Charlie

    "Midagi väikest, punast ja mummulist kerkis üle heki," kirjutas Zem ja oli endaga üsna rahul.
    Võiks isegi öelda, et tundis end üleolevalt, teistest paremana. Mitte kõigist, aga vähemalt käsiloleva kirjutise peategelase prototüübist.
    "Zem ootas samuti."
    Ärapanemine on rahvussport.
    "I'm  a drill bit runner, I'm a mashed potato, whe-e-e-e-he-he-e," kirjutas Zem iseenda nutikuses püherdades.
    Aga kui ta viimasele lausele punkti pani, tabas teda äkki teadmine, et kõik, mille kohta ta just irvitas, kehtib ka tema kohta. Mitte miski, mida ta teeb, pole teps mitte olulisem. Mitte miski, mida ta mõtleb, pole suurem tarkus.
    Ta ei pildistanud isegi taevast. Sel oleks vähemalt mingi eesmärk, mingi tulemus. Ilusad pilved on ilusad. Sirged jooned on sirged.
    Ja kõik need päevad, tunnid, minutid, sekundid vältis ta heki poole vaatamist, et mitte näha asju, mis on teisel pool. Et mitte arvata midagi asjadest, mis juhtuvad teisel pool. Et mitte sekkuda.
    Kui hekk uusi territooriume vallutas ja lähemale tuli, vaatas Zem kõrvale.
    Kui hekk kõikjal ümber tema oli, vaatas ta taevasse.
    Kui hekk nii kõrgeks kasvas, et kael kangeks jäi, vaatas ta maha.
    Ei lähe valgemaks, kui lehed langevad.
    Ei lähe valgemaks, kui lehed langevad.
    Ta taipas, et tema ongi Zem.
    "Tere tulemast tagasi," ütles kandiline asi ta peas.
    Zem vaatas maha, sulges siis silmad ja kujutles end keset suvist heinamaad.
    Sajad sinisinised kellukesed ootasid, suud ammuli. Siis kostis vaikset helinat ning Zem tõstis pilgu.
    Teisel pool lagendikku seisis valge hobune, kes vaatas teda ainiti.
    Zem vaatas vastu ja nii seisid nad sekundeid, minuteid, tunde.
    "Veider valge mära," pomises Zem lõpuks.
    "Hundid," mainis Taak ükskõikselt.