Mugav ja mõnus

     Pekkaniskale meeldis mõelda, et kui suvaline inimene tänavalt peatada ning paluda tal Pekkaniskat iseloomustada, oleks vastuseks: "Pekkaniska on tubli ja uuendusmeelne mees, kes ei karda muutustega kaasa minna, aga on samas püüdlik ja põhjalik, tegemata midagi lohakalt või rapsides."

    Kui konkurent tegi iseteeninduskassa, tegi Pekkaniska iseteeninduskassa. Kui konkurent tegi e-poe, tegi Pekkaniska e-poe.
    Ja Pekkaniska e-pood oli isegi parem kui konkurentidel, sest see rahuldas nii nende vajadusi, kellele meeldis asju internetist tellida, kui nende, kes tahtsid müüjaga suhelda. Kui konkurendid toimetasid tellimuse kliendini kulleriga või saatsid selle pakiautomaati, siis Pekkaniska kliendi tellimuse ladus poe töötaja ostukorvi ja kui klient sellele järele tuli, sai ta kauba eest kohe poes tasuda. Väga mugav ja mõnus!
    Ka Pekkaniska iseteenindus ja kassasüsteem oli parem kui konkurentidel, sest ka nende kasutamiseks tuli müüjaga suhelda. Pekkaniska oli uuendustega kaasa minev, aga ei teinud midagi mõtlematult ja ülejala.
    Kui nüüd Pekkaniskani jõudsid kuuldused, et konkurentidel on klientide jaoks käsiskännerid, millega riiulite vahel kõndides kaupade triipkoodid sisse lugeda saab, teadis Pekkaniska, et ka tema peab nende piiksuritega välja tulema. Kassasüsteemi ta tegi, iseteeninduse tegi, e-poe tegi (õigupoolest ta onupoeg, aga perenimi oli sama, nii et läheb ikka arvesse) - mis see piiksur siis ära ei ole.
    Kuna Pekkaniska ei teinud midagi enne põhjalikult plusse ja miinuseid läbi kaalumata, tuli ta piiksurisüsteem isegi parem (loomulikult!) kui konkurentidel.
    Kui klient poodi tuli ja tahtis kaubad ise sisse piiksutada, registreeris ta kõigepealt end ID-kaardiga, sai siis puldi ning võis asju korvi laduma siirduda. Kui kõik vajalik olemas, sai klient iseteeninduskassas ostutšeki välja printida, asetada kõrvalolevale lauale (puust!), teha sellest fotoaparaadiga pildi (ketiga laua küljes), pildi Pekkaniska e-poes üles laadida, suurele A4-le välja printida (printer oli laual) ning siis sisse skännida (skänner oli ka laual (mis oli puust)). Seejärel tehti sisseskännitule tekstituvastus ja klient saigi oma kaupade eest tasuda. Väga mugav ja mõnus.
    Pekkaniska küll muretses alguses, et fotoaparaadi välkumine ning printerite ning skännerite kärin öösel varblaseid segab (Pekkaniska pood oli ka öösel lahti), aga sellele oli lihtne lahendus - ööseks lülitas Pekkaniska piiksurite kasutamise võimaluse välja. Sellega, et müügisaalis olevad varblased närvi läheks, ei tasunud riskida, sest see oleks omakorda rotte ärritanud ja nii palju jama mingite iseteeninduspultide pärast Pekkaniska küll ei tahtnud.
    Niigi oli tal üks väike probleem, millest ta lähiajal onupojaga rääkima pidi - nimelt ei saanud iseteeninduspuldiga millegipärast sisse lugeda kollase sildiga soodustoodete koode. Ajutise lahendusena pani Pekkaniska poodi hoiatavad sildid (iga riiuliotsa juurde, väga mõnus ja mugav!).
    "Hea PekkaniskaEkspressi kasutaja! Kollase allahindluskleebisega tooteid ei saa skannida. Nende eest tuleb tasuda kassas koos PekkaniskaEkspressi tšekiga."
    Kui Pekkaniska veidi järele mõelnud oli, lisas ta teavituse lõppu "Vabandage!", sest Pekkaniska oli idioot.
    Järgmiseks mõtles Pekkaniska teha tagasiside andmise kampaania, milles osalemise eest loositaks välja auhind. Pekkaniska nägemuse kohaselt pidi see tulema samadest põhimõtetest lähtuv kui ta senised saavutused. Tal oli plaanis iseteeninduskassade juurde kleepida sildid QR-koodidega, mida klient oma nutiseadmega pildistada saaks ning seejärel Pekkaniska e-poes üles laadida jasiis välja printida (laual, mis on puust). QR-koodi skännimiseks vajaliku rakenduse kavatses Pekkaniska samuti oma e-poe kaudu kättesaadavaks teha, seal oleva senise tagasisidevormi jätaks ta küll alles, aga auhinna loosimises osaleks ainult QR-koodiga kliendid, et auhinda mitte devalveerida.
    Ja pealegi oli Pekkaniska uuendusmeelne ja uusi tehnoloogiaid armastav. Ja oleks tobe, kui lauad (puust!) poodides niisama seisaks. Sest need ei olnud odavad.