neljapäev, 26. märts 2009
kolmapäev, 25. märts 2009
Siin oleks pidanud olema sünnipäevapostitus...
...sest esimesest potsust Blogspotis on möödas 1 aasta ja nüüd oleks võinud rahulolevalt mugiseda ning nentida, et näe, polegi blogimist lõpetanud. Ja kuna eelmine keskkond Greatestjournal on nüüdseks lõplikult surnud, oleks ehk enne GJ kokkukukkumist sealt ära päästetud vanad potsud kuhugi kättesaadavasse kohta riputanud. Miks? On neid üldse vaja? Ehk võiksid nad olla kusagil kõvakettanurgas, kust ma neid ise ka üles ei leia? On neil mingi väärtus?
Peale väikest mõtlemist jõudsin järeldusele, et on küll. Ükski mu kirjutis ei vasta 100% tegelikkusele. Ja kui mõni aeg juba möödunud ja mälestused enam päris-päris selged pole (mul ei kulu selleks märkimisväärselt palju aega), siis teadlikult võltsitud blogisissekanne on see kõige toredam asi üldse. Ehk siis parafraseerides Adam Savage'i: "I reject my reality and substitute my own".
Aga...selle asemel, et korraliku postitust välja mõelda, närisin hoopis lauda. Aitäh, Swedbank, see on nii tore, et Id-kaardiga allkirjastamine toimib. Sama hästi kui SEB-il (kui aus olla, siis peaaegu sama hästi. St. absoluutselt mitte. Millal see pangevahetuskuu oligi?)
Lühikokkuvõte: 50 minutiga õnnestus üks tehing allkirjastada, siis sõitis katus ära ja pugesin bloggerisse. Senine veebilehitsejapõhine allkirjastamine jooksutas Firefoxi nii põhjalikult kokku, et see oli ikka põhjalikult kokku jooksutatud. Mida need mozilla-mehed mõtlevad, muudkui lasevad brauseriuuendusi välja ja muidugi swed-plugin ei tööta Ff 3.0.7-ga. Java abil allkirjastamine...njaa. Peale lõputuid kaardi sisestamisi/eemaldamisi, brauseri sulgemisi/taaskäivitamisi, panka sisselogimisi õnnestus lõpuks ekraanil näha seda kauaoodatud sisestuskasti, kuhu PIN2 peab kirjutama. Selle kõrval hõljus hoiatav kolmnurk hüüumärgiga, aga ühe tehingu sain siiski allkirjastatud. Katse ka teine teha uppus Java-erroritesse ja on veel tegemata. Tund tehingu peale? Iseenesestmõistetav.
Ja postituse lõpuks nö Päeva Lause Swedbank-ilt:
The page you are trying to view can not be shown because the authenticity of the received data could not be verified.
* Please contact the web site owners to inform them of this problem.
Päeva pilt aga tuleb Internet Explorerist ja näeb välja justtäpseltniinummi:
Peale väikest mõtlemist jõudsin järeldusele, et on küll. Ükski mu kirjutis ei vasta 100% tegelikkusele. Ja kui mõni aeg juba möödunud ja mälestused enam päris-päris selged pole (mul ei kulu selleks märkimisväärselt palju aega), siis teadlikult võltsitud blogisissekanne on see kõige toredam asi üldse. Ehk siis parafraseerides Adam Savage'i: "I reject my reality and substitute my own".
Aga...selle asemel, et korraliku postitust välja mõelda, närisin hoopis lauda. Aitäh, Swedbank, see on nii tore, et Id-kaardiga allkirjastamine toimib. Sama hästi kui SEB-il (kui aus olla, siis peaaegu sama hästi. St. absoluutselt mitte. Millal see pangevahetuskuu oligi?)
Lühikokkuvõte: 50 minutiga õnnestus üks tehing allkirjastada, siis sõitis katus ära ja pugesin bloggerisse. Senine veebilehitsejapõhine allkirjastamine jooksutas Firefoxi nii põhjalikult kokku, et see oli ikka põhjalikult kokku jooksutatud. Mida need mozilla-mehed mõtlevad, muudkui lasevad brauseriuuendusi välja ja muidugi swed-plugin ei tööta Ff 3.0.7-ga. Java abil allkirjastamine...njaa. Peale lõputuid kaardi sisestamisi/eemaldamisi, brauseri sulgemisi/taaskäivitamisi, panka sisselogimisi õnnestus lõpuks ekraanil näha seda kauaoodatud sisestuskasti, kuhu PIN2 peab kirjutama. Selle kõrval hõljus hoiatav kolmnurk hüüumärgiga, aga ühe tehingu sain siiski allkirjastatud. Katse ka teine teha uppus Java-erroritesse ja on veel tegemata. Tund tehingu peale? Iseenesestmõistetav.
Ja postituse lõpuks nö Päeva Lause Swedbank-ilt:
The page you are trying to view can not be shown because the authenticity of the received data could not be verified.
* Please contact the web site owners to inform them of this problem.
Päeva pilt aga tuleb Internet Explorerist ja näeb välja justtäpseltniinummi:
esmaspäev, 9. märts 2009
Ujulestadeta
"Böhähäää!" puhkes Zem äkki naerma.
"Nublu! Päästeamet! Öhhöhhööö. Öhöh."
Ta pöördus Zemi poole, toksis näpuga mingit artiklit ja jätkas irvitamist.
Ka sellest ei piisanud huvi äratamiseks, Zem ohkas ja otsustas, et peab ajalehes seisva ette lugema.
"Kujuta pilti," naeris ta, "Päästeamet korraldab koostöös kohalike päästeasutustega loomevõistluse, mille teemaks on..."
Kaugemale ta ei jõudnudki, sest kukkus kõõksudes kokku. Peale mõningast puhkamist suutis ta läbi raskuste siiski võistluse teema ja reeglid teatavaks teha.
"Tegime koos Nubluga. Ha-ha-haa, mis teema see on. Et nagu ma läheks kohale ja ütleks, et tere Päästeamet, siin on mu sõber Semu ja me koos nüüd teeme ja siis te päästate. Kui saate. Sittagi nad saaks. Idikad, ma ütlen, idikad. Ise kutsuvad kurja kaela."
Semu, nagu hüüdnime Nublu kandev pidurdamatu maniakk ja mõrtsukas seda hellitavalt kutsus, oli ilmselgelt illegaalse kaliibriga ühelasuline tulirelv, millest omanik oli välja tulistanud peaaegu kõike, teravaservalistest metallilaastudest igavese ilmkäraka saatel lõhkevate mikromürskudeni. Semu ja Päästeameti ühes lauses mainimine oleks pidanud igas terve mõistuse ja huumorimeelega inimeses kui mitte naerulagina, siis vähemalt turtsatuse välja meelitama.
Pealtnäha korraga vähemalt kümne vaimuhaiguse käes kannatav Vikat, kes ühesuguse innukusega suhtus nii hommikusse hammaste pesemisse kui korraga kümne inimese tapmisesse keset elava liiklusega tänavat, ei kergitanud kulmugi.
Zem leidis, et see oli kergelt solvav.
Zem leidis, et teine ei olnud terve mõistuse ja huumorimeelega inimene, ja nii ta Zemile ütleski.
Zem noogutas vastuseks.
"Kuule, aga ikkagi, mis sa arvad sellest, ah? Et kui ma läheksin ja ütleks, et siin ma nüüd olen. Oleks ju naljakas, ah? Kas ma auhinna saaks?"
"Muidugi saaksin ma auhinna," taipas Zem äkki ning langes uue naeruhoo ohvriks, "muidugi saaksin ma auhinna, mul on ju Semu, vähe ma ei saaks seda ha-haa auh..hinda, vähe ma ei saaks."
"Mul oli kunagi koer, kelle nimi oli Nublu," ütles Zem, "ma arvan."
Zem jõllitas teda imestunult ning plahvatas siis.
"Mine vittu, mees! Mine lihtsalt vittu!" röögatas ta.
"Mida vittu sa keksid, ah? On mul su möla vaja või? Kuradi ajusurmas negepeeder, tuled siin ülbama. Uss oled, uss! Ma kusen su peale! Kui see jama läbi on, oma käega lasen su ajud tänavale, oma käega. Ja kusen täis, vaat siis!"
Ta räuskas veel mõnda aega, ja keksis mööda tuba ringi, kuid Zem ei pööranud talle erilist tähelepanu, sättis end hoopis mugavamalt tugitooli ja sulges silmad.
Kui Zem taipas, et ta sõimule tähelepanu ei pöörata, otsis ta esimese hooga sobivat viskerelva, jäi siis aga ülaltunult jõllitama.
"Ei ole võimalik," pomises ta. "Magab?!"
Zem torkis teda näpuga ning veendus, et Zem tõepoolest magas, sügavalt ja häirimatult.
"Vaene loll värdjas," pomises Zem, kelle viha lahtus sama kiiresti kui tekkiski, "vaene loll värdjas."
Üllataval kombel oli tal korraks teisest veidi kahjugi.
"Kuidas kurat ta saab nii rahulikult magada?" imestas ta. "Ja mida mina senikaua teen?"
Lehelugemine oli selleks korraks põnevuse minetanud ning Zemi pilk rändas mööda korterit ringi, et uut tegevust leida.
Libistaks ehk mõne filmiplaadi mängijasse? Kahju vaid, et enne kui Zem lõpetada jõuaks, võinuks tulla kiirest ülesandest teatav telefonikõne. Ajad olid pingelised.
Zem nohises pahuralt ning vaatas siis rahulikult põõnava Zemi poole.
"Kui tema niikuinii magab, võin ju mina ka..."
Mida see mõni minut ikka muudaks.
Ta niheles ja niheles ega suutnud otsustada, kas üritada filmi vaadata või mitte, ja märkas siis, et Zemi suu liikus. Räägib unes või on midagi olulist öelda?
Kuulda ei olnud midagi ja ta kummardus lähemale.
"Jah, palun," sosistasid Zemi vaevu liikuvad huuled.
Zem mõtles natuke ja leidis, et see oli väga hea lause ühe magava lolli värdja poolt. Tõepoolest, mida see mõni minut ikka muudaks.
Ta hakkas end sirgu ajama, kuid Zem avas uuesti suu.
"Kas kook on juba ahjus?"
"Nublu! Päästeamet! Öhhöhhööö. Öhöh."
Ta pöördus Zemi poole, toksis näpuga mingit artiklit ja jätkas irvitamist.
Ka sellest ei piisanud huvi äratamiseks, Zem ohkas ja otsustas, et peab ajalehes seisva ette lugema.
"Kujuta pilti," naeris ta, "Päästeamet korraldab koostöös kohalike päästeasutustega loomevõistluse, mille teemaks on..."
Kaugemale ta ei jõudnudki, sest kukkus kõõksudes kokku. Peale mõningast puhkamist suutis ta läbi raskuste siiski võistluse teema ja reeglid teatavaks teha.
"Tegime koos Nubluga. Ha-ha-haa, mis teema see on. Et nagu ma läheks kohale ja ütleks, et tere Päästeamet, siin on mu sõber Semu ja me koos nüüd teeme ja siis te päästate. Kui saate. Sittagi nad saaks. Idikad, ma ütlen, idikad. Ise kutsuvad kurja kaela."
Semu, nagu hüüdnime Nublu kandev pidurdamatu maniakk ja mõrtsukas seda hellitavalt kutsus, oli ilmselgelt illegaalse kaliibriga ühelasuline tulirelv, millest omanik oli välja tulistanud peaaegu kõike, teravaservalistest metallilaastudest igavese ilmkäraka saatel lõhkevate mikromürskudeni. Semu ja Päästeameti ühes lauses mainimine oleks pidanud igas terve mõistuse ja huumorimeelega inimeses kui mitte naerulagina, siis vähemalt turtsatuse välja meelitama.
Pealtnäha korraga vähemalt kümne vaimuhaiguse käes kannatav Vikat, kes ühesuguse innukusega suhtus nii hommikusse hammaste pesemisse kui korraga kümne inimese tapmisesse keset elava liiklusega tänavat, ei kergitanud kulmugi.
Zem leidis, et see oli kergelt solvav.
Zem leidis, et teine ei olnud terve mõistuse ja huumorimeelega inimene, ja nii ta Zemile ütleski.
Zem noogutas vastuseks.
"Kuule, aga ikkagi, mis sa arvad sellest, ah? Et kui ma läheksin ja ütleks, et siin ma nüüd olen. Oleks ju naljakas, ah? Kas ma auhinna saaks?"
"Muidugi saaksin ma auhinna," taipas Zem äkki ning langes uue naeruhoo ohvriks, "muidugi saaksin ma auhinna, mul on ju Semu, vähe ma ei saaks seda ha-haa auh..hinda, vähe ma ei saaks."
"Mul oli kunagi koer, kelle nimi oli Nublu," ütles Zem, "ma arvan."
Zem jõllitas teda imestunult ning plahvatas siis.
"Mine vittu, mees! Mine lihtsalt vittu!" röögatas ta.
"Mida vittu sa keksid, ah? On mul su möla vaja või? Kuradi ajusurmas negepeeder, tuled siin ülbama. Uss oled, uss! Ma kusen su peale! Kui see jama läbi on, oma käega lasen su ajud tänavale, oma käega. Ja kusen täis, vaat siis!"
Ta räuskas veel mõnda aega, ja keksis mööda tuba ringi, kuid Zem ei pööranud talle erilist tähelepanu, sättis end hoopis mugavamalt tugitooli ja sulges silmad.
Kui Zem taipas, et ta sõimule tähelepanu ei pöörata, otsis ta esimese hooga sobivat viskerelva, jäi siis aga ülaltunult jõllitama.
"Ei ole võimalik," pomises ta. "Magab?!"
Zem torkis teda näpuga ning veendus, et Zem tõepoolest magas, sügavalt ja häirimatult.
"Vaene loll värdjas," pomises Zem, kelle viha lahtus sama kiiresti kui tekkiski, "vaene loll värdjas."
Üllataval kombel oli tal korraks teisest veidi kahjugi.
"Kuidas kurat ta saab nii rahulikult magada?" imestas ta. "Ja mida mina senikaua teen?"
Lehelugemine oli selleks korraks põnevuse minetanud ning Zemi pilk rändas mööda korterit ringi, et uut tegevust leida.
Libistaks ehk mõne filmiplaadi mängijasse? Kahju vaid, et enne kui Zem lõpetada jõuaks, võinuks tulla kiirest ülesandest teatav telefonikõne. Ajad olid pingelised.
Zem nohises pahuralt ning vaatas siis rahulikult põõnava Zemi poole.
"Kui tema niikuinii magab, võin ju mina ka..."
Mida see mõni minut ikka muudaks.
Ta niheles ja niheles ega suutnud otsustada, kas üritada filmi vaadata või mitte, ja märkas siis, et Zemi suu liikus. Räägib unes või on midagi olulist öelda?
Kuulda ei olnud midagi ja ta kummardus lähemale.
"Jah, palun," sosistasid Zemi vaevu liikuvad huuled.
Zem mõtles natuke ja leidis, et see oli väga hea lause ühe magava lolli värdja poolt. Tõepoolest, mida see mõni minut ikka muudaks.
Ta hakkas end sirgu ajama, kuid Zem avas uuesti suu.
"Kas kook on juba ahjus?"
teisipäev, 3. märts 2009
On käed ja jalad rattad
Öine Tartu oli vaikne ja inimtühi, vaid hanged ja laternad. Aeg-ajalt vuras mööda mõni üksik auto, neistki suurem osa taksod, tänavakoristusmasinad või kiirabi. Kiirabiautodes on alati teatav pahaendelisus, isegi kui nad sõidavad vilkurite või sireenideta.
Ariel saatis mööduvat punavalget mõnda aega pilguga ja mõtles siis omi, positiivseid mõtteid edasi.
Näiteks sai ta geniaalsel viisil hakkama lühima filmiarvustusega ("8 Oscarit? Wtf?!), mis pealkirja "Ultravägivaldne kultuurifoob Cavendish III kommenteerib "Slumdog millionaire'i" kandes võinuks elustada ta üsna harva uut elu saavat veebipäevikut.
Siis veel ei teadnud ta, et sarnase pealkirja broneerib etiooplasest Marvin ja ta tulnukatest meeskond, kes vastutavad sellise terav-ilisõbralikkuse nagu Fedora 10 sünni eest.
Siis veel ei teadnud ta, et mõni aeg tagasi möödunud kiirabiauto oli end parkinud sama sissekäigu ette, mille juures lõpevad arielide öised hulkumised. Filmiõhtult peaaegu edukalt tagasi jõudnud Ariel ei suutnud nüüd kuidagi otsustada, kustpoolt ja kui kaugelt ta autost mööduma peab.
Kiirabiauto nimi oli Kärt.
Kiirabiauto number oli "IMBULETZ", mis vanazemoonia keeles tähendab "Õnnelikud inimesed"
Ariel puudutas käega punavalget külge, see tundus pehme ja soe. Kui hoolega vaadata, võis läbi härmas akende näha seesistuvaid tuttavaid nägusid.
"Kas te kooki tahaksite?" sosistas Ariel.
Vastust ei tulnud ja ta läks magama.
Hommikul oli inimesi tänaval rohkem. Suurem osa neist liikus ühes suunas ja kuna see oli õige suund, lasi Ariel end kaasa vedada.
"...some may come and some may stay watching out for a sunny day where there's love and darkness and my sidearm..." laulsid ta klapid. Siis jõudis ta juba kontori lähedale ning lülitas mp3-mängija välja.
"Natuke liiga vara," taipas ta hetk hiljem.
Vastu tuli mustlane ja mustlased on inimtõug, kes justkui kvaliteetinimeste toodetud raketid end väga täpselt sihtmärkidele lukustada suudavad. Konkreetne mustlaseit oli lukustanud oma sihiku Arielile, mis viimasele tegelikult üllatusena ei tulnud. Kõik mustlased lukustasid alati oma sihikud arielidele. Kui arielid kõik sihikutega mustlased ära kuulaks, saaks nende ennustusest Väga Paksu Raamatu, mille sisu oleks sama huvitav kui koeraokse (on küll erinevaid tükke, ent ometi ei taha sa sellega midagi tegemist teha).
Kuna klapid olid veel peas, otsustas Ariel teeselda, et ei kuule mustlaskeelset tervitust "Tahadmaennustansulle!", mis eesti keeles tähendaks midagi sarnast nagu "Palju õnne (mulle)", ning marsib eidest lihtsalt mööda/üle/läbi, sõltuvalt sellest, mis mustlase vanusest olenevalt kõige lihtsam on.
Edasine toimus kui aegluubis. Ariel ja mustlane lähenesid teineteisele, mustlase suu avanes, Ariel pööras õuduses pea ning surus jala tugevasti maha, et paremat kiirendust saada, ja...
"Ükskord sa veel kellegi tapad," ütles mustlane.
Ariel üllatus niivõrd, et suu vajus lahti ja hoog rauges.
"Mismõttesnagu? Mis see nüüd oli? Oli see mustlane või ei?" mõtles ta segadusse sattununa. "Mingi saatanlik trikk, niikuinii."
Siis taipas ta, et oli seisma jäänud. Tavaliselt oli see viga.
Ta pööras ettevaatlikult ümber, valmis kohe-kohe mustade jõududega käsikähmlusse astuma, ent kähmelda polnud kellegagi. Mustlane oli juba kaugel.
"Nüüd ma jätsin küll tobeda mulje," mõtles Ariel, "seisan siin heast peast keset tänavat nagu töll."
Ta üritas tobedad mõtted peast pühkida ja astus kontorisse. Kuid midagi jäi siiski kripeldama.
Alles tunde hiljem taipas ta, milles asi oli.
Mustlase suu oli pudine.
Ariel saatis mööduvat punavalget mõnda aega pilguga ja mõtles siis omi, positiivseid mõtteid edasi.
Näiteks sai ta geniaalsel viisil hakkama lühima filmiarvustusega ("8 Oscarit? Wtf?!), mis pealkirja "Ultravägivaldne kultuurifoob Cavendish III kommenteerib "Slumdog millionaire'i" kandes võinuks elustada ta üsna harva uut elu saavat veebipäevikut.
Siis veel ei teadnud ta, et sarnase pealkirja broneerib etiooplasest Marvin ja ta tulnukatest meeskond, kes vastutavad sellise terav-ilisõbralikkuse nagu Fedora 10 sünni eest.
Siis veel ei teadnud ta, et mõni aeg tagasi möödunud kiirabiauto oli end parkinud sama sissekäigu ette, mille juures lõpevad arielide öised hulkumised. Filmiõhtult peaaegu edukalt tagasi jõudnud Ariel ei suutnud nüüd kuidagi otsustada, kustpoolt ja kui kaugelt ta autost mööduma peab.
Kiirabiauto nimi oli Kärt.
Kiirabiauto number oli "IMBULETZ", mis vanazemoonia keeles tähendab "Õnnelikud inimesed"
Ariel puudutas käega punavalget külge, see tundus pehme ja soe. Kui hoolega vaadata, võis läbi härmas akende näha seesistuvaid tuttavaid nägusid.
"Kas te kooki tahaksite?" sosistas Ariel.
Vastust ei tulnud ja ta läks magama.
Hommikul oli inimesi tänaval rohkem. Suurem osa neist liikus ühes suunas ja kuna see oli õige suund, lasi Ariel end kaasa vedada.
"...some may come and some may stay watching out for a sunny day where there's love and darkness and my sidearm..." laulsid ta klapid. Siis jõudis ta juba kontori lähedale ning lülitas mp3-mängija välja.
"Natuke liiga vara," taipas ta hetk hiljem.
Vastu tuli mustlane ja mustlased on inimtõug, kes justkui kvaliteetinimeste toodetud raketid end väga täpselt sihtmärkidele lukustada suudavad. Konkreetne mustlaseit oli lukustanud oma sihiku Arielile, mis viimasele tegelikult üllatusena ei tulnud. Kõik mustlased lukustasid alati oma sihikud arielidele. Kui arielid kõik sihikutega mustlased ära kuulaks, saaks nende ennustusest Väga Paksu Raamatu, mille sisu oleks sama huvitav kui koeraokse (on küll erinevaid tükke, ent ometi ei taha sa sellega midagi tegemist teha).
Kuna klapid olid veel peas, otsustas Ariel teeselda, et ei kuule mustlaskeelset tervitust "Tahadmaennustansulle!", mis eesti keeles tähendaks midagi sarnast nagu "Palju õnne (mulle)", ning marsib eidest lihtsalt mööda/üle/läbi, sõltuvalt sellest, mis mustlase vanusest olenevalt kõige lihtsam on.
Edasine toimus kui aegluubis. Ariel ja mustlane lähenesid teineteisele, mustlase suu avanes, Ariel pööras õuduses pea ning surus jala tugevasti maha, et paremat kiirendust saada, ja...
"Ükskord sa veel kellegi tapad," ütles mustlane.
Ariel üllatus niivõrd, et suu vajus lahti ja hoog rauges.
"Mismõttesnagu? Mis see nüüd oli? Oli see mustlane või ei?" mõtles ta segadusse sattununa. "Mingi saatanlik trikk, niikuinii."
Siis taipas ta, et oli seisma jäänud. Tavaliselt oli see viga.
Ta pööras ettevaatlikult ümber, valmis kohe-kohe mustade jõududega käsikähmlusse astuma, ent kähmelda polnud kellegagi. Mustlane oli juba kaugel.
"Nüüd ma jätsin küll tobeda mulje," mõtles Ariel, "seisan siin heast peast keset tänavat nagu töll."
Ta üritas tobedad mõtted peast pühkida ja astus kontorisse. Kuid midagi jäi siiski kripeldama.
Alles tunde hiljem taipas ta, milles asi oli.
Mustlase suu oli pudine.
Ultravägivaldne terav-ili Cavendish III kirjutab kõige lühema linuxipotsu
Ta ohkas, võttis DVD, millel kirjas "Fedora 10", ning lisas ", etiooplastele".
Tellimine:
Postitused (Atom)
