“Ma ei taha minna välja ja kohtuda millegagi, millest ma aru ei saa. Isegi, kui keegi tuleks kaasa, näitaks valgust, hoolitseks selle eest, et jäljed kinni ei tuiska, aga kedagi ei ole ju.”
“Khm.”
“Ma olen nii aeglane, kui ma vedama pean. Ja mõnikord, kui ma lükkan, jään peaaegu et seisma. Nii ei saa. Ma ei taha tagumine olla. Ta saab mu kätte. Ma kuulen teda väsimatult jälitamas. Hingeldamist, ulgumist.”
"Elu ongi karm. Kui sa ei tapa teisi, tapad ennast. Aga sa võid mu sisse peitu pugeda, ma olen soe ja pehme."
"Ma ei ole ju siis enam pugemiseks suuteline."
"Sa võid juba praegu pugeda," ütles Taak, "milleks asju kaugele tulevikku lükata?"
"__ ____ _______," ütles Zem vaikselt.
"Sa ei saa magada, kuni ma su ära õginud olen.”
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar