neljapäev, 12. detsember 2013
Replõuss niväädo
Sellest on möödas umbes kuu, kui esmakordselt tekkis küsimus, et miks tähendab skype'i compact view tühja valget sektsiooni vestlusakna päises. Pole ju päris compact, eksole?
Noh, nüüd on vastus käes. Kuigi märgistamata on nii "Accept Skype browser cookies" kui "Allow Microsoft targeted ads, including use of Skype profile age and gender", näeb compact view seni mõttetult tühi olnud ülaosa nüüd välja selline:
Tundub, et Microsoftil on raha otsas. Või on Eesti Lotol liiga palju.
teisipäev, 26. november 2013
Võta see porgand nüüd persest välja, skaip, ja hakka tööle
Eestlane: "Mis? Skyte? Ei, sellest ei tea me midagi. Kas see polnud pärit Somaaliast/Afganistaanist/Põhja-Koreast vms vms?"
Vistas tuli kõike teha kaks korda. Kui tahad tarkvara paigaldada, kinnita kaks korda, et tõesti tahad paigaldada. Kui tahad, et see tarkvara töötaks ka, paigalda kaks korda.
Skype on uus Vista. Kui peale restarti enam sisse logida ei õnnestu, tee uus restart (ja kui seda skriimshotti vaadata, on täiesti usutav, et Skype üritas sisse logida ka kaks korda ja pani selle käigus endale kogemata porgandi)
esmaspäev, 7. oktoober 2013
teisipäev, 1. oktoober 2013
Väike ja roheline või punane ja/või suur pall
"Pluss on see, et sa ei pea kuhugi sisse pugema, ta on sinuga alati kaasas," seletas Zem õhinal, "see on isegi nii portratiivne, et ma olen ise paar korda ära kaotanud ja pidanud pärast otsima nagu hull. Peaks uuele mudelile käepaela ka lisama, aga eks need lihtsamad asjad lükatakse lõppu. Kes see pisiasjadega tegeleda viitsib, kui niipalju põnevaid probleeme lahendada on."
"Aga miks mitte kaks?" küsis Zem tühja purki käte vahel keerutades.
"Kaks mida? Ajah, kaks korda oleksin peaaegu kinni jäänud. Näh, siit saab ajalehest lugeda, kuidas ma seiklesin. Pilt on küll veidi hägune, aga see on ka 140 aastat vana, nii et mis siit ikka tahta. Ma oleksin pidanud enne ära tulemist värske kaasa ostma, aga näe, kiire oli selle asjaga."
"Ma mõtlesin seda, et miks mitte korraga kaks masinat kaasa võtta. Igaks juhuks, tagavaraks."
"See oleks hea mõte jah, aga mul ei ole veel kunagi kahte samasugust, vaata, uus mudel tuleb ära testida ja siis teen ma kohe parandused ja jälle uue mudeli ja... Aga muidu hea mõte, mhmh."
Zem heitis pilgu pakutud ajalehele ja küsis siis: "Et sisestan siis kuupäeva, aastanumbri ja kellaaja, vajutan nupule ning saangi võimaluse kohtuda mineviku minaga?"
"Jah," kinnitas Zem, "nii lihtne see ongi. See tähendab, kellaaega praegu ei saa, kuupäev ja aastanumber on niigi 8 kohta, kellaaeg ei mahu ekraanile. Praegu jääb kellaaeg samaks, mis nupule vajutamise hetkel oli."
"Ja see mineviku mina on, mõtleb ja teeb täpselt nagu mina minevikus tegin?"
"Muidugi, see oledki sina ju. Lihtsalt varasemas ajas. Põhimõtteliselt võiksid sa temaga isegi rääkida, aga ma ei tea, kumb teist siis hulluks läheks. See on ikka päris uskumatu värk," itsitas Zem.
"Hm. Et kumb meist hulluks läheks," arutles Zem omaette.
"Ja kui ma tulevikku lähen, on seal tuleviku mina? Kes on, mõtleb ja teeb täpselt nagu mina teeks?"
"Nooh, peaaegu," vastas Zem, "väike vahe on. Vaata, tuleviku mina juba teab, mida sa praegu teed. Talle ei tule ajas rändamine üllatusena."
"Kuidas ma tagasi iseendaks saan?"
"Mismõttes?" ei saanud Zem aru. "Sa lihtsalt vajutad nuppu "Tagasi" ja"
"Ei-ei," katkestas Zem, "vaata, kui ma lähen 10 aastat tagasi, on seal minu 10 aasta tagune mineviku-mina, kes on täpne koopia minust, aga kes kohe kindlasti pole mina, sest mina hoian seda vidinat pihus."
"Oled ikka sina," torkas Zem vahele, "mitte koopia. Mkm. Su mineviku-mina on kogu aeg olemas olnud, keegi ei tee uut koopiat juhuks, kui sa teda näha tahad."
"Aga ma ei tea, mida ta mõtleb!"
"Äkki sa midagi ikka mäletad?" pakkus Zem.
"Ei, ei, ei. Vahet pole. Põhimõtteliselt on ta peaaegu et võõras inimene. Ja siis on mu tuleviku mina, kelle juurde ma saan sisse sadada. Ja kui ma nüüd selle reisimise lõpetan ja tagasi praegusesse aega tulen, on siin mu oleviku-mina, see vidin käes. Kuidas ma tagasi iseendaks saan?"
"Sa mõtled, et..."
"Jah!"
"Et kui sa oma mineviku mina kaasa võtad ja tulevikku lähed, on teid juba kolm?" uuris Zem. "Vat sellepärast ongi mu kaasaskantav mudel palju parem kui mingi suur kaadervärk või auto või tuba, millega reisida. Sa ei saa kedagi kaasa võtta, ainult see reisib, kel ajamasin käes on."
"Jah! Ei!" pahvatas Zem. "Kui ma tagasi olevikku tulen, kuidas saan ma lahti sellest olevikku minast, kes elab mu majas, sõidab mu autoga. Silitab mu koera, kasvatab mu lapsi, joob mu sõpradega, magab mu naisega."
"Hm," tegi Zem, "põhimõtteliselt võid sa ta ju maha lüüa? Keegi ei saaks teada ju? Sa võid teda ajutiselt mu külmkambris hoida, mul on seal veel veidi ruumi."
"Võib, ma võtan veel ühe õlle?" küsis Zem.
"Lase käia, ega mul siin rohkem kedagi käi," polnud Zem kade.
Ta kangutas laua seinalt lahti ning siis kostis rodu piikse, kui ta midagi raevukalt näpuga toksis.
"Muidugi ütlen ma sulle ka koodi, kui vaja peaks olema," heitis ta üle õla ja siis tekkis sinna, kus varem oli sein, äkitselt uks, mida Zem ähkides lahti sikutas.
Zem purskas jahmunult õlle välja.
"Nagu päriselt või?"
"Noh, eks vahel on ikka ettenägematuid probleeme januh, ma lähen veidi paanikasse või nii," tunnistas Zem veidi häbelikult
"Mida kuradit?" hüüatas Zem. "Need pole ju ükski sinu nägu!"
Zem mõtles veidi ning naeratas siis siiralt ja süüdimatult.
"Ega väga ei ole jah."
"Aga miks mitte kaks?" küsis Zem tühja purki käte vahel keerutades.
"Kaks mida? Ajah, kaks korda oleksin peaaegu kinni jäänud. Näh, siit saab ajalehest lugeda, kuidas ma seiklesin. Pilt on küll veidi hägune, aga see on ka 140 aastat vana, nii et mis siit ikka tahta. Ma oleksin pidanud enne ära tulemist värske kaasa ostma, aga näe, kiire oli selle asjaga."
"Ma mõtlesin seda, et miks mitte korraga kaks masinat kaasa võtta. Igaks juhuks, tagavaraks."
"See oleks hea mõte jah, aga mul ei ole veel kunagi kahte samasugust, vaata, uus mudel tuleb ära testida ja siis teen ma kohe parandused ja jälle uue mudeli ja... Aga muidu hea mõte, mhmh."
Zem heitis pilgu pakutud ajalehele ja küsis siis: "Et sisestan siis kuupäeva, aastanumbri ja kellaaja, vajutan nupule ning saangi võimaluse kohtuda mineviku minaga?"
"Jah," kinnitas Zem, "nii lihtne see ongi. See tähendab, kellaaega praegu ei saa, kuupäev ja aastanumber on niigi 8 kohta, kellaaeg ei mahu ekraanile. Praegu jääb kellaaeg samaks, mis nupule vajutamise hetkel oli."
"Ja see mineviku mina on, mõtleb ja teeb täpselt nagu mina minevikus tegin?"
"Muidugi, see oledki sina ju. Lihtsalt varasemas ajas. Põhimõtteliselt võiksid sa temaga isegi rääkida, aga ma ei tea, kumb teist siis hulluks läheks. See on ikka päris uskumatu värk," itsitas Zem.
"Hm. Et kumb meist hulluks läheks," arutles Zem omaette.
"Ja kui ma tulevikku lähen, on seal tuleviku mina? Kes on, mõtleb ja teeb täpselt nagu mina teeks?"
"Nooh, peaaegu," vastas Zem, "väike vahe on. Vaata, tuleviku mina juba teab, mida sa praegu teed. Talle ei tule ajas rändamine üllatusena."
"Kuidas ma tagasi iseendaks saan?"
"Mismõttes?" ei saanud Zem aru. "Sa lihtsalt vajutad nuppu "Tagasi" ja"
"Ei-ei," katkestas Zem, "vaata, kui ma lähen 10 aastat tagasi, on seal minu 10 aasta tagune mineviku-mina, kes on täpne koopia minust, aga kes kohe kindlasti pole mina, sest mina hoian seda vidinat pihus."
"Oled ikka sina," torkas Zem vahele, "mitte koopia. Mkm. Su mineviku-mina on kogu aeg olemas olnud, keegi ei tee uut koopiat juhuks, kui sa teda näha tahad."
"Aga ma ei tea, mida ta mõtleb!"
"Äkki sa midagi ikka mäletad?" pakkus Zem.
"Ei, ei, ei. Vahet pole. Põhimõtteliselt on ta peaaegu et võõras inimene. Ja siis on mu tuleviku mina, kelle juurde ma saan sisse sadada. Ja kui ma nüüd selle reisimise lõpetan ja tagasi praegusesse aega tulen, on siin mu oleviku-mina, see vidin käes. Kuidas ma tagasi iseendaks saan?"
"Sa mõtled, et..."
"Jah!"
"Et kui sa oma mineviku mina kaasa võtad ja tulevikku lähed, on teid juba kolm?" uuris Zem. "Vat sellepärast ongi mu kaasaskantav mudel palju parem kui mingi suur kaadervärk või auto või tuba, millega reisida. Sa ei saa kedagi kaasa võtta, ainult see reisib, kel ajamasin käes on."
"Jah! Ei!" pahvatas Zem. "Kui ma tagasi olevikku tulen, kuidas saan ma lahti sellest olevikku minast, kes elab mu majas, sõidab mu autoga. Silitab mu koera, kasvatab mu lapsi, joob mu sõpradega, magab mu naisega."
"Hm," tegi Zem, "põhimõtteliselt võid sa ta ju maha lüüa? Keegi ei saaks teada ju? Sa võid teda ajutiselt mu külmkambris hoida, mul on seal veel veidi ruumi."
"Võib, ma võtan veel ühe õlle?" küsis Zem.
"Lase käia, ega mul siin rohkem kedagi käi," polnud Zem kade.
Ta kangutas laua seinalt lahti ning siis kostis rodu piikse, kui ta midagi raevukalt näpuga toksis.
"Muidugi ütlen ma sulle ka koodi, kui vaja peaks olema," heitis ta üle õla ja siis tekkis sinna, kus varem oli sein, äkitselt uks, mida Zem ähkides lahti sikutas.
Zem purskas jahmunult õlle välja.
"Nagu päriselt või?"
"Noh, eks vahel on ikka ettenägematuid probleeme januh, ma lähen veidi paanikasse või nii," tunnistas Zem veidi häbelikult
"Mida kuradit?" hüüatas Zem. "Need pole ju ükski sinu nägu!"
Zem mõtles veidi ning naeratas siis siiralt ja süüdimatult.
"Ega väga ei ole jah."
kolmapäev, 14. august 2013
Täiuslik Tervis 1 Sammuga ehk TT1S
Ariel oli "Käi jala!" lehe juba peaaegu unustanud (sest kes see ikka viitsiks tegeleda käidud sammude salvestamisega, kui oma kontole on võimatu ligi pääseda, ilma et klikiks lingil "Appi, ma unustasin oma parooli, palun saatke mulle uus, yo!", sest ükskõik mida ka salasõnaks ei määraks, teatatakse järgmisel "Vale parool, nüüd me nüpeldame sind, sa kurinahk!" ning kõike tuleb alustada uuesti, aga õnneks ei kuvata salasõna määramisel neid tüütuid tärne ja nii on üsna lihtne teise lahtrisse täpselt samasugune kirjutada ja kusagil eespool oli kunagi üks sulg ja nüüd ma panen selle kinni), aga siis potsatas ta postkasti kiri, mille peale lausa pidi "Ohhoo!" ütlema ja mõnurlema.
"Ohhoo!", ütles Ariel ja mõnurles.
Kuna käijalajatel pole mingit võimalust kontrollida, kas kirja pandud sammude arv ka tõele vastab või on ketsist imetud, ei anta auhindu mitte võitjale, vaid valitakse paar juhuslikku õnnelikku osalejate nimekirjast. Arielidel pole mingit võimalust kontrollida, kas juhuslik on juhuslik, aga kuna seekordne auhind oli midagi enamat kui tsinkplekkpang ja liiter muda, siis ta lausa pidi "Ohhoo!" ütlema ja mõnurlema.
"Ohhoo!", ütles Ariel ja mõnurles.
"Nüüd siis hea uudis kõigile, kes oodanud Käi Jala! suvist ergutusvõistlust! 15.-21. augustil toimub tõeline TERVISEkõnd, kus peaauhinnaks loosime bioresonants diagnostika protseduuri, mis annab vähem kui 2 tunniga põhjaliku ülevaate organismi tervisesisundit. Auhinna paneb välja www.bio-re.eu tervisekabinet," kirjutas info@kaijala.ee.
"Hm, bioresonants," mõtles Ariel, "ega see ometi mesilastega seotud ole?"
Kuigi mesilinnud on ilusad, kirjud ja karvased, on neil tobe komme väga lühikese ajaga arielidega konflikt aretada, mille tulemusena on üks osapooltest paistes ja teine pudi.
"Vibreerivad... porgandid?"
Ariel avas veebilehitseja ning navigeeris bioresonaatorite kodulehele.
"Elame maailmas, kus tervishoius saab ravimise kõrval järjest enam tähelepanu terve olemise toetamine ning soovime olla Sulle toeks sellel teel," oli seal kirjas.
"Tõsi, tõsi," noogutas Ariel ning klikkis lingil "Hinnakiri"
Kogu organismi põhjalik diagnostika kestab 2 tundi ning maksab 140€, samuti korrigeeritakse selle käigus organism, valmistatakse homoöpaatiline preparaat, määratakse allergeenid ja tehakse sada muud asja.
"Ohhoo," ütles Ariel, sest lihtlabase käimisega 140€ võita on on lihtsalt... Äge.
Samuti meeldis talle kõik, mis homoöpaatiaga seotud, sest see on teadus, millest ka lihtsad inimesed aru saavad, kõik lihtne on aga geniaalne. Ükskord oli ta lausa ise homoöpaatilise preparaadi valmistanud, lastes klaasi kraanivett, torgates sellesse näpu, visates saadud lahuse minema ning täites klaasi uuesti kraanist. Kui ta kõrva veepinnale lähendas, ütles see hästi vaikselt: "Ma olen JUMAL:" ja Ariel ütles "Ohhoo."
"Bioresonantsidagnostika (BRD) ja teraapia (BRT) on viimasel aastakümnel kiirelt arenenud valdkond, millele on pandud suured lootused just organismi nõrkade kohtade avastamisel ning haiguste varajasel diagnoosimisel. BRD (diagnostika) aitab ennetada organismi nõrgenemist ja haiguste süvenemist tänu organismi nõrkade kohtade varajasele avastamisele. BRT (teraapia) aitab korrigeerida organismis algavast haigusest nõrgeneva koha energiataset enne, kui haigus hakkab segama tavapärast elurütmi ja väldib seeläbi tõsisemat haigestumist," luges ta edasi.
Energiataseme taastamine tundus asjana, millest abi võiks olla, sest on ikka nõme küll, kui energiat ei ole. Ükskord oli Ariel pannud keele vastu patarei kontakte, aga patarei oli üsna kähku tühjaks saanud ning ega ta pärast seda ikka kiiremini rääkinud küll, tehes ikka vaid "Eeee..." ja "Äää...". Professionaalsetel meedikutel olevat suuremad kontaktid, sellised metallpulgad, mis pannakse vastu pead, aga Ariel kartis, et peale seda on energia nii suur, et tuleb mujalt välja.
"Pakume bioresonants diagnostika ja teraapia teenust kaasaegseima Life Stream SENSITIVE 500 seadmega, mille tootja esindajaks Eesti turul oleme."
"Sensitiivne," mõnurles Ariel, tema ajusse tekkis kujutluspilt pehmetest ja roosadest pulkadest. 2 tundi pehmet ja roosat kõigest paari sammuga. Ja kuna bioresonants diagnostika on ainulaadne võimalus saada vähem 1-2 tunniga põhjalik ülevaade oma tervislikust seisukorrast ning samalaadse tulemuse saamiseks tuleks külastada arvukaid eriarste ning teha hulgaliselt erinevaid analüüse, oli ta vägagi valmis need paar sammu tegema. Võib-olla õpiks ta lõpuks isegi kokku- ja lahkukirjutamise ära või kasutama komasid. Ega enam vahel mõningaid sõnu välja.
"Bioresonants seadme analüüsisagedus on 30-100 GHz, mis on inimkeha rakkudele iseloomulik võnkesagedus. Teraapia käigus viiakse madala sagedusega (alla 10 mWcm-2) elektromagnetilise mõjutamise tulemusel läbi keha rakkude võnkesageduse korrektsioon. BRT eesmärk on leida patoloogilised võnkumised organismis ning anda tervendava sagedusega impulss, mis toetab keha eneseregulatsiooni tervenemise suunas.
Meetod on ohutu rasedatele ja lastele ning sellega ei kaasne tervisele kahjulikku kiiritust patsiendile (infrapuna, röntgen, ultraheli, vms.)."
Peale seda, kui Ariel nägi taevas sirget pilve, mis ära ei läinud, ei tahtnud ta kohe kindasti infrapuna, ultraheli, röntgenit ega vms. Bioresonaatorit tahtis ta väga.
"Keemilised ravimid ravivad haiguse sümptomeid, mitte selle algpõhjust. Teatud olukordades on ravimite kasutamine muidugi õigustatud, ent vaid keha (loodus) ise suudab end täielikult taastada. Inimkeha on keeruline ise-reguleeriv bioloogiline süsteem, mis kiirgab nõrku elektromagnetilisi laineid nagu kõik muu looduses esinev. Need võnkumised reguleerivad kõiki keha tasemeid (rakusisene, rakk, organ, süsteem) ja hoiavad keha tervena.
Kui isereguleerimisprotsess on kahjustatud, siis tekivad „valed“, patoloogilised elektromagnetilised võnkumised, mis viivad haiguse tekkeni. Bioresonants teraapia (Mora-teraapia) on tänapäeval ainus meetod haiguste raviks ja profülaktikaks, millega ei kaasne ravimite manustamist."
"2 sammu ja võib-olla ei pea ma enam kunagi apteeki minema isegi söetablette ostma," muheles Ariel. Kui ühe diagnostika käigus on võimalik uurida kogu keha ning leida haiguste põhjustajad, sobivad ravimid ja sobiva teraapia abil toetada organismi loomulikku taastumist, et viia organism tagasi normaalsesse olekusse, siis selle ühe diagnostika peab ta ka saama.
Ühel lehel olid kirjas ka kõik asjad, mida bioresonaatoriga diagnoosida ning parandada saab, ja kui Ariel nimekirja lõppu jõudis, oli ta kindel, et tal pole midagi, mida seal nimekirjas poleks.
"Südame seinad ja koopad" - olemas, Ariel mäletas veel kunagisi bioloogiatunde, jaa.
"Südameklapid" - olemas, näha küll otseselt pole, aga "klapid klõbisevad" oli üsna tihti kõrva jäänud väljend.
"Veresoonkond" - no kellel siis veri soontes ei voolaks. Ariel otsustas endamisi, et proovib bioresonantsi ära ka peale noaga näppu lõikamist.
"Aordid" - aort on lihtsalt jäme arter, teadis Ariel.
"Artrid" - arter on lihtsalt jäme veresoon, teadis Ariel.
"Vienna" - see ei kõlanud tuttavalt. "Võib-olla on see ainult naistel," arvas Ariel ning luges edasi.
"Vessels of the web environment of the brain" - see vajas väikest tõlkeabi. "Laevad aju veebikeskkonnas?" imestas Ariel, sest talle oli mulje jäänud, et energiataseme taastamiseks tuleb pulk päriselt vastu pead panna. Igatahes, see kõlas... Ägedalt
"Põrn" - olemas, rappub kui joosta. Rap-p-p-pub. P-p-p-põrn.
"Vererakud jne." - vererakud olemas, "jne" osas otsustas Ariel üle küsida.
"Kohupiirkond" - "Nad on teinud kirjavea," itsitas Ariel, aga piirkond tal oli ja see oli prominentne ja imposantne. Ilmselt vajab ravi.
"Kaksteistsormiksool" - esimene mõte, mis Arieli pähe tuli, lõhnas soojalt ja kohupiimaselt. Võib-olla oli süüdi kohupiirkond.
"Pankreas jne." - kas Arielil pankreas oli, ei osanud ta öelda, aga väga hea, kui seda ravitakse. "Jne" osas otsustas ta üle küsida.
"Kilpnääre" - kui tal kilpnääre oleks, oleks tal suur kõrisõlm, aga ega seda siis ravima pea, mis juba terve on.
"Parathyroid gland" - google ütles, et see on kõrvalkilpnäärme alatalitlus, aga kuna Arielil polnud probleemi isegi peamise kilpnäärmega, siis arvas ta, et parem oleks suunata sumin ja resonants kuhugi, kus seda päriselt vaja on. Näiteks...
"Pankreas" - kui seda juba kaks korda mainitakse, on see ilmselt väga oluline. Ariel leidis, et peab vaatama, et tal ei unustataks pankreast kontrollida.
"Langergans islands jne" - "Saared, saared, saared..." mõtles Ariel. Peale väikest nuputamist leidis ta, et koosneb peamiselt poolsaartest, aga "jne" osas tuli kindlasti üle küsida.
"Neerud" - olemas.
"Kusejuha" - olemas.
"Põis" - kindlasti olemas.
"Kusiti jne." - Ariel oleks ise mingit muud sõna kasutanud, aga ju siis see on kõige õigem ja viisakam. "Jne" osas otsustas ta üle küsida, et ega tal midagi puudu ole. Või üle. Äkki kaheharuline polegi normaalne.
"Emakas" - puudu, ainult naistel.
"Emakakael" - puudu, ainult naistel.
"Munasarjad" - puudu, ainult naistel.
"Dairy glands jne." - "Näärmete piimatooted," mõtles Ariel ning otsustas, et seda mõtet ta parem edasi ei mõtle.
"Ninakoobas" - olemas, tervelt kaks.
"Additional bosoms" - lisarinnapartii. "Ot, mida?" imestas Ariel ja otsustas kontrollida, kas bosom ikka on see, mis... Jaa. Kulus tükk aega, enne kui ta uuesti bioresonaatorite lehele tagasi jõudis. Tervelt tund ja 53 minutit sellest kulusid filmi vaatamiseks.
"Kori" - "Nad on teinud kirjavea," itsitas Ariel.
"Trahhea" - see seostis kuidagi ilmselt kõhulahtisusega, parem lasta üle kontrollida. Bioresonatsiooni lehel oli inimese kujutisele just sinna kanti pandud kollane plekk, ju see midagi peaks ikka tähendama.
Pilt ise oli küll veidi hägusevõitu, aga küll kohale minnes selgemaks läheb.
Igatahes, 140€ eest kasu kui palju ja kui hästi läheb, ei pea isegi seda 140 eurot maksma, kuigi Ariel oli kõige lisanduva hea eest selleks isegi valmis.
"Mul on kõige selle sumina varjamiseks head muusikat vaja," mõtles ta ning avas Laseringi veebilehe.
Peale mõningast pusimist oli ta üsna nukker, seejärel frustreeritud. Ta ei leinud viisi, kuidas plaate tähestiku järjekorda sorteerida, kas siis albumite nimede või esitajate järgi. Ta ei leidnu viisi, kuidas plaate sorteerida hinna järgi. Või poodi lisamise aja järgi. Või väljaandmise aasta järgi. Või eeldatava tarneaja järgi. Ta ei leidnud viisi, kuidas määrata, mitu tulemust ühel lehel korraga kuvatakse. Tõenäoliselt oli ta aju üsna katki ja vajas kohest sumistamist. Või siis oli keegi ühel hetkel mõelnud "Fuck buttons, me is gonna build better webshoppe". Ariel sisestas otsikasti "Fuck buttons" ja see andis tõepoolest vaste. Plaat jäi küll ostmata, sest keskkond vajas selleks kasutajaks registreerimist, sektsioonis "Abi" ol aga vastuseks küsimusele, et mida teha, kui unustad kasutajanime ja parooli, "Saatke e-mail aadressil lasering@lasering.ee ja me aitame Teid.", mis tekitas kahtluse, et paroole hoitakse vabatekstina andmebaasis, kust keegi selle vajadusel välja loeb ja hajameelsele kasutajale meilib. Mis on äärmiselt nummi ja parem lahendus kui kaijala.ee, mille tõttu on postkastis juba 23 kirja teemaga "Password recovery", aga...
"Näe, Sõnajalad!" rõõmustas Ariel.
Tõotas tulla hea päev.
Ja ühtlasi oli Ariel kindel, et sellest saab ta kõige populaarsem blogipots selle kõrval, mis rääkis päraku uuriste ravist pingsalt mõtlemise abil, kuni energia loksub õigesse kohta ning midagi tuleb välja.
"Jajaa," muheles Ariel ning käivitas Lux tolmuimeja. Oli aeg väikeseks imur-teraapiaks.
"Ohhoo!", ütles Ariel ja mõnurles.
Kuna käijalajatel pole mingit võimalust kontrollida, kas kirja pandud sammude arv ka tõele vastab või on ketsist imetud, ei anta auhindu mitte võitjale, vaid valitakse paar juhuslikku õnnelikku osalejate nimekirjast. Arielidel pole mingit võimalust kontrollida, kas juhuslik on juhuslik, aga kuna seekordne auhind oli midagi enamat kui tsinkplekkpang ja liiter muda, siis ta lausa pidi "Ohhoo!" ütlema ja mõnurlema.
"Ohhoo!", ütles Ariel ja mõnurles.
"Nüüd siis hea uudis kõigile, kes oodanud Käi Jala! suvist ergutusvõistlust! 15.-21. augustil toimub tõeline TERVISEkõnd, kus peaauhinnaks loosime bioresonants diagnostika protseduuri, mis annab vähem kui 2 tunniga põhjaliku ülevaate organismi tervisesisundit. Auhinna paneb välja www.bio-re.eu tervisekabinet," kirjutas info@kaijala.ee.
"Hm, bioresonants," mõtles Ariel, "ega see ometi mesilastega seotud ole?"
Kuigi mesilinnud on ilusad, kirjud ja karvased, on neil tobe komme väga lühikese ajaga arielidega konflikt aretada, mille tulemusena on üks osapooltest paistes ja teine pudi.
"Vibreerivad... porgandid?"
Ariel avas veebilehitseja ning navigeeris bioresonaatorite kodulehele.
"Elame maailmas, kus tervishoius saab ravimise kõrval järjest enam tähelepanu terve olemise toetamine ning soovime olla Sulle toeks sellel teel," oli seal kirjas.
"Tõsi, tõsi," noogutas Ariel ning klikkis lingil "Hinnakiri"
Kogu organismi põhjalik diagnostika kestab 2 tundi ning maksab 140€, samuti korrigeeritakse selle käigus organism, valmistatakse homoöpaatiline preparaat, määratakse allergeenid ja tehakse sada muud asja.
"Ohhoo," ütles Ariel, sest lihtlabase käimisega 140€ võita on on lihtsalt... Äge.
Samuti meeldis talle kõik, mis homoöpaatiaga seotud, sest see on teadus, millest ka lihtsad inimesed aru saavad, kõik lihtne on aga geniaalne. Ükskord oli ta lausa ise homoöpaatilise preparaadi valmistanud, lastes klaasi kraanivett, torgates sellesse näpu, visates saadud lahuse minema ning täites klaasi uuesti kraanist. Kui ta kõrva veepinnale lähendas, ütles see hästi vaikselt: "Ma olen JUMAL:" ja Ariel ütles "Ohhoo."
"Bioresonantsidagnostika (BRD) ja teraapia (BRT) on viimasel aastakümnel kiirelt arenenud valdkond, millele on pandud suured lootused just organismi nõrkade kohtade avastamisel ning haiguste varajasel diagnoosimisel. BRD (diagnostika) aitab ennetada organismi nõrgenemist ja haiguste süvenemist tänu organismi nõrkade kohtade varajasele avastamisele. BRT (teraapia) aitab korrigeerida organismis algavast haigusest nõrgeneva koha energiataset enne, kui haigus hakkab segama tavapärast elurütmi ja väldib seeläbi tõsisemat haigestumist," luges ta edasi.
Energiataseme taastamine tundus asjana, millest abi võiks olla, sest on ikka nõme küll, kui energiat ei ole. Ükskord oli Ariel pannud keele vastu patarei kontakte, aga patarei oli üsna kähku tühjaks saanud ning ega ta pärast seda ikka kiiremini rääkinud küll, tehes ikka vaid "Eeee..." ja "Äää...". Professionaalsetel meedikutel olevat suuremad kontaktid, sellised metallpulgad, mis pannakse vastu pead, aga Ariel kartis, et peale seda on energia nii suur, et tuleb mujalt välja.
"Pakume bioresonants diagnostika ja teraapia teenust kaasaegseima Life Stream SENSITIVE 500 seadmega, mille tootja esindajaks Eesti turul oleme."
"Sensitiivne," mõnurles Ariel, tema ajusse tekkis kujutluspilt pehmetest ja roosadest pulkadest. 2 tundi pehmet ja roosat kõigest paari sammuga. Ja kuna bioresonants diagnostika on ainulaadne võimalus saada vähem 1-2 tunniga põhjalik ülevaade oma tervislikust seisukorrast ning samalaadse tulemuse saamiseks tuleks külastada arvukaid eriarste ning teha hulgaliselt erinevaid analüüse, oli ta vägagi valmis need paar sammu tegema. Võib-olla õpiks ta lõpuks isegi kokku- ja lahkukirjutamise ära või kasutama komasid. Ega enam vahel mõningaid sõnu välja.
"Bioresonants seadme analüüsisagedus on 30-100 GHz, mis on inimkeha rakkudele iseloomulik võnkesagedus. Teraapia käigus viiakse madala sagedusega (alla 10 mWcm-2) elektromagnetilise mõjutamise tulemusel läbi keha rakkude võnkesageduse korrektsioon. BRT eesmärk on leida patoloogilised võnkumised organismis ning anda tervendava sagedusega impulss, mis toetab keha eneseregulatsiooni tervenemise suunas.
Meetod on ohutu rasedatele ja lastele ning sellega ei kaasne tervisele kahjulikku kiiritust patsiendile (infrapuna, röntgen, ultraheli, vms.)."
Peale seda, kui Ariel nägi taevas sirget pilve, mis ära ei läinud, ei tahtnud ta kohe kindasti infrapuna, ultraheli, röntgenit ega vms. Bioresonaatorit tahtis ta väga.
"Keemilised ravimid ravivad haiguse sümptomeid, mitte selle algpõhjust. Teatud olukordades on ravimite kasutamine muidugi õigustatud, ent vaid keha (loodus) ise suudab end täielikult taastada. Inimkeha on keeruline ise-reguleeriv bioloogiline süsteem, mis kiirgab nõrku elektromagnetilisi laineid nagu kõik muu looduses esinev. Need võnkumised reguleerivad kõiki keha tasemeid (rakusisene, rakk, organ, süsteem) ja hoiavad keha tervena.
Kui isereguleerimisprotsess on kahjustatud, siis tekivad „valed“, patoloogilised elektromagnetilised võnkumised, mis viivad haiguse tekkeni. Bioresonants teraapia (Mora-teraapia) on tänapäeval ainus meetod haiguste raviks ja profülaktikaks, millega ei kaasne ravimite manustamist."
"2 sammu ja võib-olla ei pea ma enam kunagi apteeki minema isegi söetablette ostma," muheles Ariel. Kui ühe diagnostika käigus on võimalik uurida kogu keha ning leida haiguste põhjustajad, sobivad ravimid ja sobiva teraapia abil toetada organismi loomulikku taastumist, et viia organism tagasi normaalsesse olekusse, siis selle ühe diagnostika peab ta ka saama.
Ühel lehel olid kirjas ka kõik asjad, mida bioresonaatoriga diagnoosida ning parandada saab, ja kui Ariel nimekirja lõppu jõudis, oli ta kindel, et tal pole midagi, mida seal nimekirjas poleks.
"Südame seinad ja koopad" - olemas, Ariel mäletas veel kunagisi bioloogiatunde, jaa.
"Südameklapid" - olemas, näha küll otseselt pole, aga "klapid klõbisevad" oli üsna tihti kõrva jäänud väljend.
"Veresoonkond" - no kellel siis veri soontes ei voolaks. Ariel otsustas endamisi, et proovib bioresonantsi ära ka peale noaga näppu lõikamist.
"Aordid" - aort on lihtsalt jäme arter, teadis Ariel.
"Artrid" - arter on lihtsalt jäme veresoon, teadis Ariel.
"Vienna" - see ei kõlanud tuttavalt. "Võib-olla on see ainult naistel," arvas Ariel ning luges edasi.
"Vessels of the web environment of the brain" - see vajas väikest tõlkeabi. "Laevad aju veebikeskkonnas?" imestas Ariel, sest talle oli mulje jäänud, et energiataseme taastamiseks tuleb pulk päriselt vastu pead panna. Igatahes, see kõlas... Ägedalt
"Põrn" - olemas, rappub kui joosta. Rap-p-p-pub. P-p-p-põrn.
"Vererakud jne." - vererakud olemas, "jne" osas otsustas Ariel üle küsida.
"Kohupiirkond" - "Nad on teinud kirjavea," itsitas Ariel, aga piirkond tal oli ja see oli prominentne ja imposantne. Ilmselt vajab ravi.
"Kaksteistsormiksool" - esimene mõte, mis Arieli pähe tuli, lõhnas soojalt ja kohupiimaselt. Võib-olla oli süüdi kohupiirkond.
"Pankreas jne." - kas Arielil pankreas oli, ei osanud ta öelda, aga väga hea, kui seda ravitakse. "Jne" osas otsustas ta üle küsida.
"Kilpnääre" - kui tal kilpnääre oleks, oleks tal suur kõrisõlm, aga ega seda siis ravima pea, mis juba terve on.
"Parathyroid gland" - google ütles, et see on kõrvalkilpnäärme alatalitlus, aga kuna Arielil polnud probleemi isegi peamise kilpnäärmega, siis arvas ta, et parem oleks suunata sumin ja resonants kuhugi, kus seda päriselt vaja on. Näiteks...
"Pankreas" - kui seda juba kaks korda mainitakse, on see ilmselt väga oluline. Ariel leidis, et peab vaatama, et tal ei unustataks pankreast kontrollida.
"Langergans islands jne" - "Saared, saared, saared..." mõtles Ariel. Peale väikest nuputamist leidis ta, et koosneb peamiselt poolsaartest, aga "jne" osas tuli kindlasti üle küsida.
"Neerud" - olemas.
"Kusejuha" - olemas.
"Põis" - kindlasti olemas.
"Kusiti jne." - Ariel oleks ise mingit muud sõna kasutanud, aga ju siis see on kõige õigem ja viisakam. "Jne" osas otsustas ta üle küsida, et ega tal midagi puudu ole. Või üle. Äkki kaheharuline polegi normaalne.
"Emakas" - puudu, ainult naistel.
"Emakakael" - puudu, ainult naistel.
"Munasarjad" - puudu, ainult naistel.
"Dairy glands jne." - "Näärmete piimatooted," mõtles Ariel ning otsustas, et seda mõtet ta parem edasi ei mõtle.
"Ninakoobas" - olemas, tervelt kaks.
"Additional bosoms" - lisarinnapartii. "Ot, mida?" imestas Ariel ja otsustas kontrollida, kas bosom ikka on see, mis... Jaa. Kulus tükk aega, enne kui ta uuesti bioresonaatorite lehele tagasi jõudis. Tervelt tund ja 53 minutit sellest kulusid filmi vaatamiseks.
"Kori" - "Nad on teinud kirjavea," itsitas Ariel.
"Trahhea" - see seostis kuidagi ilmselt kõhulahtisusega, parem lasta üle kontrollida. Bioresonatsiooni lehel oli inimese kujutisele just sinna kanti pandud kollane plekk, ju see midagi peaks ikka tähendama.
Igatahes, 140€ eest kasu kui palju ja kui hästi läheb, ei pea isegi seda 140 eurot maksma, kuigi Ariel oli kõige lisanduva hea eest selleks isegi valmis.
"Mul on kõige selle sumina varjamiseks head muusikat vaja," mõtles ta ning avas Laseringi veebilehe.
Peale mõningast pusimist oli ta üsna nukker, seejärel frustreeritud. Ta ei leinud viisi, kuidas plaate tähestiku järjekorda sorteerida, kas siis albumite nimede või esitajate järgi. Ta ei leidnu viisi, kuidas plaate sorteerida hinna järgi. Või poodi lisamise aja järgi. Või väljaandmise aasta järgi. Või eeldatava tarneaja järgi. Ta ei leidnud viisi, kuidas määrata, mitu tulemust ühel lehel korraga kuvatakse. Tõenäoliselt oli ta aju üsna katki ja vajas kohest sumistamist. Või siis oli keegi ühel hetkel mõelnud "Fuck buttons, me is gonna build better webshoppe". Ariel sisestas otsikasti "Fuck buttons" ja see andis tõepoolest vaste. Plaat jäi küll ostmata, sest keskkond vajas selleks kasutajaks registreerimist, sektsioonis "Abi" ol aga vastuseks küsimusele, et mida teha, kui unustad kasutajanime ja parooli, "Saatke e-mail aadressil lasering@lasering.ee ja me aitame Teid.", mis tekitas kahtluse, et paroole hoitakse vabatekstina andmebaasis, kust keegi selle vajadusel välja loeb ja hajameelsele kasutajale meilib. Mis on äärmiselt nummi ja parem lahendus kui kaijala.ee, mille tõttu on postkastis juba 23 kirja teemaga "Password recovery", aga...
"Näe, Sõnajalad!" rõõmustas Ariel.
Tõotas tulla hea päev.
Ja ühtlasi oli Ariel kindel, et sellest saab ta kõige populaarsem blogipots selle kõrval, mis rääkis päraku uuriste ravist pingsalt mõtlemise abil, kuni energia loksub õigesse kohta ning midagi tuleb välja.
"Jajaa," muheles Ariel ning käivitas Lux tolmuimeja. Oli aeg väikeseks imur-teraapiaks.
esmaspäev, 15. juuli 2013
Triinud meres
Zem lasi telefonil umbes 20 sekundit heliseda ning võttis siis toru.
"Jah, kuule, halloo, aga mul on veits kiire praegu."
"Ei, ma jõuan küll."
"Jah, ma ei unustanud ära saata."
"Ei, ma tean küll, et see on viimane võimalus."
"Kuule, ma pean enne minema hakkamist veel midagi tegema, räägime paari tunni pärast uuesti, eks?"
Ta katkestas kõne ning kirtsutas rahulolematult nina.
Ta sõrmedel oli äädika lõhn.
Kiire pilk kellale veenas teda, et tal on umbes veerand tundi aega, kui ta kiiresti liigutab. Ta võttis kotist kaamera ning loivas õue.
Oli üks ilusamaid suvepäevi, sinisinises taevas kepsutasid ümberkaudsete majade laste naer ja kilked ning paar üksikut pilveräbalat.
Muidugi on ilu vaataja silmis.
Zem ootas hoopis midagi muud.
Ta seadis kaamera statiivile, tegi paar klõpsu, muutis veidi sätteid, tegi veel paar klõpsu.
Ei midagi erilist, tavapärane värk.
Tal oli väga palju peaaegu samasuguseid pilte veel üles laadimata.
Siis tegi ta telefon piiksu ning Zem võpatas.
Muidugi ei jõudnud ta süüa. Muidugi oli viimane paberipakk olnud viimane ning nüüd lootusetult otsas, juba päevi.
Võib-olla kuid.
Zem tuulas riidevirnas ning lasi siis käed rippu.
Suurt vahet polnud, tegelikult.
Kaamera ootas statiivil. Tal oli aega veel, ta vaatas taevasse.
Suurt vahet polnud, tegelikult. Ta luges vahepeal saabunud sõnumit.
Ta tõstis uuesti pea just õigel hetkel, et näha, kuidas üle V-kujulise väljaheite lendav kolmas lennuk tegi sellest A.
Zem hoidis näppu päästikul ning nuttis sisimas, et zoom oli ainult 20-kordne. Et selle juures jäi pilt säbruline. Et sensoril oli tolm.
Ja mälukaart oli kohe-kohe täis saamas.
Ta tormas maja suunas, püüdes jooksu pealt meenutada, kas tal oli kunagi mall olnud ja kuhu ta selle panna võinud oli.
A ootas kannatlikult.
"25 kraadi ja 135 kraadi ja," pomises Zem keskendunult, "25 kraadi."
Ennekuulmatu.
Ta tormas uuesti maja suunas, sest ühtäkki oli tas idanenud tunne, et see kõik on veidi ohtlikum kui talle meeldiks.
A ootas kannatlikult.
Lõpuks polnud Zemil enam midagi, mida pihustada.
A ootas kannatlikult.
Zem ootas samuti.
Vahepeal tegi ta igaks juhuks paar klõpsu murule langenud varjudest, kavatsusega hiljem need arvutisse laadida ning nende tumedust hinnata ning dokumenteerida.
A nihkus küll veidi, kuid keeldus lagunemast. Zem ei suutnud tagasi tuppa minna, ent ei julenud ka edasi oodata.
Liiga teadlik oli ta baariumi mõjudest. Kes ikka tahaks, et ta mõtteid satelliitidelt kontrollitakse?
"Ma pean arvestama ka sellega, et neid viimaseid pilte pole ohutu oma praeguselt kasutajakontolt levitada," mõtles ta.
Võib-olla peaks ta mujale elama kolima. Nii igaks juhuks.
Talle meeldis oluline olla ning anda oma panus võitlusesse parema maailma, parema tuleviku nimel, aga liiga põnev elu on ka liiga põnev.
Ja kuigi elu oli talle kallis, ei meelitanud teda elukallidus.
Midagi väikest, punast ja mummulist kerkis üle heki, joonistas kaare ning kadus siis uuesti nähtamatusse.
"6.18 - A hajus lõpuks," sai ta viimaks päevikusse kirjutada.
A-d ei ole enam.
A-t ei ole enam?
Ta võttis oma asjad ning tundis äkitselt vaniljehõngu. Hetke pärast tekkis suhu õunakoogi maitse.
"Ajud on ikka imelised asjad," mõtles Zemi aju, "mida kõike nad tunda võivad, milliseid seoseid luua."
Zem sulges silmad ning kandus ajas aastaid tagasi.
Vihm.
Džungel.
Ladin lopsakatel lehtedel.
Zem kuulas ning maitses ning jälgis üle FN FAL-i sihikute, kuidas APR-i rätipead pickupis ringi rallisid, olles õigest teest nii kaugel kui üldse olla saab. Laternavihud lõikusid tulemuseta pimedust. Valikud olid tema teha.
Zem naeratas.
Oli hea päev.
Ta oli hävitanud A.
Linnud laulsid, karjumine ja sireenid olid ära läinud.
"I'm a drill bit runner, i'm a mashed potato, whe-e-e-e-he-he-e," laulis ta klaviatuuri klõbistades ning väike Zem jooksis ning hüppas, vikerkaarevärviline saba taga. Teleri ekraanil kihutasid tsiklid, sabad taga. Zemile meeldis see film, kuigi see oli üüratult vana.
Võib-olla meeldisid talle sabad.
"I shoot it high, let it fly," laulis raadio.
Oli hea päev.
Kuvarile oli tolmu sisse naerunägu joonistatud, aga see paistis ainult siis, kui ekraan ei helendanud.
Võib-olla oli see Zemmeline.
"Jah, kuule, halloo, aga mul on veits kiire praegu."
"Ei, ma jõuan küll."
"Jah, ma ei unustanud ära saata."
"Ei, ma tean küll, et see on viimane võimalus."
"Kuule, ma pean enne minema hakkamist veel midagi tegema, räägime paari tunni pärast uuesti, eks?"
Ta katkestas kõne ning kirtsutas rahulolematult nina.
Ta sõrmedel oli äädika lõhn.
Kiire pilk kellale veenas teda, et tal on umbes veerand tundi aega, kui ta kiiresti liigutab. Ta võttis kotist kaamera ning loivas õue.
Oli üks ilusamaid suvepäevi, sinisinises taevas kepsutasid ümberkaudsete majade laste naer ja kilked ning paar üksikut pilveräbalat.
Muidugi on ilu vaataja silmis.
Zem ootas hoopis midagi muud.
Ta seadis kaamera statiivile, tegi paar klõpsu, muutis veidi sätteid, tegi veel paar klõpsu.
Ei midagi erilist, tavapärane värk.
Tal oli väga palju peaaegu samasuguseid pilte veel üles laadimata.
Siis tegi ta telefon piiksu ning Zem võpatas.
Muidugi ei jõudnud ta süüa. Muidugi oli viimane paberipakk olnud viimane ning nüüd lootusetult otsas, juba päevi.
Võib-olla kuid.
Zem tuulas riidevirnas ning lasi siis käed rippu.
Suurt vahet polnud, tegelikult.
Kaamera ootas statiivil. Tal oli aega veel, ta vaatas taevasse.
Suurt vahet polnud, tegelikult. Ta luges vahepeal saabunud sõnumit.
Ta tõstis uuesti pea just õigel hetkel, et näha, kuidas üle V-kujulise väljaheite lendav kolmas lennuk tegi sellest A.
Zem hoidis näppu päästikul ning nuttis sisimas, et zoom oli ainult 20-kordne. Et selle juures jäi pilt säbruline. Et sensoril oli tolm.
Ja mälukaart oli kohe-kohe täis saamas.
Ta tormas maja suunas, püüdes jooksu pealt meenutada, kas tal oli kunagi mall olnud ja kuhu ta selle panna võinud oli.
A ootas kannatlikult.
"25 kraadi ja 135 kraadi ja," pomises Zem keskendunult, "25 kraadi."
Ennekuulmatu.
Ta tormas uuesti maja suunas, sest ühtäkki oli tas idanenud tunne, et see kõik on veidi ohtlikum kui talle meeldiks.
A ootas kannatlikult.
Lõpuks polnud Zemil enam midagi, mida pihustada.
A ootas kannatlikult.
Zem ootas samuti.
Vahepeal tegi ta igaks juhuks paar klõpsu murule langenud varjudest, kavatsusega hiljem need arvutisse laadida ning nende tumedust hinnata ning dokumenteerida.
A nihkus küll veidi, kuid keeldus lagunemast. Zem ei suutnud tagasi tuppa minna, ent ei julenud ka edasi oodata.
Liiga teadlik oli ta baariumi mõjudest. Kes ikka tahaks, et ta mõtteid satelliitidelt kontrollitakse?
"Ma pean arvestama ka sellega, et neid viimaseid pilte pole ohutu oma praeguselt kasutajakontolt levitada," mõtles ta.
Võib-olla peaks ta mujale elama kolima. Nii igaks juhuks.
Talle meeldis oluline olla ning anda oma panus võitlusesse parema maailma, parema tuleviku nimel, aga liiga põnev elu on ka liiga põnev.
Ja kuigi elu oli talle kallis, ei meelitanud teda elukallidus.
Midagi väikest, punast ja mummulist kerkis üle heki, joonistas kaare ning kadus siis uuesti nähtamatusse.
"6.18 - A hajus lõpuks," sai ta viimaks päevikusse kirjutada.
A-d ei ole enam.
A-t ei ole enam?
Ta võttis oma asjad ning tundis äkitselt vaniljehõngu. Hetke pärast tekkis suhu õunakoogi maitse.
"Ajud on ikka imelised asjad," mõtles Zemi aju, "mida kõike nad tunda võivad, milliseid seoseid luua."
Zem sulges silmad ning kandus ajas aastaid tagasi.
Vihm.
Džungel.
Ladin lopsakatel lehtedel.
Zem kuulas ning maitses ning jälgis üle FN FAL-i sihikute, kuidas APR-i rätipead pickupis ringi rallisid, olles õigest teest nii kaugel kui üldse olla saab. Laternavihud lõikusid tulemuseta pimedust. Valikud olid tema teha.
Zem naeratas.
Oli hea päev.
Ta oli hävitanud A.
Linnud laulsid, karjumine ja sireenid olid ära läinud.
"I'm a drill bit runner, i'm a mashed potato, whe-e-e-e-he-he-e," laulis ta klaviatuuri klõbistades ning väike Zem jooksis ning hüppas, vikerkaarevärviline saba taga. Teleri ekraanil kihutasid tsiklid, sabad taga. Zemile meeldis see film, kuigi see oli üüratult vana.
Võib-olla meeldisid talle sabad.
"I shoot it high, let it fly," laulis raadio.
Oli hea päev.
Kuvarile oli tolmu sisse naerunägu joonistatud, aga see paistis ainult siis, kui ekraan ei helendanud.
Võib-olla oli see Zemmeline.
reede, 7. juuni 2013
ZKP oskas seda kõike juba ammu ette aimata
"Ma usun, et kui sügisestel valimistel on ka e-valimised, ei saa osavõtt nendest olema kindlasti niisugune, nagu ta sai olema eelmisel korral," oli Zem Cecil Unning intervjuud andes rahulolev, "e-valimiste usaldusväärsus on saanud kauaoodatud hoobi."
Tellimine:
Postitused (Atom)
