Asjad, mida sibulad kunagi ei ütle

            "Ma läksin katki, kui sa seda tegid," kirjutas Zem, "ja ma ei tea siiamaani põhjust. Me ei tundnud teineteist, polnud kunagi kohtunud.
            Aga seda kõrvale jättes - võib-olla on see üks ja sama asi. Hoolimine ja katki minemine. Kui sa kellestki hoolid, on alati oht, et lähed katki.
            Kas sa ikka päriselt hoolid kellestki, kui sa tema pärast katki ei lähe? Kui sa tahad, et kõik sinust hooliks, pead leppima tõenäosusega, et lähed katki, sest miks peaks keegi sinust hoolima, kui sa temast ei hooli.
            Ma olen nüüd parem ja tugevam. Ma ei lähe enam sinu pärast katki."
            See nägi veidi välja, nagu oleks ta sõlme läinud.
            Zem põrnitses ekraani ja mõtles, kas saata sõnum ära, aga see oleks vist tähendanud, et ta hoolib ikkagi, ja siis oleks pidanud ta mõtlema, kas endast või teisest, ning seda Zem ei tahtnud.
            "Ouroboros," pomises ta ja pani arvuti kaane kinni.
        Zem põrnitses ekraani ja mõtles, kas klikkida "Avalda", aga see oleks vist tähendanud, et ta saatis ikkagi ja oleks lisaks veel edev ka.
        "See on nii meta," pomises ta ja pani arvuti kaane kinni.
    "See on nagu sibul," õhkas Zem, "kui ma kõiki kihte kokku lugeda püüan, siis ma nutan."
    Sel, mida ta edasi tegi, polnud vähimatki tähtsust.
"Võib-olla peaksin ma kellelegi ütlema, et ma armastan teda," mõtles Zem, "aga selle asemel."