On käed ja jalad rattad

Öine Tartu oli vaikne ja inimtühi, vaid hanged ja laternad. Aeg-ajalt vuras mööda mõni üksik auto, neistki suurem osa taksod, tänavakoristusmasinad või kiirabi. Kiirabiautodes on alati teatav pahaendelisus, isegi kui nad sõidavad vilkurite või sireenideta.
Ariel saatis mööduvat punavalget mõnda aega pilguga ja mõtles siis omi, positiivseid mõtteid edasi.
Näiteks sai ta geniaalsel viisil hakkama lühima filmiarvustusega ("8 Oscarit? Wtf?!), mis pealkirja "Ultravägivaldne kultuurifoob Cavendish III kommenteerib "Slumdog millionaire'i" kandes võinuks elustada ta üsna harva uut elu saavat veebipäevikut.
Siis veel ei teadnud ta, et sarnase pealkirja broneerib etiooplasest Marvin ja ta tulnukatest meeskond, kes vastutavad sellise terav-ilisõbralikkuse nagu Fedora 10 sünni eest.
Siis veel ei teadnud ta, et mõni aeg tagasi möödunud kiirabiauto oli end parkinud sama sissekäigu ette, mille juures lõpevad arielide öised hulkumised. Filmiõhtult peaaegu edukalt tagasi jõudnud Ariel ei suutnud nüüd kuidagi otsustada, kustpoolt ja kui kaugelt ta autost mööduma peab.
Kiirabiauto nimi oli Kärt.
Kiirabiauto number oli "IMBULETZ", mis vanazemoonia keeles tähendab "Õnnelikud inimesed"
Ariel puudutas käega punavalget külge, see tundus pehme ja soe. Kui hoolega vaadata, võis läbi härmas akende näha seesistuvaid tuttavaid nägusid.
"Kas te kooki tahaksite?" sosistas Ariel.
Vastust ei tulnud ja ta läks magama.
Hommikul oli inimesi tänaval rohkem. Suurem osa neist liikus ühes suunas ja kuna see oli õige suund, lasi Ariel end kaasa vedada.
"...some may come and some may stay watching out for a sunny day where there's love and darkness and my sidearm..." laulsid ta klapid. Siis jõudis ta juba kontori lähedale ning lülitas mp3-mängija välja.
"Natuke liiga vara," taipas ta hetk hiljem.
Vastu tuli mustlane ja mustlased on inimtõug, kes justkui kvaliteetinimeste toodetud raketid end väga täpselt sihtmärkidele lukustada suudavad. Konkreetne mustlaseit oli lukustanud oma sihiku Arielile, mis viimasele tegelikult üllatusena ei tulnud. Kõik mustlased lukustasid alati oma sihikud arielidele. Kui arielid kõik sihikutega mustlased ära kuulaks, saaks nende ennustusest Väga Paksu Raamatu, mille sisu oleks sama huvitav kui koeraokse (on küll erinevaid tükke, ent ometi ei taha sa sellega midagi tegemist teha).
Kuna klapid olid veel peas, otsustas Ariel teeselda, et ei kuule mustlaskeelset tervitust "Tahadmaennustansulle!", mis eesti keeles tähendaks midagi sarnast nagu "Palju õnne (mulle)", ning marsib eidest lihtsalt mööda/üle/läbi, sõltuvalt sellest, mis mustlase vanusest olenevalt kõige lihtsam on.
Edasine toimus kui aegluubis. Ariel ja mustlane lähenesid teineteisele, mustlase suu avanes, Ariel pööras õuduses pea ning surus jala tugevasti maha, et paremat kiirendust saada, ja...
"Ükskord sa veel kellegi tapad," ütles mustlane.
Ariel üllatus niivõrd, et suu vajus lahti ja hoog rauges.
"Mismõttesnagu? Mis see nüüd oli? Oli see mustlane või ei?" mõtles ta segadusse sattununa. "Mingi saatanlik trikk, niikuinii."
Siis taipas ta, et oli seisma jäänud. Tavaliselt oli see viga.
Ta pööras ettevaatlikult ümber, valmis kohe-kohe mustade jõududega käsikähmlusse astuma, ent kähmelda polnud kellegagi. Mustlane oli juba kaugel.
"Nüüd ma jätsin küll tobeda mulje," mõtles Ariel, "seisan siin heast peast keset tänavat nagu töll."
Ta üritas tobedad mõtted peast pühkida ja astus kontorisse. Kuid midagi jäi siiski kripeldama.
Alles tunde hiljem taipas ta, milles asi oli.
Mustlase suu oli pudine.