Oih

Zem hõõrus silmi, niutsatas, näpistas end ja niutsatas uuesti. Kasu polnud midagi. Korter oli endiselt tühi. Täiesti tühi.
"Oioi," pinises Zem, "kuidas siis nii? Kuidas nii? Miks?"
Ta istus tötsti! põrandale ning põrnitses jalajälgi, mida oli palju.
"Appi? Politsei?" üritas Zem.
Suure ähmiga ei meenunud isegi ükski oluline number, nii toksis ta lihtsalt suvalise jada, mis juhuslikult osutus ta vanaema omaks, kes juhuslikult viibis parajasti tualetis ega võtnud toru.
Zem ohkas.
Kodu ei olnud enam. Kust leida uus?
Kellegi lähenevad sammud panid ta võpatama, aga see oli lihtsalt üks maja elanikest, kes ükskõikselt mõned korrused kõrgemale kõndis. Zem oli korteri välisukse enda järel sulgemata jätnud.
Aga kui ta nüüd ukse poole vaatas, jäi silma koridoris elektrikapi külge kleebitud valge paberileht, mis ebameeldivalt tuttav tundus. Võimalik, et see oli seal olnud juba enam kui kuu aega.
Zem tõusis, kõndis koridori ja luges teate uuesti läbi.

Lugupeetud kaaselanikud

Pühapäeval, 19. aprillil on meie maja juures konteiner mittevajalike esemete äraveoks. Palume sellega arvestada ja visata ära kõik mittevajalikud esemed. Tulevikus vajaminevad esemed palume ära märkida vastavalt korterile.

Juhatus

"Oih," ütles Zem. Tema ei olnud midagi märkinud.