Nada

Onu Uuno, kelle esimene armastus oli mu tädipoja elukaaslase ema, ja kes seega pole tegelikult üldse onu (ega Uuno), tegi vastutulelikult lähiümbruse tutvustuse ja erilise uhkusega näitas Maxima poodi.
"Vaata kui palju inimesi järjekorras on," teatas ta rõõmsalt.
"Alati, kui siia tulla, on järjekorrad poolde poodi," kordas ta üle, kui nägi, et see mulle muljet ei avaldanud.
Hmnjah. Maalt ja hobusega, ei saa aru saamagi, mida head on sentimeetrilaiustes riiulivahedes, milles lookleb human centipede. Iga kolmanda lüli nimi on Larissa (see on nagu see paksem koht vihmaussil, mis paljunemises osaleb vms vms).
Ja mitte ainult Maximas. Illusioon, et Tallinna ühistransport käib minuti täpsusega, purunes neljandal Tallinnas olemise päeval, kui ma otsustasin mingist vahepealsest peatusest jalgsi edasi minna, sest järgmise bussini oli plaani järgi üle kümne minuti. Mõni minut hiljem sõitis see buss must mööda, aga vähemalt sain värskes õhus jalutada ja leida poe, mille sildil kiri "Konsum". Tuju läks kohe heaks, selliseid silte on Tartus ka, aga nii kui ukse avasin, naeratas mulle vastu... human centipede. Inimestest ja kaupadest vaba ruumi oli umbes 1.52 ruutmeetrit. Kusagilt kuivainete riiulist vonksles aeg-ajalt välja müüja käsi. Tal oli isegi triipkoodilugeja!
"Onu Uuno, mis sul viga on?" tahtsin ma keset ekskursiooni küsida, aga võib-olla on viga hoopis minus. Võib-olla, kui spetsiaalsed prillid ette panna, näeks et...
(I have come here to chew bubblegum and lick ass... and I'm all out of bubblegum.)
See seletaks nii mõndagi. Nt miks on autod Tallinnas nii suured nagu nad on ja kiirendavad külg ees punase tule alt. Liiga palju gaasijalgu. Või miks juuakse seda asja, mis kraanist tuleb - umbes millegi sellise tarbimine on ilmselt harjumise asi. Võib-olla juba DNA-s sees. Ma pole veel ära õppinud, kummast kraanist tuleb atsetoon ja kummast mingi muu ollus.
Kõrvalkorteris turtskõõksub keegi nagu oleks tal orav kurgus. Ilmselt on ta esimene lüli.