Manga manga. Vutt vutt.

Ariel tõmbas kaardi lugejast välja, avas koti ja tahtis asuda asju sisse toppima, ent...
Teadlikult riiulitelt nopitud asjade vahel seisis veepudel, tundmatu olemisega.
"Manga lita fruit?" imestas Ariel. "Wtf?! Lita vutt vutt?"
"Miks ma küll selle võtsin. Hea lahe koogi kõrvale juua?"
Kooki ei paistnud kusagilt ja Ariel hingas kergendatult. Või siis peaaegu. Mida teha üleliigse pudeliga? Lisati see ta arvele, kuigi on järgmise ostja oma? Ta mõtles natuke ning üritas siis pudelit teise ostja kaupade juurde sokutada.
"See on teile," selgitas müüja, "kingitus."
"Aa. Ok," tegi Ariel häbelikult ja vudis minema.
Manga-manga. Vut-vut-vutt.
Kontorisse jõudes uuris ta Täiesti Tasuta Saadud Pudelit lähemalt.
"Mangali vitafruit citrona-laima negazets."
Koostis: vesi, suhkur, sidrunhape, blaah.
"Maitseb nagu fairy?" pakkus K.
"Ma ei tea. Pole fairyt maitsnud."
"Proovid?"
"Ee...oota."

"Libe on, raisk," hädaldas Eedeni 1.52 m pikk turvamees ja tegi uue katse raadiosaatjat haarata. See vintskles käes ja hakkas vastu.
"Appi, appi, tundmatu lendav objekt!" karjus turvamees kui lõpuks saatja taltsutatud sai. Õhus hõljus vikerkaarevärvilisi mulle.
"Kihutab mööda saali ringi kui pöörane, kätte ei saa, libe on!"
"Mismis? Tundmatu misasi?" pragises kõlar.
"Ma ei tea," tunnistas turvamees abitult, "udukogu, vahujutt järel."
"Ära aja lolli juttu."
"No päriselt," pomises turvamees, "lõhnab nagu lill..."
Selle peale kostis saatjast ahhetamist ja kole lubadus müügisaali olukorraga tutvuma tulla.
"No näete nüüd!" teatas väljakutse teinu võidurõõmsalt. "Mitte midagi ei näe!"
Kari 1.52 m turvamehi põrnitses üüratut vahukuhja, milles võis aimata paanikas klientide siplemist (ja aeg-ajalt kostis mürtsatusi ja oigeid ning miski tuiska vahutorte lae suunas paisates ringi, tehes "bll-l-l-l-lb!"), ning noogutas süngelt.
Olukord oli ilmselgelt üle nende peade.

Oih

Zem hõõrus silmi, niutsatas, näpistas end ja niutsatas uuesti. Kasu polnud midagi. Korter oli endiselt tühi. Täiesti tühi.
"Oioi," pinises Zem, "kuidas siis nii? Kuidas nii? Miks?"
Ta istus tötsti! põrandale ning põrnitses jalajälgi, mida oli palju.
"Appi? Politsei?" üritas Zem.
Suure ähmiga ei meenunud isegi ükski oluline number, nii toksis ta lihtsalt suvalise jada, mis juhuslikult osutus ta vanaema omaks, kes juhuslikult viibis parajasti tualetis ega võtnud toru.
Zem ohkas.
Kodu ei olnud enam. Kust leida uus?
Kellegi lähenevad sammud panid ta võpatama, aga see oli lihtsalt üks maja elanikest, kes ükskõikselt mõned korrused kõrgemale kõndis. Zem oli korteri välisukse enda järel sulgemata jätnud.
Aga kui ta nüüd ukse poole vaatas, jäi silma koridoris elektrikapi külge kleebitud valge paberileht, mis ebameeldivalt tuttav tundus. Võimalik, et see oli seal olnud juba enam kui kuu aega.
Zem tõusis, kõndis koridori ja luges teate uuesti läbi.

Lugupeetud kaaselanikud

Pühapäeval, 19. aprillil on meie maja juures konteiner mittevajalike esemete äraveoks. Palume sellega arvestada ja visata ära kõik mittevajalikud esemed. Tulevikus vajaminevad esemed palume ära märkida vastavalt korterile.

Juhatus

"Oih," ütles Zem. Tema ei olnud midagi märkinud.

Majanduspress 2

"See kassa ei tööta," teatas müüja kui Ariel tahtis kaupu letile laduma hakata.
"Ok," vastas Ariel ja vantsis alkoholileti suunas, ise imestades, miks ei võinud kassa suletuse kohta mingi silt väljas olla.
Tema selja taga tühjendasid teised ostjad oma korvid, maksid ja lahkusid.
"Mingid koomaketi naljad," mõtles Ariel, "sekundiga töölehakkavad kassad ja värgid..."
Alkoholileti juures seisev turvamees hoidis näol ükskõikset ilmet ja vaatas lakke.
Kui Ariel põuest rahakotti õngitsema asus, köhatas turvamees ja astus lähemale.
"Näidake oma rahakott ette," nõudis ta.
"Sooduskupongid!" taipas Ariel ja pani jooksu.

Majanduspress

Ariel jõudis oma ostukorviga kassani, siis püüdis ta tähelepanu suurte trükitähtedega roheline silt, mis teatas, et sooduskupongi esitamisel võib esineda probleeme. Ariel vaatas oma sooduskupongi, seejärel ogalist kurikat silitavat olevust, kes meenutas silmadega maja, ja kergitas küsivalt kulmu. Maja vangutas aeglaselt pead. Ariel ohkas ja libistas oma kupongi rahakotti tagasi.

Peaingel Arieli tervitus

Kallid töölised ja muud sipsikud, kes te olete toodud Maale, et siin usinalt ehitada ja asjatada. Kogunege nüüd kenasti parve ja oodake. Peagi tulevad sabalised ja söövad teid ära.

(majanduslangus ja värgid, aeg otsad kokku tõmmata)

Kogu jalgratta eest

"Ja siis tahan ma maasikaid," teatas posija.
"Maasikaid?"
"Jah, metsmaasikaid, muidu ma tööle ei hakka. Värskeid metsmaasikaid."
"Värskeid metsmaasikaid?" imestas Zem.
"Värskeid metsmaasikaid," kinnitas posija.
"Sügavkülmutatud maasikaid? Olgu."
"Värskeid metsmaasikaid."
"Värskeid metsmaasikaid? Mitte külmutatud?"
"Värskeid metsmaasikaid."
"Kust ma neid praegu saan? Sügavkülmast võetud ei sobi siis?"
"Kas sa oled natuke juhm või? Mitu korda ma pean veel ütlema, et värskeid metsmaasikaid?"
"Nojah, aga kust ma saan neid?" ahastas Zem.
"Metsast."
"Metsast?"
"Metsast."
"Aga...Isegi kui neid seal oleks, oleksid nad ka sügavkülmutatud ju?"
"Ma tahan värskeid metsmaasikaid," jäi posija endale kindlaks, "muidu ma ei tööta."
Hädasolijad ei saa palju valida ja pirtsutada, nii ohkaski Zem ning pomises: "Olgu."
"Ja reha," teatas posija.
"Reha?"
Zemil oli raskusi naeru tagasihoidmisega, aga posijal oli tõsi taga.
"Reha."
"Millist reha...nii konkreetsemalt...murureha?"
"Looreha."
"Oh heldeke," pomises Zem. Ta polnud päris kindel, mis täpselt looreha on, aga see ei kõlanud üldse hästi.
"Sellist, mis punase traktori järel käib," täpsustas posija.
"See on mingi katse, eksole," lootis Zem, "et kui ma selle läbin, olen vääriline käima teed, mis viib."
"Ei," katkestas posija teda, "ma tahan reha. Ja kuretopist."
"Varjatud kaamera? Kui see on varjatud kaamera, siis."
"Ja veekannu. Metallist, vilistavat."
"Oh."
"Ja mudelautot."
"Ma peaksin selle kõik vist kuhugi kirja panema?" uuris Zem.
"Pane kirja. Pannilabidas. Kadakast."
"Ee...milline see mudelauto olema peaks?"
"Kiirabi. Peeglitega."
"Aga kuidas see kõik."
"Kaks potsikut värvi, üks must, teine oranž. Välistöödeks sobilikku."
Hämmeldunud Zem kirjutas alistunult üles: "Värv, 1 must, 1 oranž, välistöödeks sobilik."
Oli päris suur tõenäosus, et tavaline arstiteadus (arstid, kes sulle lusikaid suhu topivad ning leiavad, et sind tuleks katki teha) oleks ikka parem mõte olnud. Ei olnud enam väga usutav, et sellest asjast enam head nahka saaks.
"Ma tahan lokitange ja mutrivõtit," jätkas posija.
"Nr 23?" pakkus Zem huupi.
"Just."
"Ma parem..."
"Istu!" käskis posija. "Nüüd on hilja ära minna. Mis alustatud on, tuleb lõpule viia, muidu hirmsaid tagajärgi oodata. Eiei, ei taha sa neid, ei taha ma."
"Ja kooki."
"Kooki?" niutsatas Zem.
"Kooki," kinnitas posija.
"M-m-millist kooki?" küsis Zem hädiselt.
"M-m-m-mustika," vastas posija.
Mõnda aega jõllitasid nad teineteisele otsa, siis kostis vaikne praksatus millele järgnes veider krudin.
"Ma näen valgeid hiiri ja sinililli," sosistas posija põrandale.
Lahtisest uksest sisse sadav lumelörts sulas veeks, loik kohtus loiguga.

Mine p****, swedbank