Lihtsustatult

    "Hehehe, kas ma olen kunagi sulle jätnud mulje, nagu oleksin ma korraldaja-tüüpi inimene?" naeris Zem. "Aga ma võin muidugi oma fotoka võtta, kui sa arvad, et see on piisavalt hea."
    "Oh, küll ta on," arvas Zemmeliine ning tõusis. "Ma lähen ja otsin midagi juua."
    "Külmkapis on mitu pakki mahla," juhendas Zem ning vaatas ise teleka poole, mis oli tükk aega vaikselt mänginud, ilma et keegi oleks talle tähelepanu pööranud. Tuleks sealt midagi huvitavat? Vaevalt.
    "Mis jama sa siin vaatad?" uuris ema ning Zem tegi talle ruumi, et ka ema mahuks vaatama mis iganes jama parajasti telekast tuli.
    "Ma ei tea, ma ei vaadanudki," ütles ta vastuseks emale, "ma..."
    Äkki nägi ta end justkui kõrvalt ning taipas, et sellest, et ta emale teleka ees diivanil ruumi pidi tegema, järeldus, et Zemmeliinet seal hetk tagasi ei olnud. Zem oli tõenäoliselt lihtsalt korraks tukastanud ning und näinud.
    Zem tõmbus diivanil krussi, võpatas ning ärkas üles.
    "Sa oled kuidagi imeliku näoga," lausus ema. "Juhtus midagi või?"
    "Mitte midagi, mida ma seletada oskaks," mõtles Zem ja avas sobivaks vastuseks suu, kuid midagi ei tulnud pähe. Ta ei suutnud ühtegi piisavalt head lauset moodustada ning siis oli õige hetk juba möödas.
    Ta lehitses hajameelselt mingit elektroonikapoe reklaami, mis tal käes oli, uuris seda siis lähemalt ning märkas, et trükis oli üle 4 aasta vana.
    "See on uni," taipas ta, võpatas ning ärkas üles.
    "No tere hommikust," ütles ema.
    "Iroonia," mõtles Zem ja tõstis pilgu.
    Oli tõesti hommik, aga hoopis teine ruum, ning naine ta kõrval oli palju noorem. Hommikutervitus oli mõeldud ta süles vigisevale väiksele pambule. Zem vaatas neid ning taipas, et see vigisev pamp on ta ise.
    Zem tõmbus krussi, võpatas ning ärkas.
    Mõnda aega lesis ta vaikselt, et kindel olla, et kõik on päris.
    Siis ta tõusis ja läks tööle.
    Erinevus eelmise päevaga võrreldes oli kraadi võrra soojem ilm.

Erinevus eelmise päevaga olid vaid üks soojakraad

    Austajad ootasid sihikindlalt, aga juba hakkas suminasse sekkuma rahulolematust ja ärritust.
    Ta oli ju nende Filosoof, nende Arvamusliider, midagi pidi tal ikka olema rahvale öelda. Ei saanud ju võimalik olla, et tarkuseterad kõik otsas. Kui isegi midagi päris uut ei ole, siis vanu häid mõtteid ju ikka leidub, mida korrata, millele kaasa noogutada.
    Ent Zem vaikis.
    Zem vaikis kaua.
    "Deep shit is deep," pomises ta lõpuks, kritseldas esimesele ettejuhtuvale põsele signatuuriks tähed M ja M ning marssis saalist välja, jättes kuulajad arutlema ta öeldu sügavmõttelisuse üle.
    Järgmine hommik leidis ta ulpimas Zemville'i Heade Inimeste Tervisekeskuse basseini sügavamapoolses otsas.
    Võib vist öelda, et lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi pinnapealne inimene.

Vulkaan

    "Mmm... aga mis nupp see sul kõhu peal on?" uuris Väikevend.
    "Mh? Mis?," kohmas Karlsson unesegaselt.
    "Nupp, selline... armas nupuke keset kõhtu," seletas Väikevend ning libistas käega hellalt üle kõhu.
    "Ei, ot, är," ehmus Karlsson.
    Väikevend vajutas.
    Karlssonil tuli perse ära.
    Zem naeris kaua.
    Zem naeris väga väga kaua.
    Zem naeris pisarateni.

Charlie

    "Midagi väikest, punast ja mummulist kerkis üle heki," kirjutas Zem ja oli endaga üsna rahul.
    Võiks isegi öelda, et tundis end üleolevalt, teistest paremana. Mitte kõigist, aga vähemalt käsiloleva kirjutise peategelase prototüübist.
    "Zem ootas samuti."
    Ärapanemine on rahvussport.
    "I'm  a drill bit runner, I'm a mashed potato, whe-e-e-e-he-he-e," kirjutas Zem iseenda nutikuses püherdades.
    Aga kui ta viimasele lausele punkti pani, tabas teda äkki teadmine, et kõik, mille kohta ta just irvitas, kehtib ka tema kohta. Mitte miski, mida ta teeb, pole teps mitte olulisem. Mitte miski, mida ta mõtleb, pole suurem tarkus.
    Ta ei pildistanud isegi taevast. Sel oleks vähemalt mingi eesmärk, mingi tulemus. Ilusad pilved on ilusad. Sirged jooned on sirged.
    Ja kõik need päevad, tunnid, minutid, sekundid vältis ta heki poole vaatamist, et mitte näha asju, mis on teisel pool. Et mitte arvata midagi asjadest, mis juhtuvad teisel pool. Et mitte sekkuda.
    Kui hekk uusi territooriume vallutas ja lähemale tuli, vaatas Zem kõrvale.
    Kui hekk kõikjal ümber tema oli, vaatas ta taevasse.
    Kui hekk nii kõrgeks kasvas, et kael kangeks jäi, vaatas ta maha.
    Ei lähe valgemaks, kui lehed langevad.
    Ei lähe valgemaks, kui lehed langevad.
    Ta taipas, et tema ongi Zem.
    "Tere tulemast tagasi," ütles kandiline asi ta peas.
    Zem vaatas maha, sulges siis silmad ja kujutles end keset suvist heinamaad.
    Sajad sinisinised kellukesed ootasid, suud ammuli. Siis kostis vaikset helinat ning Zem tõstis pilgu.
    Teisel pool lagendikku seisis valge hobune, kes vaatas teda ainiti.
    Zem vaatas vastu ja nii seisid nad sekundeid, minuteid, tunde.
    "Veider valge mära," pomises Zem lõpuks.
    "Hundid," mainis Taak ükskõikselt.

Kõhttundkem

    "Vaesed lätlased," mõtles Ariel.
    Selle aasta TAPOST-i konverentsil olevat üks ettekanne olnud lätlaste ponnistustest valmis saada testimisalane sõnastik. Ettekande pealkiri oli inglise keeles, "Conformity and consistence of software testing terms in different languages", sest selle tõlkimine oleks liiga kaua aega võtnud. Läti tõlkijad said kokku paar korda aastas ning peale tuliseid vaidluseid jõudsid tavaliselt kokkuleppele paari termini osas.
    "Test = mēģinājums," mõtles Ariel. "Mm, mitmemöginajäätis"
    ISTQB-s, mille nad aluseks võtsid, sest see on kõige parem, sest selle loojateks on paljud hinnatud spetsialistid, on 838 terminit. Selleks ajaks, kui nendega lõpuni jõutakse, peaks olema kindlasti juba posu uusi.
    Ja nüüd siis selline asi. Selleks ajaks, kui SPTKP tõlgitud saavad, ootab neid ees ISO/IEC/IEEE 29119.
    Mitte et ISO 29119 kuidagi halb oleks, ta on lihtsalt suurem. Võimsam. Ilusam. Aga loodetavasti sisaldab V-kujulisi joonised, sest kõik joonised on ägedamad, kui nad on V-kujulised. Kuidagi tuttav ja kodune tunne, kuigi vahelduse mõttes võiks mõni näiteks pööratud olla. < on hea. > on topelthea.
    Miks mõned kõige hea vastu sõdivad, ei osanud Ariel oletada. Sellega on tegeletud aastaid ja aastaid, testijad on seda pikisilmi oodanud, tuhanded testijad on sinna parandusi ja kommentaare lisanud - kuidas saaks see halvem olla kui praegune olukord, kus pole üldiseid, dokumenteeritud, süstemaatilisi ja efektiivseid protsesse ja meetodeid testimiseks ja mõned saavad selles segaduses end spetsialistidena esitleda? Nagu oleks testimine midagi müstilist, mille oskamiseks peab olema mingi sünnipärane eeldus, mida antud vaid väga vähestele?
    Lisahea on kõige selle juures muidugi see, et 29119 põhineb ISTQB-l ning 29119 testimisprotsessi ning testimise dokumenteerimise definitsioonid võetakse tulevikus ISTQB poolt omaks. Kes on juba ISTQB-ga tutvunud ja testijaks saanud, sel on edaspidi lihtsam. Mis iganes probleemi ja küsimusega tulevikus ka ei kohtuks, on vastused olemas ühes kindlas raamatus, mitte üle saja erineva laiali. Punktid, mis standardis antud kontekstis olulised pole, saab ju lugemata/järgimata jätta.
    Ja ega järjekordne sertifikaat ka paha ei teeks. Ariel seisis mõnikord õhtul hilja kontoris tahvli ees ning vaatas heldinult ISTQB ja IREB serte, mis näitasid, et ta on oma elus vähemalt midagigi saavutanud. Ja noh, kindlasti abiks ka töö leidmisel, sest sertide puudumisel ei tasu kohale ilmudagi.
    Ja töö tekitamisel, sest kus on sertifikaadid, seal on ka koolitused ja eksamid. Ja konsultatsioonid, sest esiteks on iga korralik standard sadu lehekülgi paks ning teiseks maksab ainuüksi selle vaatamine sadu dollareid.
    Ja nii unustas Ariel vaesed lätlased ja unistas hoopis muust.
    Ariel unistas aegadest, mil on üks ilus reliis, mitte sada väikest, mis üksteisele sisse sõidavad.
    Ariel unistas aegadest, mil on tehtud ilus analüüs, mitte visandlik kogum unistusi ja lootusi, mis dokumendiks kirjutatakse alles pärast reliisi.
    Ariel unistas aegadest, mil lisaks spetsifiilistele terminitele on standardiseeritud ka muud sõnad, mida lause ehitamisel kasutada, sest segadus ei tekis mitte vaid definitsioonist, vaid sõnadest üldse. Lihtsuse huvides võiks neid mitte liiga palju olla. "Hea ja ebahea" oleks hea näide.
    Ariel unistas aegadest, mil testilood on tehtud juba nõuete analüüsi faasis arendajate poolt, mitte et pead ise nuputama, aga analüüs on alles lõpetamata ja reliisid muudkui tulevad ja tulevad.
    "ISTQB," mõtles Ariel ja mõnurles.
    "ISO," parandas ta end ja mõnurles.
    Mõnurlemine on alati topeltlisahea.