Miranda

    Tekkinud tuul sasis Zemi juukseid ning paiskas näkku peenikest veepihu.
    Zem pühkis näo kuivaks ning imestas: "Ta ei peatunudki."
    "Sa läksid liiga lähedale,"  ütles Zemmeline.
    Zem ei tundnud ta häält.
    "Ta ei peatu kunagi, kui sa liiga lähedal oled. Kiskja. Ta loodab süüa saada. Kui sa ette jääd, nülib ta su elusalt. Teeb väikesteks tükkideks."
    Eemalt kostis ulgumist, mis meenutas veidi hiiglaslikku hunti, aga sisaldas ka mehaanilist kriiskamist ning korstnasse pugenud sügistormi.
    Zem judistas end. Põldu kattev hanevaip kaldus ühele küljele.
    "See on uni," lohutas Zemmeline ning Zem ärkas.
    Telefon näitas kellaajaks 3:09, oli veel hämar.
    Ja õuest kostis ulumist.
    Zem tõusis ning piilus kardina vahelt välja. Värava juures paistis kaks tumedat kuju - üks suur ja üks väike, ent nemad istusid vaikselt ning liikumatult.
    "Miks nad häirimatud on?" mõtles Zem unesegaselt. "Tavaliselt lööks nad ju laulu lahti."
    Ta vaatas hoolikamalt. Olid nad ikka vanaema koerad? Kes muud said nad olla?
    Häirimatu oli ka vanaema, kes magas nohinal, ja Zem tundis end nüüd veidi tobedalt.
    Ta sirutas käe, et kardin uuesti paika sättida ning võpetas siis, kuna uus ulg tuli juba lähemalt, tõenäoliselt aiast.
    Võib-olla olid need vanaema koerad, kes ulgusid, aga hääl oli liiga vale, liiga judinaid tekitav. Vähemalt teadis Zem, miks ta unenägu oli selline nagu ta oli.
    Nüüd ärkas ka vanaema ja vaatas keset tuba seisvat Zemi.
    "Kuhu sa niimoodi tõttad, hakkad juba minema?" küsis ta. "Nii vara?"
    "Ulumine äratas üles," vastas Zem, "keegi ulub kusagil lähedal. Sa ei kuulnud?"
    "Ei."
    Justkui tellimise peale tuli kohe mitu ulgumist järjest, erinevatest ilmakaartest.
    "Kas need on hundid?" küsis Zem.
    "Ega nad tuppa tule," rehmas vanaema käega, "praegu pole talv."
    "Mis koertest saab?" tahtis Zem küsida, aga vanaema oli rahu ise ja pööras teise külje.
    Zem ei tahtnud paanikajänes olla ning puges teki alla tagasi.
    "Kui ma klapid kõrva panen, siis pole see üldsegi nii hirmus," mõtles ta ning rahunes veidi.
    Aga nüüd kostis ulumist juba ringis ümber maja, siitsamast akende altki ning kohe kindlasti polnud see üdini koerlaslik. Selles oli rong, selles oli marduseparv, selles olid elevandid
    "Mis siis, kui nad tulevad aknast sisse," muretses Zem. "Mis neid takistaks? Klaas?"
    Keegi kobistas majas sees, teises toas, ning Zem ei teadnud, kas see on vanaisa või miski, millele nimegi ei oska anda.
    Ulgumine muutus kõikehõlmavaks. Ulg oli maailm ja maailm oli ulg.
    Zem ei tahtnud, et See-mille-nime-ei-saa-nimetada teda puudutaks.
    "Zem," ütles keegi, kelle häält Zem ei tundnud ning Zem ärkas võpatades.
    Ta oli oma kodus, omas voodis.
    Ulgumine kostis edasi.
    Kui sa ärkad unenäost unenäkku, millest ärkad unenäkku, millest ärkad unenäkku, millest... Siis peale mõnda aega voodis lebamist võib enam-vähem kindel olla, et see on päris maailm. Kellegi unenägu ei oleks nii igav kui lihtsalt voodis lebav inimene.
    See on see, kuidas sa tead, et pole enam uni, et sa pead tõusma, tegema asju, mis on elus püsimiseks vajalikud, minema tööle.
    Aga ulgumine kostis edasi ning Zem ei teadnud.
    "Viies korrus, wtf," mõtles Zem, aga kartis pead pöörata.
    Siis ta taipas, kobas käsikaudu, tabas nuppu ning ulumine lõppes kui noaga lõigatult.
    Mõnda aega lesis ta vaikselt, et kindel olla, et kõik on päris.
    Siis ta tõusis ja läks tööle.
    Maailm oli jälle valge ja lumine.