Õli

On kahte sorti juunihommikuid - täiesti normaalseid, neid, mil sa seisad murul ja mõnurled, ja neid, mil taevast mingit saasta sajab. On kolme sorti juunihommikuid - täiesti normaalseid, neid, mil sa seisad murul ja mõnurled, neid, mil taevast mingit saasta sajab, ning neid, mil sa ei saa aru, mida sa parajasti vaatad.
Zemil oli parajasti see hetk, kus ta tahtnuks millegagi otsast alustada, sest tal oli neljandat sorti juunihommik. Ta varbad olid murus ja ta mõnurles, aga ta uneähmis silmad ei suutnud või tahtnud aru saada, mida ta parajasti vaatab. Heki ääres oli koer, mis oli täpselt seda sorti koer, mis oleks tema oma, kui tema koer oleks seda sorti, kel oleks kaks saba. Ühte neist proovis koer hädiselt liputada ning teine rippus maa suunas nagu seda teevad sabad, mille mõistlikuks toimimiseks ajuressurssi ei jätku.
Zem kissitas ühte silma ning kallutas ühte kätt, mille tulemusena nirises murusse, täpselt sinna, kus ta mõnurlevad varbavahed, juunihommikust kohvi.
"Sssssaast," pahurles Zem, ja saastaks võinuks seda nimetada küll, aga asjale, mis meenutas kaltsuvaipa, mille koer ära söönud on, ta ikka veel nime ei leidnud.
Ta pingutas kõigest jõust, et oma hommikust normaalset sorti hommikut teha.
"Meeli," pomises ta ning läks tuppa tagasi, lootes sealt leida nii teise nime kui viisi maailm sest saastast vabastada.
"Lepson."