Hädapärane kallerdis

     Elasid kord kolm õde-venda: Ivan Julm XXIII, Ökoliina Sinikäbi ja Juku. Läks aga nii, et nad sattusid inimsööjate külla. "Kui te sellest sillast nii üle saate, et te "Ai" ei ütle, saate koju. Muide, ma panin sinna naelu. Püsti," teavitas pealik neid.
    "Värske sai, näpitsad, põrandavaip ja mingi hädapärane kallerdis. Mida muud on inimesel veel eluks vaja," vastas Ökoliina Sinikäbi.
    Pealik mõtles veidi ja pidi siis nõustuma.
    "Jah, nii võib ka."
    "Bizdets," ütles Ivan Julm XXIII ja nad läksid hoopis kooli.
    Läks aga nii, et Jukul oli kontrolltöö. Matemaatikas. Matemaatika oli Juku lemmikaine, ta unistas tihtis ellest, kuidas ta ülesandeid lahendab.
    Õpetaja jagas ülesandelehed laiali ja jõudis napilt tagaruumi ukseni, et endale võileib teha, kui kuulis oma laua juurest paberi sahinat. Juku oli oma töö juba ära andnud.
    "Juku on nii tark," imestas õpetaja, sest Juku oli tavaliselt loll ja oli ka seekord. Juku oli väga järjepidev.
    "Aga Juku," märkis õpetaja, "sa oled ju ainult esimese ülesande ära lahendanud, kas sa tahtsidki pooliku töö ära anda?"
    Juku vaatas mõtlikult näpitsaid ja raputas siis ehmunult pead: "Ei, ei, ei tahtnud"
    Istus uuesti oma kohale, haaras kirjutusvahendi ja pani aju tööle. Minuti pärast oli paber uuesti õpetaja laual.
    Õpetaja pani pettunult kallerdise tagasi ja vaatas tulemust.
    "Aga Juku, sa lahendasid lisaks ainult viimase ülesande, kes vahepealsed ära teeb? Kas sa tahad kahte saada, Juku?"
    "Oi, ei," vastas Juku, kahmas oma töö ja asus uuesti lahendama.
    Hetke pärast kargas ta püsti ja marssis võidukalt õpetaja laua juurde.
    Õpetaja heitis tööle pilgu ja ohkas.
    "Juku, sa kirjutasid teise ülesande vastuseks oma nime, aga oma nime kohale lehe ülaservas mingi arvu. Ma ei saa kinnitada, kas see oleks õige või vale vastus või millise ülesande õige või vale vastus, aga proovi palun hoolikamalt."
    "Mhmh," nõustus Juku ja asus jälle tööle.
    Töö läks kiiresti, õpetaja ei jõudnud veel vaipagi sirgeks tõmmata, kui Juku juba võidukalt ta ees seisis.
    "Juku, sa vahetasid nime ja vastuse, aga kolmandat ülesannet ikka ei teinud," noomis õpetaja.
    "Oh, vabandust," pomises Juku ning lubas end parandada.
    Parandas, aga.
    "Juku, kolmandal ülesandel on mitu alampunkti, sinna tuleb mitu vastust kirjutada, kas sulle juba selgeks ei saa, et poolikut ei tasu ära anda?"
    "Saab," kinnitas Juku, "märkasin, sain aru, võtsin teadmiseks, aga näe, meelest läks. Vabandust, kohe teen paremini."
    Kui õpetaja kolmanda võileiva lõpetanud oli, hakkas tal tasapisi tekkima tunne, et midagi on valesti. Juku istus ikka veel oma laua taga.
    "Juku, praegu on kontrolltöö aeg, sa pead ülesanded lahendama, mitte Tiktoki videoid vaatama."
    "Oh, õige küll," tunnistas Juku, "täna on kontrolltöö."
    Ta lubas kohe-kohe kõik ära teha ning oligi veidi aja pärast paberi lehvides õpetaja laua juures.
    "Juku, sa kopeerisid kolmanda ülesande esimese vastuse kõigi järgnevate juurde. Igal alamülesandel peaks ikka erinev, õige vastus olema."
    "Tõsi," kinnitas Juku, "peaks küll."
    Järgmisel versioonil ta tööst olid kõik kolmanda ülesande vastused erinevad. Neljanda ülesande vastuseks oli Juku kala joonistanud.
    "Juku, joonistatud kala ei ole kindlasti õige vastus," teatas õpetaja.
    Ja Juku vastas: "Ei ole jah."
    Ning oli hetke pärast tagasi, silmad lootust täis.
    "Mida vi...vabandust," pahvatas õpetaja, "miks sul neljanda ülesande vastuseks päris kala on? Miks sul üldse kala vastuseks on? Miks sul üldse kala kaasas on?"
    "Ei tea," vastas Juku, "tuli kusagilt."

Ja kui sa nüüd mõtled, et kus siin puänt või nali üldse on, siis nali on selles, et maksumaksja maksab Jukule iga õige vastuse eest.