Ujulestadeta

"Böhähäää!" puhkes Zem äkki naerma.
"Nublu! Päästeamet! Öhhöhhööö. Öhöh."
Ta pöördus Zemi poole, toksis näpuga mingit artiklit ja jätkas irvitamist.
Ka sellest ei piisanud huvi äratamiseks, Zem ohkas ja otsustas, et peab ajalehes seisva ette lugema.
"Kujuta pilti," naeris ta, "Päästeamet korraldab koostöös kohalike päästeasutustega loomevõistluse, mille teemaks on..."
Kaugemale ta ei jõudnudki, sest kukkus kõõksudes kokku. Peale mõningast puhkamist suutis ta läbi raskuste siiski võistluse teema ja reeglid teatavaks teha.
"Tegime koos Nubluga. Ha-ha-haa, mis teema see on. Et nagu ma läheks kohale ja ütleks, et tere Päästeamet, siin on mu sõber Semu ja me koos nüüd teeme ja siis te päästate. Kui saate. Sittagi nad saaks. Idikad, ma ütlen, idikad. Ise kutsuvad kurja kaela."
Semu, nagu hüüdnime Nublu kandev pidurdamatu maniakk ja mõrtsukas seda hellitavalt kutsus, oli ilmselgelt illegaalse kaliibriga ühelasuline tulirelv, millest omanik oli välja tulistanud peaaegu kõike, teravaservalistest metallilaastudest igavese ilmkäraka saatel lõhkevate mikromürskudeni. Semu ja Päästeameti ühes lauses mainimine oleks pidanud igas terve mõistuse ja huumorimeelega inimeses kui mitte naerulagina, siis vähemalt turtsatuse välja meelitama.
Pealtnäha korraga vähemalt kümne vaimuhaiguse käes kannatav Vikat, kes ühesuguse innukusega suhtus nii hommikusse hammaste pesemisse kui korraga kümne inimese tapmisesse keset elava liiklusega tänavat, ei kergitanud kulmugi.
Zem leidis, et see oli kergelt solvav.
Zem leidis, et teine ei olnud terve mõistuse ja huumorimeelega inimene, ja nii ta Zemile ütleski.
Zem noogutas vastuseks.
"Kuule, aga ikkagi, mis sa arvad sellest, ah? Et kui ma läheksin ja ütleks, et siin ma nüüd olen. Oleks ju naljakas, ah? Kas ma auhinna saaks?"
"Muidugi saaksin ma auhinna," taipas Zem äkki ning langes uue naeruhoo ohvriks, "muidugi saaksin ma auhinna, mul on ju Semu, vähe ma ei saaks seda ha-haa auh..hinda, vähe ma ei saaks."
"Mul oli kunagi koer, kelle nimi oli Nublu," ütles Zem, "ma arvan."
Zem jõllitas teda imestunult ning plahvatas siis.
"Mine vittu, mees! Mine lihtsalt vittu!" röögatas ta.
"Mida vittu sa keksid, ah? On mul su möla vaja või? Kuradi ajusurmas negepeeder, tuled siin ülbama. Uss oled, uss! Ma kusen su peale! Kui see jama läbi on, oma käega lasen su ajud tänavale, oma käega. Ja kusen täis, vaat siis!"
Ta räuskas veel mõnda aega, ja keksis mööda tuba ringi, kuid Zem ei pööranud talle erilist tähelepanu, sättis end hoopis mugavamalt tugitooli ja sulges silmad.
Kui Zem taipas, et ta sõimule tähelepanu ei pöörata, otsis ta esimese hooga sobivat viskerelva, jäi siis aga ülaltunult jõllitama.
"Ei ole võimalik," pomises ta. "Magab?!"
Zem torkis teda näpuga ning veendus, et Zem tõepoolest magas, sügavalt ja häirimatult.
"Vaene loll värdjas," pomises Zem, kelle viha lahtus sama kiiresti kui tekkiski, "vaene loll värdjas."
Üllataval kombel oli tal korraks teisest veidi kahjugi.
"Kuidas kurat ta saab nii rahulikult magada?" imestas ta. "Ja mida mina senikaua teen?"
Lehelugemine oli selleks korraks põnevuse minetanud ning Zemi pilk rändas mööda korterit ringi, et uut tegevust leida.
Libistaks ehk mõne filmiplaadi mängijasse? Kahju vaid, et enne kui Zem lõpetada jõuaks, võinuks tulla kiirest ülesandest teatav telefonikõne. Ajad olid pingelised.
Zem nohises pahuralt ning vaatas siis rahulikult põõnava Zemi poole.
"Kui tema niikuinii magab, võin ju mina ka..."
Mida see mõni minut ikka muudaks.
Ta niheles ja niheles ega suutnud otsustada, kas üritada filmi vaadata või mitte, ja märkas siis, et Zemi suu liikus. Räägib unes või on midagi olulist öelda?
Kuulda ei olnud midagi ja ta kummardus lähemale.
"Jah, palun," sosistasid Zemi vaevu liikuvad huuled.
Zem mõtles natuke ja leidis, et see oli väga hea lause ühe magava lolli värdja poolt. Tõepoolest, mida see mõni minut ikka muudaks.
Ta hakkas end sirgu ajama, kuid Zem avas uuesti suu.
"Kas kook on juba ahjus?"