Garmin police

    "Ot, mis?" imestas Zem.
    "Kuidas?"
    "Aga miks?"
    "Aga nii ei saa ju..."
    "Ööö..."
    "Meie finantsteenuste haldamise platvormiga optimeerid oma finantsteenuste pakkumist, ja seda kogu teenuste elutsükli vältel," oli kodulehel kirjas olnud, aga mida see tähendas? Mis on optimeerimine?
    Et teadasaamiseks, mitu protsenti moodustab X Y-st, jagad Y X-ga ja kuulutad päeva lõpetatuks? Sest kui X=10000 ja Y =100000, see ju isegi töötab? Et ümardamine käib nii, et sa lihtsalt lõikad maha üleliigsed komakohad, et saada inimestele arusaadav summa, nt 23.11? Et on täiesti OK, kui sa edaspidi teed kõiki tehteid sel viisil optimeeritud summade ja protsentidega?
    Polnud olemas ohet, mis oleks piisavalt sügav, et sellega ropendamist asendada.
    Väljas oli aastaaja kohta uskumatult entusiastlik päike. Park, milles see päike erivärvilisi lehti silitada sai, polnud ülemäära kaugel.
    "Ma lähen jalutama," otsustas Zem, "parki. Ja see on ilus ja rahustav ja lehed sahisevad jalgade all ja siilid."
    Olgu, võib-olla keset linna siile pole, aga lehed, veesilmad, sillakesed, kumerused, lohukesed - kõik olid olemas.
    Zem seisatas korraks riidekapi juures, aga otsustas siis, et jopet pole vaja. Ega rahakotti. Isikut tõendava dokumendi libistas ta siiski taskusse, juhuks, kui siil ikkagi on ja suur ja kuri. On vähemalt, mille järgi riismeid tuvastada saaks.
    Zem ei teadnud, et ka seda pole vaja.
    Park tervitas Zemi soojalt ja sõbralikult. Linnud näitasid ette kuidas põõsastes sahmida tuleb, päikesejänkud kilkasid tiigikestel, aeg-ajalt liugles mõni leht graatsiliselt maa suunas ja tegi kohale jõudes väga väga vaikselt "Mmm-mmm.... Aaah."
    Siile ei paistnud, aga see oli täiesti okei.
    Ühtäkki kostis kohe Zemi kõrvalt hekist mingit raginat ja sahmimist ja siis lendas sealt välja mingi tont, lehed ja prügi pilvena järel.
    "AAAEGH!" ehmus Zem, aga kargaja polnud keegi, keda aaghidega häirida saaks.
    "Jjuhuu! Tubli! Tubli! Tublitubli! Tubli! Pane veel! Ma vaatasin juba, et oled 2 tundi paigal olnud, aga näe, liikuma hakkasid! Juba 1500 sammu juures, väga hea!"
    "Eee... vabandust, aga... kes," küsis Zem, kel oli kahtlane tunne, nagu ta peaks tundma kedagi, keda ta väga tunda ei taha.
    Aga teine polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Sul on vaja veel kahest trepist üles minna," kuulutas ta ning hakkas ümber Zemi ringe jooksma, "aga said just pool sammude päevanormi täis! Tubli, sa polegi nii ludri nagu  ma kogu aeg arvanud olen! Tee nüüd mõni kiirem samm ka, paks päevakoer, noh, läheb läheb läheb, kamoon!"
    Zem jätkas oma tsimaruke ebaviisakalt põrnitsevat äratundmiskatset, aga edutult. Siis raputas ta veidi segaduses olles peas ning kiirendas sammu, lootes, et tegemist on mingi eksitusega ning kontakt jääb põgusaks ning mitte sügavalt traumeerivaks.
    Tont polnud keegi, kelle käest kiirema sammuga pääseks.
    Ta jätkas Zemi jälitamist, teda samaaegselt erinevate ergutuste ja laitmistega loopides.
    "Kehalise õpetaja, mu kunagine gümnaasiumi kehalise õpetaja," tabas Zemi ühel hetkel äkiline valgustatus. Pagan.
    Aga miks?
    "Vabandust, aga ma pean," proovis ta teisest ettevaatlikult lahti saada, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellest nii lihtsalt lahti saaks.
    "Pead, pead, ma tean, pead trenni tegema! Kiiremini, kiiremini! Tempo üles! Noh!"
    "Vaadake, ma tahaks rah," aga kehalise õpetaja polnud keegi, keda huvitaks, mida Zem tahab.
    "Hopp, hopp, hopp, läheb läheb läheb, nii võib sust veel asja saada! Tubli, pool kilomeetrit juba jälle juures!"
    Zem mõtles siilidest. Ja kastanitest. Kilpkonnadest, jaanalindudest, kängurudest, karudest.
    "Juhuu, sa oled juba eesmärgi kahekordselt ületanud," kiitis kehalise õpetaja.
    "Mille ma ületanud olen?"
    "Eesmärgi!"
    "Millise eesmärgi?"
    "Kahekordselt!"
    "Ma ei saa aru," pomises Zem.
    "Sa oled eesmärgi kahekordselt ületanud," kordas kehalise õpetaja, "pane aga edasi!"
    Zem vaatas abiotsivalt ringi ning suundus siis lähima pingi poole. Võib-olla kui ta lugema hakkaks, saaks teine vihjest aru ja.
    Kehalise õpetaja polnud keegi, kellele lugemised loeks.
    "Mis sa teed nüüd!" ahastas ta. "Jälle istud! Alles sa istusid! Mis sinust saab nii, kohe liikuma!"
    Zem proovis lugeda. See ei olnud õnnestumisele määratud katse.
    "Kas sa kuuled kas sa kuuled kas sa kuuled!" päris kehalise õpetaja.
    "Mida ma," ärritus zem, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Kas sa kuuled, kuidas su süda rasvub! Türa sa istud siin, sured siia pingile maha nagu rott, kogu mu vaev asjata! Normaalsed inimesed jookseks ringi, saaks lapsi, jookseks veel! Raisk, sa ei suudaks normaalseid lapsi tehagi, sa lõdvik, su tütar oleks hamster ja poeg oleks poole peaga! Äh, mis ma seletan, sa ei jõuaks naisele järele joostagi, ammugi veel maha murda!"
    Tühi pilk Zemi silmis oli tühi. Isegi raamat ei peegeldunud neis.
    "Mul läheb kõht tühjaks, kui ma sind siin istumas vaatan!"
    "Tore," mõtles Zem.
    "Mõnikord tuleb mul nälg, kui ma järgin, kuidas sa magad," teavitas kehalise õpetaja, "!"
    "Aargh," urises Zem summutatult, kargas püsti ning alustas sörki kontori suunas tagasi.
    Aga kehalise õpetaja polnud keegi, kelle eest ära joosta saaks.
    "Tubli tubli tubli, läheb läheb läheb, pulss juba üle 120! Vuu huu, kiiremini kiiremini kiiremini!"
    "Tubli, siis saab teiselt poolt üles joosta, "rõõmustas ta, kui Zem suuna kallakust alla tiigikese poole võttis, "tasase maa peal jooksevad ainult pirukad!"
    "Jaa, see on hea kivi, raske! Lisaraskustega on trenn kohe topeltpluss hea, pane veel, pane veel!!"
    Ja Zem pani veel.