Rosemug

    "Nägin unes, et olin maal," ütles Zem, "sind ei olnud."
    "Kuidas sul ka läinud viimasel ajal? Rasked ajad."
    "See oli imelik aeg, Zemmeline oli ka seal, kuigi poleks pidanud olema. Sa mäletad Zemmelinet, eksole?"
    "Mäletan," ohkas Zem.
    "Ei, seda teist."
    Zem mõtles natuke.
    "Seda teist mäletan ka."
    "Ma olin väike, kui ma viimati seal olin. Sellest on nüüd juba 30 aastat vist. Ja me tulime metsast ja tal oli kass kaasas, me kandsime teda kordamööda süles. Ja kuulsime rongi häält, kaugelt kandumas."
    "Ma ükskord jalutasin ühega," ütles Zem, "aga ma ei mäleta, miks. Tavaliselt mina metsa ei lähe. Aga kassi ei olnud."
    "Natuke oli veel päikest puulatvadel ja me rääkisime igasugu asjadest, olulistest ja vähem. Zem oli just auto korda saanud ja arvas, et teeks ühe väikese romantilise tripi neljakesi, kuni veel valgust on. Käiks allikatel. Pakiruumist tuli lihtsalt asju vähemaks visata. Ja siis see kass võttis kelgu ja vedas selle künkale. Tead, selline imelik kass oli, ma ei tea, mis sorti. Alati, kui teda vaatad, on teda üks, aga muul ajal kaks. Ja siis ta tuli tuhinal alla, pikk liug, lainetav, ja kui lõppu jõudis, ütles "Ajee."
    "Ajee."
    "Ma tahtsin olla tema, aga.."
    "Ot ot oot," katkestas Zem.
    "Mida?"
    "Mis asi on... kelgu?"
    "See on selline asi, millega sõidetakse, noh, " takerdus Zem, "mööda.. see tähendab, alla, peamiselt, selline lapik. Kui tuleb... ja sa istud sinna peale ja sõidad. Künkast. Ja jope serva alt tuleb külma. Ma tahtsin olla tema."
    "Ei, aga see, Zemmeline, eksole," küsis Zem, "kuidas tal läinud on?"
    "Ma tahtsin olla tema," kordas Zem igatsevalt, "sõita alla, see naer... Aga ma ei saanud, see hajus ära, see sulas üles, seda ei olnud enam. Ma ei saanud."
    "Miks sa seda lille närid?" uuris Zem.
    Zem vaatas lille, keerutas seda üht- ja teistpidi ning pahvatas siis: "Sest see on sinine! Veel lolle küsimusi?"
    Zem neelatas ning veel ja vastas: "Ei."
    "Ja siis ta kuses, käpad kukla taga, oma nime... sinna. Maha. Ise mingit viisi ümisedes."
    "Timmu Bröögats?"
    "Timmu Bröögats," noogutas Zem, "ja ma mõtlesin, et mida ma teen siin üldse. Niimoodi, tasapisi. Vaata, poliitikud on eeskujuks meile kõigile, eksole. Kui sul midagi hingel on, tuleb see välja öelda, sirge selja ja selgete silmadega. Seisukohad on seisukohad, eksole?"
    "Nõus," kinnitas Zem.
    "Siseminister on munn."
    Zem sügas mõtlikult nina, kohendas end aiatoolil ning kummardus siis ettepoole.
    "Vaata, sa lubasid kunagi, et ma saan su vana murutraktori endale, kui sa uue ostad ja vana enam vaja pole? Eksole? Mäletad? Selle punase."
    "Punase," vastas Zem.