päev milleks? Siniallikatele sõitmiseks.
    Kummid sahisesid, tuul silitas uksi ja aknaid, auto libises läbi aja ja asjade.
    “Rabarebane,” viipas K vasakule.
    “Imelised inimesed,” näitas ta teisele poole, sest tal oli silma selliste asjade märkamiseks.
    “Pood,  saed ja rattad.”
    Turtsatus.
    Teed läksid järjest kitsamateks ja käänulisemateks. Lombid, roopad, väike muda. Päike paistis hoopis teisiti, lindudel oli palju öelda, õhk lõhnas ebaloogiliselt esimeste lillede järele.
    Siis võttis K jala gaasipedaalilt, auto veeres veel veidi ning peatus siis. Keset teed istus midagi suurt ja pruuni, kergelt imestunut, sest üks neist poleks pidanud seal olema. Karu omakorda poleks pidanud pruun olema, aga on lihtsam olla karu, kui sa pole kaks sinist täppi.
    Mõnda aega vaatasid nad mõtlikult üksteisele otsa, siis viipas karu käpaga.
    “Näe, vaata,” ütles ta, “siit läheb valesti.”